special k

…võibolla siiski ei peaks pühapäeva õhtul niimoodi Kosmikuid kuulama?

mulle ei meeldi vabad päevad. mulle ei meeldi, kui mul pole mingit selgelt defineeritavat funktsiooni ja kui ma ei tea täpselt, mida ma peaks tegema.

k.

seda siis eile 2,5 tundi tehtigi:

(üleval keskel on vana.)

k.

oooh 2,5 tundi nõela all – lahe lahe. ma ikka rokin täiega.

aga tegelikult ka. mu mõlema abaluu ülaosas on nüüd tõsiselt kickass viikingistiilis pilt.

k.

kui nüüd vahepeal midagi tõeliselt katastroofilist ei juhtu, siis homme samal ajal olen natuke rohkem tätoveeritud kui praegu. huvitav, kas see on kõigiga nii, et mida aeg edasi, seda suuremaks ja paraku ka kallimaks lähevad tätoveeringud?

väljas on ju tõeline suvi. täpselt nii suvi, et saab sõita, autoaken lahti, ja hästi kõvasti muusikat kuulata. ‘War in Wonderland’ on kuradima ohtlik album. ma nimelt kuulasin seda, ise kruiisisin küllaltki mõistlikult mööda Tallinna maanteed, isegi kiirus võis jääda lubatu piiridesse (viimasel ajal juhtub seda aina harvemini). ühel hetkel ma avastasin, et Diabolic Speed kõlab täpselt nagu Rob Zombie. eks ma siis püüdsin selle avastuse valguses ette kujutada Crami rollile vastavate rastapatside ja ilge habemega, resultaat ajas nii pööraselt itsitama, et napilt õnnestus vältida otsasõitu minu ees olevale Mercedesele. aga iseenda õigustuseks pean ma ütlema, et ma pole ikka veel harjunud sellega, et foorisabad nii kuramuse kaugelt pihta hakkavad, ja seda Pärnu linnas.

Rabarocki pileti ostsin ära. asi võtab ilmet.

k.

ohjah. ma avastasin juba mõni nädal tagasi, et kui ma tahan, et mu uus tätoveering enne suve veel ära paraneks, siis on kohe päris paras aeg see ära teha lasta. aga laiskusel on imepärane jõud. ütleks nii, et see on maailma kõige mitteedasiviivam jõud üleüldse.

võin vabalt oma laiskuse maha müüa või suisa tasuta kinkida. anyone?

Rabarocki pilet tuleb ära osta.

midagi tuli veel teha, aga seda ma isegi ei mäleta enam.

No-Big-Silence’i särk tuleb kapist välja otsida, sest mul oli juba ammu kavatsus see selga panna. aga eelmine nädal eriti ei julgenud, sest Ericssoni mehed olid külas ja ma igaks juhuks ei läinud nende nina alla patseerima särgiga, millel on kiri [successful bitch & beautiful].

ja nagu alati on mul mingi senitundmatu ja absoluutselt ravimatu haigus kallal, mis segab sportlik olemist.

which brings me to the fact et kui ma eelmine nädal pahaaimamatult Terviseparadiisi aeroobikasaali riietusruumis omale kapi hõivasin, siis olid seal kapis kellegi stringid. ma siis kujutasin endale ette seda tibi, kes pealelõunasest bodypumpi trennist nagu lihtsalt ilma aluspesuta ära jalutas….? isegi mina pole selliseks hajameelsuseks suuteline. vist. ma olen küll VÄGA paljuks suuteline, kui asi puudutab hajameelsust, aga see oli way out of my league.

k.

WAAAHHHHHHHH kesse kurat lubas Apoptygma Berzerki Rabarockile??? ja Oomph! ka???

mis tähendab ilmisesti seda, et ma sõidan kohe pärast tööd Statoilist läbi ja ostan pileti ära…

raiskraiskraisk seda ma teist küll ei oodanud!

k. (veidi hüsteerias)

tänavuste Oscaritega seoses jäi mulle üksvahe mulje, et nagu mingeid häid filme oleks kah tehtud. namely siis Brokeback Mountain ja Walk The Line.

mõlemad imevad, muide.

Brokeback Mountain oli maailma igavaim, ehkki olgem ausad, esimene geifilm vist nii suure kella külge pandud? juba ainuüksi sellepärast vaatasin. aga midagi vaatamisväärset seal küll polnud. vähe seksi, ma ütlen! vähe seksi!

Walk The Line polnud kah palju targem (endiselt vähe seksi?), ja ma olin suisa pettunud, sest kiideti ju hirmsalt ja mulle muidu Joaquin Phoenix koledamal kombel meeldib. aga ma ei tea. Johnny Cash jätab täitsa külmaks (või ütleme nii, et ma ei tea tast absoluutselt mitte midagi) ja üldse oli kuidagi haigutama-ajav see asi.

ma muidugi arvan, et asi on minus. sest isegi Passion of the Christ, mille mu töökaaslane kõige räigemaks filmiks üleüldse tituleerinud oli, ei pannud mind ühtegi lihast liigutama – räiguse poolest siis. ma olen vist aasia gore-splätteritega ära hellitatud.

aga noh, algse teema juurde tagasi tulles, kuna tegemist siiski OLI Oscarite temaatikaga, siis oli tõsiselt ennatlik sealt midagi minu maitsele vastavat otsida. ei, aga Joaquin Phoenix oli ikkagi kompu. hea seegi.

k.

kuna ma olen seda kuradima albumit juba kuus aastat oodanud, siis täna on tõeliselt mu õnnepäev, sest:

No-Big-Silence ‘war in Wonderland’ on lõpuks ometi mu omaduses ja tõenäoliselt autostereos väga kõvas tulevikuringluses.

plaat ise on ÜLIKÕVA kui lubate nii väljenduda. esiteks näeb see shefim välja kui misiganes eesti plaat enne seda. sellel on booklet, kus on lätlase koomiksikunst. väga sheff. see plaat on võrdselt hell ja erutav nii kõrvale kui silmale. midagi drastilist muidugi pole, aga on 10 stabiilselt tugevat lugu, tegelikult on mõni veits tugevam kui mõni teine, nagu alati. tänaõhtuse kolme kuulamisega jäid esialgi väga kõrva avalugu Gore Gore Girls ja viimane lugu My Tears Are Fire (borderline tacky pealkiri, aga lugu rokib). niipalju kui ma laulutekste vaatasin, tunduvad need võrreldes eelmise plaadiga kõvasti paremad olevat – aga ma väga ei süvenenud, ma vaatasin rohkem pilte.

nii et mulle vägagi meeldib see plaat.

ja asi kaldub vägisi sinnapoole, et Rabarock tuleb suvisesse tegevusplaani võtta.

k.

heh. eBay pakub võimalust võita Austin Mini. see on teate see mr. Beani auto.

aga thanks but no thanks. üks keicar juba on. (keicar on see jaapanlaste kontseptsioon väikeautost – ehk siis veel väiksem kui väikeauto. keicarid on Suzuki Altole lisaks veel näiteks Honda Beat ja Mazda Carol jms.)

k.