special k

jah, mul tuli meelde, mis ma veel enne Rabarocki pidin tegema. uued läätsed ostma.

ma olen teaduslikul moel (või noh, mitte just nüüd nii väga teaduslikul) kindlaks teinud, et kaalust allavõtmiseks ei piisa sellest, kui süüa vähem kui kulutada. energiat siis ma mõtlen. sest et ma olen viimased kolm nädalat stabiilselt olnud tuhandete kilokaloritega miinustes, aga kaalust alla võtnud ei ole. vähemalt mulle tundub nii. mul pole nimelt kaalu. mis nullib nagu terve mu väite momentaalselt ära, ma tean. ja muidugi iga inimene, kes mind kunagi elu sees näinud on, TEAB, et mul on vaja hardcore kaalus juurde võtta ja mitte alla. aga nagu öeldud, ma polegi midagi alla võtnud. ja üleüldse, mulle täna öeldi tööl, et niikaua kuni minust veel vari maha jääb, polegi asjad kõige hullemad.

ma töötan üldse mingite imeinimestega koos ju. nagu me kõik teame, on juba aastaid olnud tibidel see trend, et aluspesu oleks ikka hästi teksade alt näha. meie firmas jällegi paistab see trend olevat noortel meestel, tõesti mind väga huvitab, mis värvi bokserid kellelgi jalas on onju. ei, aga niikaua kuni tegu on kenade noorte kuttidega, andku aga tuld. peaasi et see pesu valget värvi ei oleks. siiani õnneks pole olnud ka. katsuks seda trendi hoida.

aga muidu teen ma edusamme, eriti kätekõverduste vormis. viimane body pump kava oli number 57 onju, ja selle biitsepsi track on Black Eyed Peasi mingi lugu, mis on Pulp Fictioni theme’i mingi sämpling. teate küll seda lugu. minul tekib alati seda lugu kuskilt kuuldes lihaskramp ja valuaisting. kuna mul on telefonil äratuseks seesama Pulp Fictioni theme, siis ma ärkan nagu siiralt igal hommikul lihaskrampidega.

minu muutumine trenniossiks tekitab mulle muidugi parajat kognitiivset dissonantsi, eriti kuna mul on kombeks tegeleda mingite selliste aladega, mis mu üldise imagoga hästi kokku ei sobi. eriti lahe oli see, kui ma showtantsu tegin, sest et mitte ükski inimene ei usuks mu tätoveeringuid ja tanksaapaid nähes, et selline inimene showtantsuga tegeleks. see on umbes sama efekt, et ma sõidan punase Suzuki Altoga. ma ei kujuta muide üldse ette, MISASI siis minu imagoga sobima peaks, mingi räige kolisev dziip ja maitea, tai poks?

k.

juunikuu saab olema vastikult tegevusterohke, sest ma absoluutselt ei viitsi sehkendada mingite selliste asjadega.

sest et JUBA järgmisel nädalavahetusel on Rabarock ja enne seda pean ma suutma osta fotokale mälukaardi ja mingi transpordikoti ja mingid inimlikud akud. ja tätoveering tuleb üle teha. ja midagi ma pidin veel tegema, aga mis see nüüd täpselt oli, kes seda enam mäletab.

ja siis 22. juunil tuuakse praktiliselt koju kätte (või noh, Vallikraavi taha aasale) Mushy ja No-Big-Silence ja Tanel Padar & The Sun ja Metsatöll.

selle jaosk on õnneks vaja ainult korraks kohale sõita, muud midagi.

ma olen sellest juba ette väsinud, aga see johtub pigem sellest, et juba pikemat aega käib üks kuradi ajukepp ja ma TAHAN PUHKUST KURAT VÕTAKS.

k.

kas teile ei tundu kuidagi väga vale, et Star FM and muud sarnased raadiojaamad mängivad söögi alla ja söögi peale Apoptygma Berzerki? alles see oli, kui nad In Extremot mängisid.

see peaks olema iseenesest mõistetav, et minu lemmikbände raadiojaamad ei mängi. miks keegi sellest aru ei saa?

ma olen sügavalt nördinud.

hakkan suurest nördimusest Quake’i mängima.

k.

ma proovisin täna uutmoodi lähenemist ja koristasin autost ära kõik need No-Big-Silence’i ja Nine Inch Nailsi ja Exilia albumid. asemele panin Clannadi ja Blackmore’s Nighti ja mingit new age jama. et noh, kas mõjub liikluskultuurile paremini.

tühjagi ta mõjus.

aga see-eest mõtlesin ma, et kui paneks õige kirja kõik need keeled, milles mul muusikat olemas on. see tuleks pikk list. või mitte nii väga, ma ei teagi.

aga homsest läheb Clawfinger autosse ja seenele see liikluskultuur.

body pump on sõltuvusttekitav. nagu tõsiselt. inimesed, mõlege ka enne, kui heauskselt kangi tõstma lähete!

k.

mul on ikka TÕSINE nõrkus saksa keele, torupillide ja muude veidrate keskaegsete instrumentide vastu.

hästi see ei lõpe. ma ütlen teile. kui palju In Extremot, Corvus Coraxit, Saltatio Mortist ja Schandmauli suudab üks inimene kuulata?

eile ma vaatasin jälle seda In Extremo DVDd ja ma ei saa üle ega ümber sellest, et üks mu töökaaslane on täpselt In Extremo bassimehe nägu. või noh, oli. ta lõikas juuksed ära.

nüüd ma arvan, et ma veedan oma ülejäänud pühapäeva vene küberpungi seltsis (Lukjanenko “Peegelduste labürint”, kui ma nüüd selle raamatu mõjul tegelikult ka Doomi hakkan mängima, siis on asjad halvasti).

k.

hebi metaru raisk XDXDXD

täitsa uskumatu, mina kogu aeg mõtlesin, et soomlased nalja teevad. aga isegi kui tegid, siis tuli see neil päris hästi välja.

aga egas midagi. järgmisel aastal esindab Eestit ilmselt Metsatöll ja Norrat Mortiis.

k.

kole lugu.

hakkan Delfi naisteka foorumis saavutama legendaarset staatust, varsti olen sama kuulus kui Kardioloog.

k.

Clawfinger on täiesti hämmastav bänd. nad pole kümne aasta jooksul suutnud absoluutselt muutuda, nad teevad täpselt sedasama asja, mida nad siis tegid, kui ma üheteistkümnendas klassis käisin. mis on muide väga ebatäpne ajamääratlus, sest siis ma kuulasin 1993. aasta albumit.

ei, ma ei käinud kontserdil. ma lihtsalt kuulan nägemata jäänud kontserdi valguses Clawfingeri plaate. väga suure peavaluga, muide. väga loll tegu, muide.

aeg läheb täiesti absurdse kiirusega, millest ma LIHTSALT aru ei saa, sest need lapsed, kes minu meelest alles sündisid, lähevad juba kooli ja teevad maiteamis asju. eile pidin tööl tooli pealt maha kukkuma, sest kohalikus lehes oli miskipärast Summeri lapse pilt ja no tõsiselt, see laps ju alles sündis mu meelest. rääkimata sellest, kuidas ma sain infarkti sellest, kuidas mu kunagise kursaõe laps nagu arutult suur juba on.

jumal tänatud, et mul endal lapsi pole. need vist lõpetaksid ülikooli (näiteks) enne, kui ma üldse tähelegi suudaks panna, et mul üldse laps on.

võeh.

k.

vihmased ja sompus ilmad, seda eriti kevadsuvisel ajal, muudavad mind suureks süngeks masendusehunnikuks. nii suureks ja nii süngeks, et ma lähen kogu selle suuruse ja süngusega kohe teki alla peitu. sest muudmoodi enam ei oleks ontlik.

ja kogu selle masenduse foonil teeb mulle tõsiselt muret see, et ma ei saa enam aru, kui palju peaks üks normaalne inimene sööma, et jätkuvalt normaalne olla. mulle teeb muret, et kogu see söömise-värk üleüldse nii KEERULINE saab olla ja ainult aina keerulisemaks minna. minu vanuses on toitumishäired juba suht ebatrendikad ja ma olen üleüldse sellest jamast jumala väsinud, aga ma ei oska teistmoodi ka.

k.

ma kuulun vist nüüd nende inimeste klanni, kes käivad fanaatiliselt peeglitega saalis muusika saatel kuuskümmend minutit järjest kangi tõstmas. bodypump noh. ilgelt lahe, muide. ehkki ma tahaksin praegu, et mul oleks natukene vähem lihaseid kehas olemas, sest see tähendaks ka natukene vähem valu. ja eile peale trenni seirasin Selveris silmanurgast viiekilost kassiliivakotti, et kas seda nüüd siis ikka on vaja…. ja otsustasin, et seda ikka ei ole vaja. ma poleks sellega mitte kuhugi jõudnud.

kurvaks tegi tegelikult see, et ma olen ikka haledalt nõrguke tegelane. ma olin sunnitud triitsepsi-loo poole pealt viimasedki kettad kangilt ära võtma, sest vastasel juhul oleks see kang mulle lihtsalt vastu pead kukkunud. jube hale. kang ise kaalub ainult kilo ju.

aga tühja sest.

seoses oma tööga olen ma avastanud, et millegipärast hakkavad kõik nädalad ilusasti ja rauhallisesti peale, aga mida lõpu poole, seda hullumeelsemaks läheb. täna näiteks oli neljapäev ja mul oli kell neli õhtul veel Ericssoni meestega telefonikoosolek, kus mind nii korralikult läbi loputati, et ma ei pea mitu päeva enam pesema ennast. ja ma loll lubasin neile veel homseks igasugu asju ka, nii et ma muide ei taha enam üldse sinna homme minna. homme on reede, ehk siis, welcome to the madhouse.

k.