special k

Mortiis ja Oomph! järjest ja läbisegi, oi ma tunnen ennast hästi.

Oomph!i plaat, mis ma õe autost sain, on sigahea. (GlaubeLiebeTod).

ma ütlen ausalt, et enne Rabarocki ei teadnud ma Oomph!ist suurt midagi. okei, see oli üks bänd, mille pärast ma sinna läksin, sest ma teadsin, et sellest bändist peab teadma. ja ilmselt olin ma seda ikkagi kunagi kuulanud, sest ma oskasin Augen Auf!i kaasa laulda. vot niuksed lood on selle bändiga. see oli tegelikult minu kramplikvilets lohutus sellele, et Apoptygma Berzerk ei tulnud. raisk, ma ütlen. ma ei saa sellest kunagi üle.

aga paistab, et Oomph! on saamas minu üheks uueks lemmikuks. olgugi ta vaese mehe Rammstein. (ja Rammstein on ju laisa mehe Laibach, onju….)

kael on neljapäevasest NBSist ikka veel hirmus haige, no andke olla, minu vanuses vist ei tohi enam niimoodi lava ees moshida.

k.

see on Kristo Rajasaare trummipulk.

ma pwnin teid kõiki. sajaga.

aga ütleme nii, et mu kael on kordades haigem kui peale Rabarocki. jutt käib siis Tere Pärnu Suvi nimelisest üritusest, kus eile astusid üles Mushy, Metsatöll, No-Big-Silence, Tanel Padar & The Sun ja Eestimaa ilm paduvihma näol.

kuna rahvast oli vähe, siis sai lava ees rahulikult rokkida. sellest ka haige kael. ma arvan, et mu kael pole vist enam kümme aastat nii haige olnud (kunstiline liialdus vist).

k.

akent kinni hoida ei saa, sest et üle mõistuse palav on. akent lahti hoida ka ei saa, sest sääsed tulevad sisse. padi on palav ja tekk torgib.

vihane olen ja ette väsinud sellest, kuidas ma elan nii, et riided on nurgas prügikoti sees, raamatud seal kõrval virnas ja plaadid kuskil diivani all mingi kuradi kasti sees.

vedasin seda oma kuradi tavaari ühest kohast teise ja higistasin nagu segane, mis siis, et kõikides tubades olid aknad lahti. need meie suurepärased uued plastikaknad. ma olen eluaeg elanud nii, et akent lahti teha ei saa, sest siis kukub raam koos poole seinaga kaela. uskumatu luksus, kui sa saad actually akna lahti teha. mitte et sellest midagi kasu oleks, muidugi.

väsinud ja vihane, liiga väsinud, et magada, liiga vihane, et magada. kui saaks oma aju kuidagi maha käiata, oleks superluks.

kõik kohad valutavad, aga ootamatult on tekkinud täiesti märgatavad lihased, eriti biitsepsi ja õla piirkonda. reielihased pole märgatavad, liiga palju pekki on peal, aga nad on taaskord olemas (tegelikult saab vinged reielihased ka lihtsalt sellest, kui kanda iga päev New Rocke. 2,5 kilo per saabas.)

k.

kuna osad tahavad siin ehitama hakata, siis mina pean oma maise vara (mida on rõvedalt palju) kokku pakkima ja kuhugi mujale kämpima.

ma muide kujutan juba väga elavalt ette, kuidas on absoluutselt võimatu leida mustast prügikotist musta värvi riiete seast mingi vajalik musta värvi riideese.

ühelt poolt on tahtmine enamus asju lihtsalt ära visata, teisalt ei suudaks ma seda mitte iialgi teha. me ei räägi siin riietest, vaid mingist mõttetust sogast. ma olen maailma halvim asjade ära viskaja. sellepärast mul niivõrd kohutavalt palju staffi ongi. 90% sellest täiesti kasutu, muide.

vastik.

k.

ma võtsin päikest. ma võtsin muide eelmisel suvel ka päikest. see on tähelepanuväärne fakt, sest enne seda ei võtnud ma aastaid päikest. gooti värk, teate isegi. aga minu nahaga pole niiehknii võimalik mingit päevitatuse astet saavutada, nii et ma ei pea eriti muretsema.

tegelikult sain ma Rabarockilt festivalipäevituse ja see ei näinud eriti kena välja.

aga see päevitamine on karm tegevus. mis vägi paneb inimese nii kauaks ühe koha peale, ma lihtsalt aru ei saa. kuna mul pea ilgelt valutas jälle, siis ma ei tahtnud väga ringi liikuda, nii et ühe koha peal paigal vedeleda oli päris mugav, ehkki mitte ilmselt väga tark tegu. ma hakkasin kohati mõtlema, et kas päikesepistest saab alles pärast aru või on vahepeal mingi selline hetk ka, kus jõuab veel varju kobida. aga ega ma nüüd siis nii väga ka sellega oma pead vaevama ei hakanud, sest nagu öeldud, mu pea valutas.

nüüd olen ma, kuidas nüüd öeldagi, väheke kõrbenud ja jääb üle vaid oodata, millal ma valgeks tagasi lähen. paari päevaga peaks hakkama saama. väärtuslik goth score jääb ka alles

k.

ma ei olnud eelmisest teisipäevast saadik trennis käinud, kui mitte arvestada trenni alla Rabarocki ja iseäranis Oomph!i ja No-Big-Silence’i moshpitte. ütleme nii, et ei arvesta. kaelalihaste treenimine ei ole mu eesmärk ei lühikeses ega pikemas perspektiivis.

aga vahepealse nädalaga on BP 58 kava nagu enamvähem installitud ja issand jumal ma vihkan selle kõhulihaste tracki. ma hakkan nüüd erinevate treenerite trenne läbi käima ja kui Marge ja Jaana ka sedasama kasutavad, siis on pael.

ja ma olen vist ikka õudne elitist, sest ma lähen jumala närvi, kui mu ette ritta juhtub järjekordselt mingi esimest korda trennis olija, kes kõigepealt laob kangile hoogsalt raskust ja siis sureb selle kangi alla ära. ja kes teeb kükke ja väljaasteid nii kohutavalt valesti, et mul on valus vaadatagi. olen jah vastik. ma tean.

järgmised….. neli nädalat on ilged, saavad olema tõeliselt ilged. oi kuidas ma ei taha.

minu ainuke lohutus on see, et järgmine nädal on lühike nädal ja neljapäeva õhtul on NBS ja Metsatöll.

k.

täna oli korraks selline hetk, kus ma mõtlesin, et ma saangi infarkti. ma seisin koopiamasina juures (mis mulle hetkel veel näkku ka pani muidugi) ja ma jõudsin mõelda, et ma olen ainult 25-aastane ja nii noorelt ei tohiks veel lusikat nurka visata.

aga siis tuli mulle meelde, et infarkt pidi kuidagi teistmoodi tunduma, et umbes vasaku õla taga vms, ja mul oli valu hoopis paremal pool. hingata väga hästi ei saanud, aga seda ka ei julgenud öelda, et kutsuge mulle nüüd kiirabi.

aga üle läks.

millest ma oskasin ainult järeldada, et infarkt see ilmselt ei olnud. nii karjääritibi ma nüüd siis ka ei ole, et kahekümneviieselt kontoris infarkti saan. ehkki ma olin juba kella kaheks suutnud saavutada sellise meeleseisundi, kus ma karjusin inimeste peale ja paugutasin uksi ja nii edasi.

k.

tsiteerin Barclay Fine Menthol Taste pakki: “Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma.”

võib, aga ei pea, ongi nii, jah?

mul oli Rabarockil kahju neist suitsetajatest, kellele mentool peale ei lähe, kohapeal müüdi ainult Salemit. tänu sellele sain oma pooliku L&Mi ära anda

tegelikult tahtsin ma produtseerida nuttu ja hala sel teemal, et ma vihkan suve. ma kohe täitsa tõsiselt vahel vihkan seda. ma vihkan seda, et ma ei saa normaalselt isegi toidupoes käia, sest kuradi põhjanaabritest kepikõndijaid on terve pood täis. ja ma vihkan seda, et pooled inimesed on kogu aeg puhkusel ja need luuserid, kellel tol hetkel puhkust ei ole, peavad nende töö ka ära tegema. ja muide puhkuselt tagasi tulla on veel kõige jubedam. mul läheb alati umbes nädal, et aru saada, mis kuradi värk vahepeal toimunud on. siis tahaks küll sellist töökohta, kus midagi erilist ei toimu.

sest et näiteks eelmisel reedel olin ma ära ja selle ühe päeva jooksul jõuti tõeline bardakk korraldada. mis viib mind varsti sellesse faasi, kus ma ei julge ühtegi vaba päeva mitte kunagi võtta. selle peale ütles mu õde mulle juba kaks aastat tagasi, et ületöötamise esimene tundemärk olevat see, kui sulle tundub, et sa oled asendamatu.

ei, aga vahet pole. mingist hetkest enam TÕESTI vahet pole.

k.

ma pole suurem asi kokkuvõtete kirjutaja ja fotokat mul lõppkokkuvõttes kaasas polnud, nii et ka pilte ei tule.

aga siiski.

Oomph! oli ülikõva, No-Big-Silence oli ülivõrdes ülikõva (ma jäin moshpitti kinni, mitte et mul selle vastu midagi oleks olnud, oh ei), Korpiklaani võttis tantsusammu lahti, Hardcore Superstar oli parem kui ma arvasin, Metsatöll oli võimas, ja The Temple Cooper Clause oli cool as fuck.

vot.

k.

Rabarockini on jäänud….. mõned tunnid.

paistab, et ilmataadile antud altkäemaks mõjus.

ready, steady, go!

k.