special k

mul on parem käsi väheke katki, kuna ma kukkusin eile autolakke. autoks oli Volvo S80 ja selle lakke kukkusin ma sellepärast, et see auto oli katuse peal ja ma ei saanud sealt muidu välja, kui et ma pidin turvavöö lahti tegema. siis ma kukkusin mataki peaga vasta lage (mis asetses minu all, ja ma rippusin pea alaspidi turvavöö küljes, kui te veel aru ei saanud onju) ja käe lõhkusin kukkudes ka ära, peale lisaks. krdi Volvod raisk. te teate küll, mis ma neist arvan.

aga noh, see Volvo asetses õnneks Aide Autokooli garaazhis ja see keerati katuse peale hüdrauliliste mehhanismidega. kolm tiiru. nigu lõbustuspark, väga lahe oli.

pärast ma sain ühte Focust libeda peal lõhkuda, ja kuna ma sain väga hästi aru, et ma ei saa millestki aru, mis ma tegema pean, siis ühelt maalt ma enam ei üritanudki ja tegin niisama piruette. mis muidugi ei olnud asja mõte, sest asja mõte oli õppida autot libeda peal valitsema, aga minul käis see kõrgelt ja kaugelt üle võimete. siis lõhkusin niisama ja täie raha eest. see Focus oli enne mind juba väheke katki, ausõna

et siis lõppastmekoolitus või nii. kuna ma mitte midagi uut teada ei saanud (nagu öeldud, ühestki libedaharjutusest ma aru saada ei suutnud ja sooritada neid samuti mitte), siis päädiski asi ainult elamusega, kuidas autoga üle katuse käiakse ja peaga selle lakke kukutakse ja esiukse aknast välja ronitakse.

k.

näete, ma pole midagi nii poliitikakauge inimene, ma isegi tean, et mu gümna-aegne ajaloo õpetaja sai presidendikantselei…. direktoriks? (see oli nii keeruline amet, et ei jäänd mulle meeldegi.)

muidu tänud Evelinile, kes selle lingi mulle saatis, muidu ma poleks teadnudki, ise ma ju teadupärast meediakanaleid mitte ühtegi ei jälgi. jah just nimelt, ma ei loe isegi mitte Delfi uudiseid, kõigest muust rääkimata. ja siis veel kõik imestavad, kuidas ma ei tea, mis maailmas toimub. kuidas ma saaksingi teada? mul ei jää sedasorti asjad kahe kõrva vahele kinnigi.

aga muidu on see tegelikult tore. sest et Rainer Saks oli mu ajaloo õpetaja, kes kord suutis kahtluse alla panna mu soolise kuuluvuse; kes tahtis meiega rääkida päkapikkude suguelust; kes laulis kellelegi eksami ajal ‘Hertsog Magnust’, seda Vennaskonna lugu, kuna vaene vastaja ei suutnud mäletada Eestimaa ajaloo ainsamat kuningat; ja kellest ma võiks veel pikalt rääkida, sest teadupärast käibefraas oli ‘Rainer – ja juttu jätkub kauemaks!’

kahju muidugi, et ajalugu on kah üks neid asju, mis mind iialgi huvitanud ei ole (vähemalt mitte koolihariduse raames)

aga muudel teemadel, juhtus see, mis tegelikult ka täiesti vältimatu oli, ehk siis No-Big-Silence’i fänniklubi moodi asi on saamaks reaalsuseks, mis on üks äraütlemata tervitatav nähtus. mina kui fänn eelmisest sajandist olen suht elevil.

ja trennis ma enam ei käi, sest et raha ei ole. kuni järgmise korrani. kui mul jälle raha on. mida ma selle asemel tegema peaks, ei oska arvata. kodus kätekõverdusi vist.

k.

Tauk famiilija on Kreetalt tagasi. debriifing siis millalgi nädala sees.

mind ajab muigama vahel see, kuidas ma pean töökaaslastele aru andma The Suni tegevusest ja näiteks Tanel Padari eraelust jms. kui Taneli ja Katariina suur break-up oli, siis ma pidin ikka päris tihedalt aru anda, et kes ja millal ja kellega.

nagu ma õudsalt teaks. nagu mind õudsalt HUVITAKS

k.

jessss ma ostsin poest pudeli viina ja minult ei küsitudki dokumenti!

ma vist hakkan suureks saama.

aga kuna ma muidugi maksin esimest korda üle väga pika aja sularahas, siis jäin ma juhmi näoga vaatama seda, et kuhu ma nüüd siis allkirja panema pean, ja see minust vist väga tarka muljet ei jätnud.

kaks järgmist nädalat tegelen soome väärakaga. palju õnne mulle. siis on kaks nädalat vahet ja siis tuleb soome väärakas jälle kaheks nädalaks tagasi. ja nii mingi seniteadmata ajani. ma ei tea, kuidas ma selle üle elan.

k.

et näidata oma ühiskondlikku aktiivsust, ütleks kah ühe lause presidendivalimiste aadressil:

MUL ON JUMALA POHHUI.

tegelikult muidugi ei ole, aga kuna ma olen väga poliitikakauge inimene ja mind see värk üldse ei huvita ja sellest olen ma ka aru saanud, et mingit vahet pole, kes pukis on, niikuinii on kõik perses.

inimesed muidugi teevad lahedaid avaldusi ka kõige sellega seoses.

näiteks sellel…. taasiseseisvumispäeval vms nõretas üks nooruke eestlane LJ’s, et jah, just sellist Eestit me tahtsimegi ja oh kui tore ja Eesti on vaba ja. mina SELLIST Eestit küll ei tahtnud, ma tahaks pigem sellist, kus demokraatia vähemalt pealtnäha olemas oleks ja mis ei oleks üks neetud loomade jalgpall (mäletate sellist multikat?), mida juhib mingi faking ninasarvik.

ja siis Delfi foorumis lahmis enamus, et kui Savisaar presidendiks saab, siis lähevad nemad Eestist kõik minema kui üks mees. no minge, kes teid kinni hoiab, ainult et näidake mulle see koht, kuhu teid, idaeurooplasi, avasüli oodatakse.

poliitilist aktiivsust ma üles näitama ei hakka ja valima keeldun endiselt minemast, niikaua kuni mulle ei anta võimalust, kas a) hääletada kellegi vastu, b) hääletada mingi kohaliku anarhistliku partei poolt, või c) hääletada monarhia poolt.

aga nagu ma juba ütlesin, mingit vahet pole, kõik on perses niikunii.

k.

Terviseparadiisil on kaks parklat. üks on maja ees mäe otsas, ja teine on maja külje peal mäenõlva all. tavaliselt pole vajadust alla parklasse nillida, sest ette mahub.

täna mahtus napilt alla parklasse.

aga seal käis mingi action ka, fuajee oli kinni jms. ja selleks ajaks, kui mina saali jõudsin, olid mulle suuremeelselt jäetud üks stepipink ja kaks nukrat ühekilost ketast (matid, kangid ja suuremad kettad õnneks ei olnud defitsiidiks muutunud). jeebus, mihuke rahvamass. õõvastav on see, et Terviseparadiisis hakatakse sportimist firma poolt sponssima, mis nagu tähendaks 300 krooni eest tasuta sporti (mis on mingi naljategemine, ma saan selle eest 8 trenni kuus, aga andke andeks, ma teen mingi 4 tk nädalas onju). tasuta asjadest ma eriti ära ei ütle. aga see mass, johhaidii, ja oh milline kehaline kontakt dushiruumis!

teine variant on Maisport, mis on veel õõvastavam, sest seal on kappide süsteem ikka päris kuul pähe. pisikesed kapid üksteise otsas, ja ei mingit riietumise ruumi (Terviseparadiisis ka ei ole, nii et mis vahet). ja peamikreid ei ole – mina ei kuule, mis see treener ees hõigub. ja bodypumpi ka ei ole. Terviseparadiisis see-eest on praktiliselt ainult bodypump.

häda ja viletsus. ma ei taha üldse palju, ma tahaks mingit normaalselt suurt spordiklubi, kuhu saali mahuks rohkem kui viisteist inimest ja kus jõusaalis oleks rohkem kui kuradi üks velokas ja üks jooksurada ja kus ei HAISEKS nagu oleks suurem hulk ketse kuhugi nurka ära surnud. Terviseparadiisi jõusaal ei haise, õnneks, aga seal on nagu naiste duširuumis mingi kolm dušši väga väikse pinna peal…

oo Ingrid Tähismaa mängib eesti seebis iseennast

k.

ma olen alati uhkust tundnud selle üle, et ma saan paljude asjadega üsna ise hakkama. noh, et ma töötan elektroonikatehases ja mingi tehnikavärk mind naljalt ära ei hirmuta, arvuteid panen ma meie offisis lõdva randmega kokku jms. aga vat nii loll olen ma küll, et auto tankimisega ma iialgi hakkama ei saa ja täna hommikul lasin vastutulelikul Statoili töötajal maasturi paagi täis panna. sest et just nii saamatu ma olingi. jah, oli piinlik küll.

homsest lasen jälle ketsiga. :/

viimastel nädalatel on juurdunud minusse arusaam, et mul puudub võime adekvaatselt tajuda oma keha ja selle gabariite. teate küll neid tshikke, kes on krooniliselt alakaalulised ja vigisevad, kui paksud nad on. ma pole küll vist eriti väga (avalikult) vigisenud, aga ma olen kogu oma elu elanud õndsas usus, et ma olengi paks, aga nüüd mulle hakkab kuidagi mingeid teid pidi kohale jõudma, et kui ühe inimese BMI on 17 kopikatega, siis see raisk ONGI alakaaluline ja ongi kõik.

ma käisin talvel töötervishoiu kontrollis ja arst vaatas mind üle prillide ja küsis, et kas ma olen loomu poolest selline või kaalust viimasel ajal alla ka võtnud. mina, 25-aastane kõrgharidusega inimene ei saanud küsimusest aru. pärast ükskord jõudis kohale, et see käis mu kehakaalu kohta, ja siis ma tegin seda, mida ma ikka teen, kui keegi mu kaalu/kuju kommenteerib. nutsin vetsus natuke. sest minu jaoks tähendab see alati seda, et keegi teeb mu kulul lolli nalja ja miks nad ütlevad, et ma olen nii kõhn, kui ma tegelikult olen nii paks.

ja nüüd ma millegipärast hakkan aduma, kui ebanormaalselt kondine ma olen ja see tähendab ainult seda, et mu peas on kõik veel rohkem sassis ja kõik mu eluaegsed arusaamad on kõikuma hakanud ja ma ei oska sellega toime tulla.

k.

ma jahun veel veidi autodest, sest mulle meeldivad autod.

psühholoogias on olemas mingi teooria (raudselt on), mida ma ei oska küll hetkel nimetada (aga niikuinii on ta olemas), mis väidab, et tähelepanu fikseerub sarnastele asjadele vms. autodega on see täpselt nii, nagu see teooria (mis niikuinii on olemas) võiks väita.

sest et ma olen elus sõitnud täpselt kolme autoga (autokooli BMWd me siia ei arvesta), millest kaks on olnud pisikesed junnid (Suzuki Alto ja Hyundai Getz) ja üks igavene jurakas (Suzuki Grand Vitara). suhteliselt äärmused siis. BMW klassifitseeruks sellise tavalise sõiduauto klassi, aga nagu ma ütlesin, jätame selle kõrvale.

väikese auto roolis olles märkan ma reeglina teisi väikesi autosid – Puntod, Micrad, Corsad, Kad jne jne. nendin alati, et näe, nii palju väikeautosid liigub tegelikult ringi, pole see lugu nii hull midagi, et kõik eestlased ainult suurte jurakatega sõidavad. väikesed autod jäävad silma, suuremad absoluutselt tähelepanu ei ärata.

nüüd viimased kaks päeva, mis ma olen maasturiga ringi rallinud, märkan ma ainult ja eranditult teisi maastureid – Landcruiserid, Patrolid, Jeebid jms. Jeebid muide on eriti vinged ärapanijad, mis siis, et Vitara kah suur on. kaubaka parklas nentisin täna just, et näe krt, eestlased elavad ikka hästi, igal teisel matsil maastur perse all. ühtegi VÄIKSEMAT autot ma isegi ei näe. võibolla nii kõrgelt vaatab neist lihtsalt üle, ma ei teagi.

nüüd mul tekkis huvi mingi hästi tavalise ja igava autoga sõita, mingi maitea Volvoga vä. Volvod on lihtsalt maailma igavaimad autod. ma isegi ei taha kõva häälega välja öelda, mida ma arvan meestest, kes Volvoga sõidavad. ma tunnen neid ikka päris mitmeid nimelt. XD sellepärast ma ütlema ei hakkagi, ärge isegi mitte küsige.

k.

mul on praegu see saaga, kuidas kohuke sõidab maasturiga. maastur on kahjuks mu õe oma, ja sellest on tõesti kahju, sest ta raisk on nii ilus auto. praktiliselt tutikas Suzuki Grand Vitara, tumesinine, läbisõit mingi närune 5000 kilti. kõik on tegelikult tore, kui välja arvata fakt, et mul on tugev parkimispuue ja see on MAASTUR onju, mis omakorda tähendab seda, et ma pargin mingisuguste hästi absurdsete tühjade platside peale.

aga eile ma käisin sellega Rimis, ja kui ma poest tagasi tulin, siis oli selle minu hoolega valitud tühja koha peale juurde tekkinud veel kaks maasturit, kõigil (!) vahtralehed küljes, ja ma pean mainima, et see Vitara oli kõige väiksem. ütleme nii, et selle Chevrolet’ kõrval nägi ta välja umbes nagu Nissan Micra. nukker oli vaadata, et mu õde on ikkagi nii väikese auto ostnud. XD

PS kaela liikuvus on märkimisväärselt paranenud, aga sinikatega läheb vist veel aega. kust ma neid nii palju sain, sellest ma küll aru ei saa.

k.

ÄRA ANDA AVARIILISES SEISUKORRAS KAEL, VÕIB KA VAHETADA FUNKTSIONEERIVA VASTU!

et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest, et ma istusin eile õhtul peale pikka, rasket ja rõvedusi täis (vt eelmist sissekannet) tööpäeva autosse ja sõitsin Tallinna. Tallinnasse sõit on mu jaoks täis anomaalia, sest et millegipärast suudan ma esimese tunni ajaga jõuda umbes kuhugi Pärnu-Jaagupisse, kus ma joon tanklas kirjeldamatult jubedat kohvi, ja siis sõidan edasi. Pärnu-Jaagupist Tallinnasse jõuab alati kiiremini kui Sindist Pärnu-Jaagupisse.

Tallinnas oli Rock Cafe ja Rock Cafes oli No-Big-Silence.

ja ma pean kohe ausalt ära ütlema, et ma võin ju plaane teha, aga täide need iialgi ei lähe.

mul oli siiras ja teadlik kavatsus kuskil vaikselt chillida, sest et ma olen moshpittide jaoks liiga vana ja laisk. AGA. arvake, kas ma olin selle metallist piirdeaia küljes või jaa.

tegelikult oli asi muidugi palju rahulikum, kui võiks arvata, sest ma olin lava ääre pool täpselt Villemi ees ja kuskil seal keskel käis ikka päris hull möll. õhtu tegija oli turvamees, kes higi pritsides pidi seda planku paigal hoidma, et rahvas läbi ei murraks. minul oli täitsa kena ja rahulik seal, muide. väikese erandiga Metsatöllu Lauri näol, kes mulle korra peaga virutas. ja kuhugi moshpitti edasi sööstis.

Rajasaare uus trummikomplekt on kurat nii seks et issand jumal.

novot, ja nüüd on mu kael pooleks rokitud ja häält mul enam üleüldse ei ole, aga see-eest on hulganisti sinikaid.

ja ei tasu alahinnata fakti, et peale seda üleüldist rokenrolli istusin ma aga jälle rõõmsalt autosse ja sõitsin Pärnusse tagasi. sellest, kuidas ma Sikupilli parklast Järvevana teele sain, on ajalugu sunnitud vaikima, sest mind ei tohi Tallinnasse lasta, vähemalt mitte autoga, jeebus, mingid sõidurajad vä, misasjad need veel on, ja ma sõitsin vähemalt kahe keelumärgi alt läbi. ja kuna mul pärast maantee peal uni kallale kippus, siis ma lõbustasin end sellega, et kuulasin ülikõvasti War In Wonderlandi plaati ja sõitsin mingi kaheksa rekkaga võidu ja huvi pärast tegin kiiruskatseid niisama ka, et palju siis auto ka välja võtab. ärge teie nii sõitke, sest nii ei tohi aga vähemalt jõudsin ma ruttu koju.

PS järgmine nädal hakkan ma vabshee maasturiga sõitma, hoidke alt, road disaster nagu ma olen.

k.