special k

aga muide ma jätsin ükskord enne mainimata, et ma käisin pühapäeva õhtul veel jõusaalis ka ja sain jalaga poksikotti taguda, mis oli ülimalt äge. mis viib mind paratamatult tavapärase nutu ja halani, et miks Pärnus bodycombatit ei ole. bodycombat on ka ülimalt äge.

praegu ongi siis see nädal, kus ma käin bussiga tööl. ilm sai küll hästi valitud. sest et see, et võtta vihmavari õue minnes kaasa, nõuab ikkagi teatavat ajupotentsiaali, mida minul ei ole. ja bussiga sõita on jätkuvalt väga õudne, sest inimesed haisevad.

muidu on sügis ja meeleolu täiesti vastav, ehk siis maadleme nagu ikka hooajadepressiooniga (mis mind kimbutab enamvähem igal aastaajal, aga iga kord isemoodi. kevad on siiski kõige hullem. hea, et praegu kevad ei ole.) meeletu hirm on võtta aega maha või aega iseenda jaoks, sest kui ma seisma jääksin, variseks mu ümber kõik kokku, ainult liikumise meeletu hoog hoiab praegu mind veel koos, aga see on viimaste aastate jooksul saanud tavapäraseks. teeks meeletu hooga tööd, kui vaid suudaks lappida kinni auke oma mälus, tajudes, kõiges. aga kõik lendab laiali nelja tuule poole ja mul ei jää muud üle kui ainult niisama lahmida, sest ma ei tea, mis saaks siis, kui ma istuksin maha ja asjade üle järele mõtleksin. ilmselt ei tõuseks ma enam kunagi. aga tegelikult on kõik hästi. võrreldes nende sügiste ja kevadetega kolmneliviis aastat tagasi, on kõik väga, väga hästi. ma ei väsi seda endale korrutamast. et ma tulen toime, tegelikult ju tulen, mis siis, et kõrvalt vaadates ei paista see toimetuleku moodigi. kõrvaltvaataja ei tea, kui halvasti võivad asjad ühe peakolu sees olla või kui kaugel võib üks inimmõistus ära käia ja sealt veel tagasigi tulla, natuke muljutult küll, aga suuremalt jaolt ühes tükis ja enamvähem toimivanagi.

k.

et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb korraks põigata tagasi üsna kaugesse minevikku, vaata et kakskümmend aastat tagasi (niipalju vist siiski mitte), kui ma veel võistlustantsuga tegelesin. noh niivõrd-kuivõrd. et kuna mu isa oli võistlustantsutreener, siis ega ma sellest ei pääsenud. igatahes, tol ajal oli mu vaieldamatu lemmiktants pasodoble, ehkki ma ise seda kunagi õppinud ega tantsinud ei ole, aga mine tea, võibolla just sellepärast. sest et seda loogikat järgides, jive on ka praegu vaadata päris kena asi, aga omalt nahalt tean ja mäletan väga hästi, et tegelikult on tegemist tõeliselt õudsa ilgusega (raske on noh). aga pasodoble mulle meeldis ja on meeldinud tegelikult terve elu, meeldib ikka veel, sest selles tantsus on mingit tõelist pauerit.

aga no kui ma täna õhtul pasodoble’it Vilja Savisaare esitluses vaatasin, siis sain ma sellest küll mingi psühhotrauma. jeerum. esimene ots ehmatas ikka täitsa ära, et nüüd pole siis enam tõesti muud teha, kui Viljat ainult seljas kanda?

kulla Keskerakond, laske Viljal sellest saatest ära minna, teisel on niigi depressioon ja vaesekese näost on selgelt näha, et ta ei taha seal olla. kaua peab eesti rahvas seda puujalgset kummutit vaatama, mida nädalast nädalasse muudkui lükatakse, mul hakkab juba Veikost ka niimoodi kahju.

k.

elu esimene kokkupuude stepaeroobikaga ei lõppenudki pahkluumurruga. koordinatsioon on ka veel täitsa kodus. minust saab asja, uskuge mind.

sellest saab mingi trenniblog, jeerum küll.

trenni sõites oli üks sellistest hetkedest, kus absoluutselt kõik on täiuslik. nii täiuslik, et täiuslikum enam ei saa olla. päike paistis, selline karge sügisene valgus oli, hästi ere ja külm. ja siis hakkas sadama, rahet, päike ikka veel paistis ja suured jämedad raheterad sadasid kord otse alla, kord tuuleiilide tõttu viltu, ja päike paistis nende vahelt läbi nagu läbi helmekardina. ma sõitsin otse vastu päikest, autos mängis Tori Amose “Under The Pink” ja see kõik kokku oli midagi sellist, mida tavaliselt näeb ainult filmides.

k.

ma sain täitsa ise auto tankimisega hakkama. go me. /eneseiroonia

aga tegelt ka, ma vist jagasin matsu välja, et mismoodi see TEGELIKULT käib, nii et võite mulle õnne soovida, ma ei olegi päris lootusetu.

täna vedas mul kohe päris mitme kandi pealt. eriti vedas mul sellega, et ma sain lõunaks mingi täiesti söögikõlbmatu prae (tähendab, ma ei püüdnudki seda tõttöelda süüa, kuna see haises lihtsalt nii kohutavalt, või olen mina jälle loll ja seapraad peabki haisema nagu virn mädanema läinud nõudepesulappe?) ja siis ma olin muidugi tige ja istusin autosse ja sõitsin linna poodi millegi söödava järele, kuna meie suurepärase asutuse suurepärases sööklas pole ma nõus enam midagi sööma. sõitsin kiirusega umbes 80km/h (lubatud 50 asemel), puhtast tigedusest ja sellest, et ma pean oma lõunapausi mingite idiootsuste peale raiskama. niikaua, kuni mu ette jäi töllerdama õppesõiduauto nr 1, mis liikus kiirusega 30km/h (lubatud 50 asemel). töllerdama hakkasin tema sabas kuskilt sealt Ülejõe gümnaasiumi juurest ja mööda sain alles teatri kandis. jees. lõunapaus tiksus kogu aeg.

süüa sain. lõpuks.

koju sõites tegin läbipõike Jahtklubist seoses asjajamistega ja siis, kui ma sealt ära tahtsin sõita, osutus see ka väga keeruliseks, sest et Jahtklubi ja kolledzhi vahelisel tänavalõigul üks vend lihtsalt seisis risti tee peal, kuramuse haagis ka veel järel, ja siis ma seisin kah noh nii solidaarsusest päris tükk aega, enne kui ta taipas sealt ära sõita.

ja siis, kui ma ükskord ometigi sain koju ja sealt edasi trenni, oli Terviseparadiisis järjekordne konverentsüritus (sedapuhku raamatupidajate oma) ja mingitest parkimiskohtadest võite ainult unistada onju. okei, tegelikult lubati tormi ja üleujutust ja hea, et ma pärast trenni ikkagi kuiva auto kätte sain, oleks vahepeal meri tulnd, oleks kehvem olnud.

hetkel tormi veel pole. mis kell see pidigi tulema, ma ei tea.

auto külg ikka veel värvimata, mu arust võiks ta siuke ollagi, kes ütles, et ei tohi triibuline olla?

k.

meie tootmishoones nr. 1 (kokku on neid hetkel neli, kahtlustan, et see arv ei jää lõplikuks) hakati uut põrandat panema. mis iseenesest on tervitatav nähtus, sest vana lagunes onju. aga selle asja juures on üks väike AGA, ja see pole sugugi mitte see, et põranda paigaldus müra tekitab vms. oh ei. asi on märksa…. noh, vängema iseloomuga. nimelt enne meie elektroonikatööstust asus seal hoones mingi kalatööstus ja kui see õnnetu põrand sealt üles võeti, siis lekkis sealt alt NII RÄMEDAT roiskunud kala haisu, et see oli lihtsalt kohutav. ja see haiseb juba päevi. issand jumal. ma olen jumala kindel, et kogu see tavaar, mis me hetkel Nokiale saadame, haiseb roiskunud kala järgi.

vaene Nokia.

k.

auto läheb esmaspäeval töökotta, mis tähendab mu jaoks kahte äärmiselt häirivat tõika:

a) ma pean hakkama bussiga tööl käima,

ja

b) ma ei saa trennis käia.

bussiga töölkäimise suhtes on nagu on, et ma suutsin seda ju aastaid teha ja mis seal ikka siis niiväga kohutavat saab olla, tegelikult mulle meeldib see, et ma saan peale pooletunnist bussisõitu veel pool tundi kiires tempos jala astuda (kõik mõtlevad alati, et ma olen napakas, aga see pole ju mingi vahemaa issand jumal). kunagi ma testisin siukse kiirkõnni kasutegurit isegi pulsikellaga, aga tulemit ma enam ei mäleta, nii et see läheb kordamisele.

aga nüüd sujuvalt üle minnes punkti b juurde, see mulle küll ei meeldi, et trennis käia ei saa. saaks, aga ma puhtfüüsiliselt ei mahu trennikotiga hommikul bussi (empiirilisel teel tõestatud) ja suurte vahemaade tõttu ei saa kodust läbi ju ka käia. nii et nüüd ma ei teagi, mis saab, vist hakkan biitsepsi üldiseks hüvanguks kodus kätekõverdusi tegema. oleks keegi mulle ENNE öelnud, et trennitegemine nii kuradi sõltuvusttekitav on, ma poleks üldse siukse lollusega tegelema hakanudki. nüüd omad vitsad peksavad!

k.

kunagi teismelisena ma lõbustasin end aeg-ajalt telefoniraamatu lugemisega. inimestel on hämmastavaid nimesid – lugege, soovitan.

täna avastasin aga uue meelelahutuse – osta.ee oksjonid. mis imelisi asju tänapäeval ei müüda ja ma olen vaadanud ainult naisteriiete osa! drakooniga püksid, leopaardimustriga topp ja Armani sümboolikaga naisterühm. naisterühm (Armani sümboolikaga!!!) maksab vaid 45 eesti krooni. milline leid.

k.

aga 4. novembril kõik Sindi Rockile! hopp-hopp! Hazy Daze esineb ka (kõlakad käivad).

ma olin kümme aastat tagasi Hazy Daze’i fänn. tegelt ka. okei, võibolla mitte just KÜMME aastat tagasi, aga no kõva kaheksa tuleb küll ära.

kümnest aastast muide, eile ma käisin Liisi sünnipäeval ja see oli küll juba kümnes kord ma kahtlustan. jube õõv, et kedagi võib 10 aastat tunda. eriti ajab mind muigama see, et ma mäletan ikka veel Liisi väikesi vendi ja neist on kümne aastaga igavesed mehemürakad kasvanud, täis anomaalia ma ütlen

nüüd ma tunnen end küll juba väga vanana.

aga selle Sindi Rockiga on nii, et tegemist on eksole Eesti esimese ja seega vanima rockfestivaliga, nii et have some respect, aga ikkagi ma ei usu, et ma julgeks kuhugi sellisesse kohta minna. nostalgia huvides siiski võiks. Hazy Daze kõlab intrigeerivalt. ma olin kaheksa aastat tagasi nende kidramehest vägagi sisse võetud. jeebus.

k.

ma sõitsin täna hommikul bussiga tööle. oi perkele.

tegelikult oli kõik muide hästi, aga et ma ei oska ikka veel ennast korralikult riidesse panna ja veits külm oli. aga no siis muidugi see, et ma istusin selle pika istme peal, mis on piki bussi seina, ja mu kõrval istusid kaks sellist põhikoolialguseealist tibihakatist, kes kriiskasid ja tõmblesid ja vehkisid mingite asjadega ja klohmisid üksteist ja hirnusid naerda ja issand jumal. mul olid küll klapid peas ja Oomph!i “Wahrheit oder Pflicht” pidi volüümi tõttu ninast vere välja võtma, aga see kriiskamine ja hirnumine kajas mul lausa luudes vastu. dhziisas kraist. kas tänapäeva inimestel on mingi füsioloogiline vajadus kogu aeg röökida?

ma mäletan väga hästi, et kui mina väike olin, siis mulle õpetati raudpolt kindlalt selgeks, et bussis ja üldse igasugustes avalikes kohtades ollakse vaikselt ja ei röögita nagu ratta peal. a noh ma olen üldse suhteliselt hästi kasvatatud inimene, peale selle muidugi, et ma ilgem pervert olen.

kui mul kunagi oleksid lapsed (aga seda ei juhtu), siis ma õpetaksin neile ka, kuidas vakka ollakse. aga õnneks ma ei pea siukse asja pärast muretsema, sest ma ei kavatse lapsi saada.

k.

mul on alati mingit bändi kuulates see efekt, et see just ongi maailma parim bänd üleüldse. me räägime muidugi nendest bändidest, mis mulle meeldivad, eks ole.

Apoptygma Berzerk on ka muide ilgelt hea bänd, sest et seda ma just hetkel kuulangi, ja ehkki Shine On’i on raadiotest mängitud maitea kuimitu kuud, armastan ma seda lugu ikka veel hirmsat moodi. see on kah veits vale, et ma armastan mingit raadiost mängitavat lugu, aga mis mina sinna parata saan.

eks ma siis parandan end alati sellega, et kuulan mingeid vanemaid Apopi asju, 90-ndate keskelt näiteks. Non-Stop Violence

k.