special k

tööl õrritati täna natukene Manowariga. just nimelt õrritati, oleks tahtnud tegelikult korralikult kuulata, seest tegi kohe sooja ja heldinud tunde. hevimetalist oled sina loodid ja hevimetaliks pead sina jälle saama – enamus inimesi ei tea, et ma oma õrnas puberteedieas (vanuses 13 jms) hevimetalit isegi hommikusöögiks sõin.

niisiis on on missioon oma isiklikku plaadikogusse vähemalt Manowari, Iron Maidenit ja ehk veel midagi lapsepõlve lemmikutest soetada.

ise kuulan aga praegu hoopis Covenanti, püüdes moraalselt valmistuda laupäevaseks vooldiks.

trenn on viimasel ajal kuidagi hea olnud, pauerit jaguks rohkemgi kui vaja, peab vist millegi intensiivsema peale üle minema.

k.

ma olen täiesti valmis aktsepteerima fakte, et maailm on väike ja meil kõigil on minevik, aga miks kurat see peab just minu minevik olema ja miks see maailm siis nii kuradi väike on.

elu võiks olla lihtne. aga ei ole.

k.

söön sõnu. täiega. naiselik edevus sai võitu ja ma ostsin endale kõrge kontsaga kingad ja seelik on ka seljas. kingad on raskelt ebamugavad ja seeliku alläärest on Morrison niidi välja tõmmanud, ning kuna tegemist on charcoal-tooni teksaseelikuga, siis on see niit valge. aga selle ma avastasin alles tööl, mitte varem.

muide, mu meelest on jätkuvalt väga koomiline, kuidas ma hommikuti ärkvele saan. ma nimelt vajutan telefoni äratuse kinni, kargan püsti (põrandapinnalt, sest mul pole voodit, vaid ainult madrats) ja siis seisan kergelt kõikudes jupp aega keset tuba ja püüan mitte ümber kukkuda ja silmi lahti saada ja aju mingisse töökorda. ma olen aastaid käinud tööl graafikuga kaheksast poole viieni, ja ma EI SUUDA ära harjuda ärkamisega kell pool seitse hommikul. see pole lihtsalt võimalik. puhtfüsioloogiline näidustus ärkamiseks on lõuna paiku. ja kui ma esimese äratuse peale keset tuba kõikuma ei kargaks, ei saaks ma mitte iialgi tööle mindud. puhtfüsioloogiline näidustus ütleb, et kell pool seitse on paras magama minna, mitte üles tõusta.

kunagi, oma aktiivsel netisuhtluse ajajärgul oli tavaline, et ma veetsin IRC sfääris või hiljem ka MSNis Vanessa ja Siobhani ja hiljem ka Victori seltsis terve öö, lõpuks läksin kella kuue paiku veel välja suitsetama ja siis magama. kõige ilusam aeg absoluutselt on juunikuu hommik kell kuus, kui sa pole veel magama läinud. see valgus on lihtsalt hämmastav, mis sel hetkel õues on. hall, vaikne, ootav. terve maailm lihtsalt seisab paigal, täiesti paigal.

mõnes mõttes ma igatsen seda elu tagasi, mis siis, et siis oli kõik tohutult keeruline ja sassis ja ma olin oma elu kõige julmemas ja sügavamas depressioonis.

k.

misasja nad nüüd siis kõik teevad, uuendavad oma interface’isi, kõigepealt oli Yahoo ja nüüd Blogger takkatraavi. Yahoo interface’i ma kogemata muutsin ära ja siis olin kaks nädalat hullumise äärel, no nii nõme oli, siis õnneks avastasin, et tagasi saab ka muuta.

tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest, et eile istusin jälle tööintervjuude komisjonis. vaata neid tibisid, kes kandideerivad, ja imesta. muidugi, inimesed on erinevad, aga kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, kui ma ise aktiivselt ühelt intervjuult teisele kappasin, siis…. no ma ei tea. ma isegi ei oska seletada, milles siis asi on, aga kuidagi kummalised inimesed käisid eile. kõige vastikum on see, kui sa vaatad neid tibisid ja mõtled, et üks neist tuleb ju tööle võtta, ja siis tuleb puhas ahastus peale, et issand jumal.

naljakas oli see, et eranditult kõikidel tibidel olid kunstküüned. hästi pikad. hästi punased. mind ajavad küüned kui sellised lihtsalt naerma, sest mu enda omad on püüdlikult olematuks viilitud (nad kasvavad nii kiiresti, et mul kulub nende hävitamiseks rohkem aega kui mõnel teisel kunstküünte hoolduseks ma arvan). ma olen muidugi oma elus üle elanud ka selle faasi, kus mul hästi pikad (isiklikud) küüned olid, aga ma arvan, et sinna faasi tagasi ma enam ei pöördu. nagu ka kõrgete kontste või seelikute juurde

k.

nii, nüüd ma tahaks teada, kuhu kaob aeg ja millal ta tagasi saaks tulla.

sest et täna kuulsin kommentaari “tahaks uut kava juba” – bodypumpi siis – ja olin juba vastamas, et oh, kunas see veel tuleb, alles tuli ju uus, no ja õnneks enne ma jõudsin teada saada, et treeneritele tuleb täna 60-nda kava koolitus.

et siis kolm kuud on kadunud kurat teab kuhu. ma ei saa enam üldse millestki aru.

ah noh igatahes uus kava oleks tore küll, uued kavad on alati toredad, ma oleks ilmselt veel entusiastlikum, kui ma seda va 59ndat kah märganud oleks, aga ega see polegi eriti märkimisväärne tegelikult olnud.

täna jätsin trenni vahele, ilge väsimus murrab nii et õudne. teisipäeval läks asi vist veidi käest, õlaloo ajal kippus pilt vägisi taskusse ja selga tehes oli svunk raskem kui iial varem. ma olen nii põikpäine ju ka, et isegi kui mingi aeg trenni vahele jääb, ei hakka ma raskusi vähendama. aa ja muide ma sain olla prantsuse surumise eeskuju. see tõstis ego päris hästi, sest et triitseps on mul siiani väga nõrk koht.

k.

oioi. paistab, et seekordne Beats From The Vault ei saa kohe kuidagi väisamata jääda, sest et asi tõotab tulla ülimalt paljutõotav.

esiteks Reponen onju – edasised kommentaarid oleks selgelt liigsed.

teiseks lubati deathrocki ja gooti rocki – seda peavad mu kõrvad kuulma, sest sellist asja varem meie kodumaal mängitud pole, ausõna. ma tantsisin gooti rocki järgi viimati Hannoveris.

ja kolmandaks, Kristo Rajasaare puldis – no mis see siis veel on

k.

ma käisin nüüd siis sanatooriumis ära, Narva-Jõesuus nimelt. rahvast kokku oli mingi üle 20 ma arvan, ja enamus pani üldiselt alkoholile rõhku, ja mõned panid sellele alkoholile ikka kohe päris mitu rõhku. kuna mul endal selline rõhuasetus puudub, siis kõrvalt vaadata oli see loomaaed ikka ilgelt naljakas. ma ise võtsin rahulikult, massaazhi ja sauna ja basseini onju. Narva-Jõesuusse soovitan soojalt minna, siukest eksootikat mujalt Eestimaa pealt ei leia

kui ma koju jõudsin, siis Morrison pidi mu kõigepealt jalust maha nurruma, siis püüdis karistuseks mu veene läbi närida ja siis miilustas tundide kaupa edasi. ega keegi talle ju kolm päeva pai ei teinud, vaene loom oli täiesti võõrutusnähtude küüsis ja ei osanud kuidagi ära olla, nurrus ja hammustas korraga. öelge veel, et mul mingi normaalne kass on.

detsembrikuu on tulemas tegevusterohke, sest et 02.12 on Beats From The Vault, kuhu lubati Reponeni mingit eri tegema (kas äkki Front 242 eri vä). teisi DJsid veel ei tea, aga Reponeni pilli järgi tantsida pole ammu saanud. muidugi need erid on mingid… maitea, ma pole iialgi ühegi eri ajaks kohale jõudnud, ikka tunduvalt hiljem.

ja 22.12 on No-Big-Silence koos mingite muude vähem põnevate bändidega Rock Cafes.

ja siis teadupärast on jõulud ja aastavahetus, mis on juba iseenesest väga kurnav nähtus, minu kui tuntud pühadepõlguri jaoks. ilgelt palju energiat läheb tegelikult, kui selliste asjade vastu olla. aga no. andke olla. minu ideaalne aastavahetus näeb välja selline, et ma saaks üldse alles kahe nädala pärast teada, et aasta vahetus. ei taha selliseid kohustuslikke idiootsusi nagu jõulud ja jaanipäev ja aastavahetus ja sünnipäev. tegelikult olen ma neid päris hästi ignoreerida suutnud, mille üle ma suht uhke olen.

a selle detsembrise BFTV ja NBSi koha pealt ma ei oska mingit seisukohta võtta, sest ma olen sellest sanatooriumiskäigust alles nii väsinud, et ma ei viitsiks küll kuskil rokkida praegu. muidugi tantsida tahaks väga. BFTV ikka ilmselt saab täitsa väisatud….

k.

kolm ja pool aastat karjääri läks aega mu esimese distsiplinaarkaristuseni. mida ma pole veel saanud, aga mis on tulemas. krt teab, äkki ei saagi, siis oleks ka jama, ma ju põhimõtteliselt kõva anarhist eluaeg olnud. koolis mul läks alguses hästi, ülikoolis läks kehvemini, mind visati sealt korduvalt välja. nüüd siis tööl hakkab ka juba looma. aega läks, aga asja sai.

aga homme ma lähen ära sanatooriumi, ma ei tea küll miks, aga kui tasuta saab. selle tasuta saamise eest ma ei oota küll rohkemat kui kolme päeva lausnõmedust, aga noh, nagu öeldud, tasuta saab.

k.

mida oligi tarvis tõestada: regulaarne trenn, kunstlik UV-kiirgus ja tervislik toitumine ei paranda tervislikku olukorda kuigivõrd.

tõmbasin tervisliku toitumise maha, sest seda ma ei harrasta. või üldse toitumist kui sellist – kui uskuda mu ümber paiknevaid inimesi.

ma ei mäleta enam, millal ma end viimati hästi tundsin. aastaid ja aastaid pidevat väsimust, erinevaid valusid erinevates kehapiirkondades, iiveldust, pearinglust, jõuetust, ära hakkab tüütama, ausõna. kui ma mingil ajal juba leidsingi, et vist hakkab looma, siis eile saabus jälle mingi vastik madalpunkt, kus jõusaalis jalapressil 40 kilo surumine osutus pea võimatuks ülesandeks ja kus vääääga vaikselt velokal väntamine kergitas pulsi hoogsalt 150 kanti. muidugi, ma tean, süüa on vaja, aga see pole niisama lihtne. organismil on üllatusi varuks, viimasel ajal on peavalud löönud kampa iiveldushoogudega ja ümbritseva maailma märkimisväärse kõikumisega. ikka ja jälle taban end mõttelt, et kas kaalu kergitamine normaalkaalu piirist ülespoole annaks parendavat efekti, ja ikka ja jälle tunnistan, et ma ei ole selleks valmis. lihtsalt ei ole. ma ei saa kõike korraga.

k.

ma olen vist enne ka maininud, et ma töötan koos täiesti napakate ja perverssete inimestega, mis mulle muide väga sobib, sest ma olen ise ka täiesti napakas ja väga perversne. aga enda kiituseks ma pean ütlema, et ma olen juba päris mitu korda suutnud oma needitud keelt hammaste taga hoida ja jätnud ütlemata päris mitu rõvedust, mis mul automaatselt pähe tulevad. hakkab tekkima teatav enesekontroll.

töökaaslaste perverssuse kohta on öelda ainult järgmist, et uusi töötajaid hinnatakse meil siin erinevate omaduste järgi, noh et kas jalad on sirged või kõverad. arvake kes alustas. ega mul see needitud keel nüüd siis NII hästi ka hammaste taga ei seisa.

solaariumisaaga järjeks ma võin öelda veel niipalju ka, et tegelikult asi mõjus. peale selle, et taguots kõrvetatud sai. mõikas ikka mujale ka. nüüd mul on juba hasart, et kui jumekaks see va põhjamaine gooti nahk siis üleüldse läheb. natuke on hirm ka, ma pole elus kunagi ju päevitunud olnud ja pagan teab, milline see välja näha võib.

avastasin – mitte just üllatuseks ütleme nii – et kümme minutit sihitult ühe koha peal lesida on väääga raske. miks see nii raske on, ei tea. võiks ju nagu relaxida ja maitea nautida seda, et kümme minutit on tühi aeg…. aga see kümme minutit tähendab ju seda, et mul on kümme minutit vähem oma ülejäänud elus muid asju teha? üleüldse võiks see mu maniakaalne maailmalõpuootus ükskord otsa saada, mille pagana pärast ma nii meeletult kardan, et kohe ma suren ja midagi olulist jääb tegemata?

k.