special k

a muidu head uut jms.

(ps Morrison käib tegelikult ka seal riiuliaugus.)

k.

ma vahel vaatan neid inimesi, kelle riietelt ja ehetelt karjuvad vastu suured brändilogod ja ma olen veidi hämmelduses. ma ise olen brändide suhtes ka natuke ambivalentne. selles mõttes, et mulle hirmsalt meeldib Puma kui bränd, aga ma eriti ei julge mingit Puma särki kanda, sest seal on mingi hüppav panter peal jms. eks ma muidugi kannan ka, mis see mulle ikka teeb, aga imelik on. ma pole just selline inimene, kellest Puma kandmist oodata võiks, onju. Dr. Martensi saapad, jah, need muidugi, aga Puma?

aga siis on ju veel need inimesed, kellel on Dolce&Gabbana suurelt kogu aeg näha ja ehkki nendest iialgi mitte midagi muud ei ootakski, on mul alati selline mental headshake. ma ei teagi, miks. no ei istu mulle suured brändilogod, isegi nende brändide puhul, mis mulle meeldivad. võibolla ma isegi ei kannaks martenseid, kui neil suurelt külgede peale nimi kirjutatud oleks. õnneks ei ole. ja ainult asjaga kursis olev inimene teeb vahet martensi ja tavalise tanksaapa vahel. vat selline asi mulle meeldib.

k.

wifi on täna kuidagi eriti armuline. ei tea, kas asi on selles, et tõstsime ruuteri veits teise kohta?

igatahes vaatasin ma enne umbes kolmveerand tundi telekat. ma üldse eriti telekat ei vaata ja ma ei tundnud üldse puudust mingitest muudest kanalitest peale kohaliku kolme, mis toaantenniga tulevad. aga nüüd on digibox ja siis ma vaatasin natuke. aastatega pole absoluutselt mitte midagi muutunud ja mind huvitavad endiselt ainult need kanalid, kus tuleb muusika ja ekstreemsport. ja Fashion TV niikuinii. no ja siis ma vaatasin VH1te.

ma nagu põhimõtteliselt olen kivi all elanud onju mis puudutab mingit maailmas levinud populaarset muusikat (sest ma olen jube elitaarne ja eriti valiv ja ma kuulan ainult mingeid veidraid bände onju mida keegi ei tea ja ükski kanal ei mängi, jumal tänatud), nii et ma sain siis tund aega tagasi teada, misasi on Tokio Hotel. näiteks. noh, nüüd ma siis tean. ei olnud üldse halb bänd muide, mis siis, et ma olen umbes kaks korda vanem kui sihtgrupp.

ja siis VH1 pealt tuli Friday Rock Jukebox vms ja see oli lahe, sest järjest tuli tõsist vana kulda nagu Queensryche ja Iron Maiden ja Van Halen ja Yngwie Malmsteen ja jeerum misasjad seal kõik veel olid. Lordi eurolugu muidugi ka. mis on lihtsalt väga lahe ju. ma ikka kaifisin täiega ja tundsin end peris noorena (sest ma tõesti fännasin sellist muusikat kui ma sihuke varateismeline olin).

nüüd ma siis rokin niisama siin arvuti taga ja kuulan näiteks Dingot ja Whitesnake’i for old time’s sake.

k.

mingi jõuluaeg, tramaivõi….

kolmapäeval saatis Schenker kommipaki. TNT oli neeger ja saatis aint purgi mett (wtf?) ja siis saatis veel Seesami kindlustus hiiglasliku assortiikarbi. mul on mitu päeva permanentselt süda paha ja kontoris tehakse põhiliselt ainult vanniköhimise nalju

ma pole põhimõtteliselt ostu kontoris käinud ja ma põhimõtteliselt ei lähe sinna ka, sest nemad ilmselt juba upuvad oma nänni sisse.

jõul pole ühestki otsast mu lemmikaeg ja ma tavaliselt ootan pingsalt, millal see läbi saab. see aasta õnneks pole jõulutunnet tulnud ja vist ei tule ka, igasuguste ootuste vastaselt olen ma rahulik ja üsna hüsteeriavaba. sest ma hoian hoolega kaubanduskeskustest, poodidest, kesklinnast ja muust maailmast eemale. teisipäeva õhtul oli vaja käia raamatukogus ja see oli suur viga, sest raamatukogu asub kesklinnas.

aga muidu pole väga vigagi.

k.

tööl on külm. õues on külm. autos on külm ja teatud maa tagant juba palav. kodus on kas külm või palav (olenevalt sellest, kas kütta või mitte). trennis on riietusruumis külm ja saalis umbne ja palav.

wifi internetiühendus imeb vilinal ja ma olin eile juba hetkeks täiesti endast väljas. tahan kaablit tagasi. mulle ei meeldi uued lahendused ja muutused. ma tahan, et asjad oleksid kogu aeg ühtemoodi.

k.

kunagi aastaid tagasi käisin ma jaanuari alguses Prantsusmaal ja mulle tundus jube eksootiline ja värki, kuidas seal oli 10 kraadi sooja ja mingid lilled õitsesid ja lund oli Pariisis ainult moepärast, aga seal mere ääres La Baule’is üleüldse mitte (seal olid palmid hoopis). ja et kui ma sealt siis jälle tagasi tulin, siis Tallinnas oli vinge lumetorm – ahjaa, üleüldse, kui ma 1. jaanuari hommikul Prantsusmaale minema hakkasin, siis koduses Eestis oli külmakraade -33.

noh ja siis praegu…. ma ei tea, kas see ikka on päris normaalne, et kuskil looduskaitsealal õitsevad näsiniin ja sinililled ja et inimesed käivad praegu metsas kukeseeni korjamas ja et ma käisin praegust kolleegiga nurga taga bussipeatuses suitsetamas nii, et minul oli seljas õhuke dressikas ja temal üleüldse t-särk.

mõnes mõttes on muidugi lahe, sest et külmad ilmad pole üldse minu teema ja kütet hoiab ka kõvasti kokku, üle päeva vaja ainult ahju kütta. ega ma seda lund niiväga ei igatsegi. nähtud teist küll ja veel. aga see, et jõuluks saad sinililled vaasi korjata, see on midagi uut.

Maali sai muidugi ilge tünga sellega, et Hispaaniasse läks….

k.

eile oli stereovariatsiooniga kõhugripp (või mis iganes selle haiguse nimi ka pole), nii et täna teen midagi tõeliselt tagurlikku ehk siis olen kodus ja tööle ei läinudki. peame Morrisoniga võistlust, kes suudab rohkem magada. Morrison juhib ülekaalukalt. minul on palavik ja peavalu ja ma ei viitsi rohkem magada.

k.

kosmikud
pulmad ja matused
raisk

mul said sõnad otsa

(tegelt ka, mul on selline spetsiifiline klomp kurgus iga jumala kord, kui ma Kosmikuid kuulan. liiga hea.)

k.

ühtegi pidi ei ole hea, pikale veninud sügismasendus kipub lahti loksutama hoole ja armastusega ajus genereeritud seoseid ja vanad mõttemallid hiilivad vaikselt tagasi. väsimus on jube ja kaalun trenniga määramatuks ajaks pausi tegemist. see omakorda tekitab suure ja huilgava alarmi, sest ma kardan jubedalt (ikka veel) kaalus juurde võtta, mis omakorda tekitab jälle hulgim kognitiivseid dissonantse kehakaalu ja selle tajumise ebaadekvaatsuse teemadel. raske on rahulikult elada, kui kehataju on nii pekkis kui pekkis (pun intended). mõnel päeval vaatan peeglisse ja nendin, et pole ju väga vigagi, aga neid päevi on harva. enamikel päevadel ei taha ma peeglisse vaadata. kaalunumber näitab 57, peegelpilt näitab midagi 100 kanti. poes võtan riidepuudelt riideid numbriga 42 ja olen sügavas hämmingus, kui need keskmise telgi suurusega mu seljas on. parematel päevadel tean küll, et üle S-suuruse pole mõtet vaadata. just see heitlikkus väsitab, see, et ma ei saa aru, mis ma siis tegelikult olen. täna nii, homme naa, just nii, kuidas aju parasjagu töötab. praegu kisub arusaam jälle sinna 100 kilo kanti, niipalju siis adekvaatsest kehatajust. õnneks suudan ma enamvähem sundida end endale aru andma, et 175 sentimeetrit pikk olev 26-aastane naisterahvas ei pea ju tegelikult kaaluma 49 kilo. et käib see 57 kah. aga see aruandlus läheb ka progresseeruvalt raskemaks. mõistus ütleb üht, häire ütleb teist. mõistuse hääl kipub taaskord alla jääma. millest on muidugi kahju, ma ei viitsi enam elada paanilise ribidejahtimise tähe all.

k.

minu sotisaal-kultuuriline eksperiment seoses solaariumitega on faasis, et ei idane ega mädane. ehk siis minu nahk ei päevitu ega põle. mida oligi tarvis tõestada – päevitus ja mina ei eksisteeri ühes aegruumis. okei noh MINGI jume ma ju olen suutnud sealt saada ka, aga maitea, kasutegur on nullilähedane. tegelikult näonahk läks ilusamaks. ja mul on meeletult palju tedretähne. mis on lahe. sest mul on tedretähnid olemas, aga nad ei paista välja. nüüd paistavad. mis on lahe. sotsiaal-kultuuriline eksperiment lugeda lõppenuks.

mulle saadeti täna töö juurde kulleriga lilled. õigupoolest lill. jurakas tumepunane roos. mul pole õrnematki aimu, kes saatis. paranoia tegutseb kõrgtuuridel. raudselt on mingi psühh, kes mind algosakesteks tahab tükeldada. naljast on asi kaugel, ma olen vägagi endast väljas.

k.