ammu pole kirjutanud. mis siin siis ikka – seda, e…
ammu pole kirjutanud. mis siin siis ikka – seda, et talv tuli, teate kõik isegi. mina olen selle talve mitmesuguseid vilju juba maitsnud. hakkasin täna õe juurest ära koju sõitma ja no ei saa. kinni mis kinni. sest et miski sahk oli käinud ja auto ette ilusa lumevalli lükanud. kutsusin isa appi. mina seda kiigutamise värki ei valda.
teine vili on vist see, et mul on juba vaat et nädal aega lõualuud kanged mis kanged. valusad ei ole, aga kanged, raisk. suhuvõtmise naljad on muide hetkel äärmiselt kohatud. see kangus ja pakitsus ja veider tuimus on häiriv. ei oskagi seisukohta võtta. mul on muidu kuu aja pärast hambaarsti number, ja ma ei oska otsustada, kas hakata varasemat aega nillima või ei. hambad ju ei valuta. või kui tunda annavad, siis üksteise järel kõik. hästi õrnalt. rohkem on sihuke tunne, et nägu paistes. mida tegelikult õnneks ei ole.
muide selle hambaarstiga on üldse omaette ooper. ma ei suuda meenutada, mitu aastat tagasi ma seal viimati käisin, aga sellest on ikka aega möödas. ma nimelt kardan hambaarste lihtsalt kohutavalt. aga ma olen julge ja vapper ja elan üle. ja küsin tuimestust. ennast kehtestades. enamik inimesi ei saa üldse aru, et kuidas ma saan hambaarste nii jubedalt karta, ise lasen ennast tätoveerida ja augustada nii et silm ka ei pilgu. aga no need on ikka täiesti kardinaalselt erinevad asjad. mind absoluutselt ei kõiguta mõte oma erinevate kehaosade läbitorkamisest, aga paljas mõttevälgatus PUURIDEST tekitab puhast kabuhirmu. ma praegu püüan mõelda selle peale, et puur ei ole väga palju teistmoodi kui tätoveerimisaparaat. 
ega hästi välja ei tule.
aa ja siis ma ostsin endale Promodist seeliku. saate aru – SEELIKU. see on mingi jama, ma kahtlustan.
ja seda ma lubasin endale ka, et kui ma hambaarstiga ühele poole saan ja hambad korda, siis ostan endale MP3 mängija. ma küll ei tea, mis raha eest, aga mõte loeb!
k.
enam ma juuksurisse ei lähe. või kui lähen, siis n…
enam ma juuksurisse ei lähe. või kui lähen, siis nõuan täpselt näha, millest moodustub selle teenuse hind. esmaspäeval käisin – pesti mu pea puhtaks, lõksutati kaks korda kääre (mul on õlgadeni juuksed, otsest sirgelt lõigatud, ei mingit salgutamist ega järku), föönitati kuivaks ja küsiti selle eest 125 krooni. outrageous. suurema osa ajast võttis pesu ja föönitamine. ahjaa, lisaks kõigele püüti kammiga korduvalt mu kulmurõngast välja rebida. väga nõme.
uued prillid sain ka. nende hinna kohta mul pretensioone absoluutselt pole – 1368 krooni. täishind ilma erinevate aledeta oleks olnud 2800 krooni.
kuskil on pealekauba mingi must auk, mis imeb mu aega. sest et ma ei jõua enam millegipärast vaadata ühtegi filmi ega lugeda ühtegi raamatut. auto võiks ka vähem bensiini võtta. ilmselt peitub vastus müsteeriumile selles, et ma sõidan liiga palju edasi-tagasi kodu ja töö ja kodu ja spordiklubi ja toidupoodide vahet. ja jõuan kell üheksa õhtul koju – no mida veel.
k.
selle aasta esimene huvitav (taas)leid albumite va…
selle aasta esimene huvitav (taas)leid albumite vallast on And One’i ‘Bodypop’. kuidagi väga…. salakaval, selles mõttes, et tahab harjumist, aga tundub olevat sõltuvusttekitav. diskokas, muidugi, aga heaaaaaa.
ma sain kunagi mõned aastad tagasi Reponenilt ühe And One’i plaadi, aga siis mulle ei meeldinud. sest et diskokas oli. mulle läksid ikka tol ajal Wumpscut ja VNV Nation paremini peale. aga nüüd ma olen vanem ja vabameelsem, nüüd ma võin siukest diskokat kuulata küll.
üldse ma olen kuidagi kole palju seda EBM/futurepop/misiganessynthpop värki viimasel ajal kuulanud, elektroonika läheb väga hingelähedaseks. et nagu Maali ütles, ma olen ehtne Beats From The Vaulti sihtgrupp. olengi. mulle nii meeldib ju 
peaasi, et tantsida saaks ja värki.
teemaga sujuvalt jätkates, kolmandal veebruaril jälle uus voolt. Feindflugi eriga.
Feindflugi peaks ka kuulama.
aga homme ma ostan endale uued prillid ja esmaspäeval lähen juuksurisse. ei, ei tule totaalset muutumist. prillid lihtsalt lagunevad ja juuksed kasvavad, ei muud.
k.
no wai, Nine Inch Nailsilt tuleb juba 2007 uus pla…
no wai, Nine Inch Nailsilt tuleb juba 2007 uus plaat jälle??? kuhu jäi “plaat per dekaad”, ah? iga kahe aasta tagant album, this is outrageous.
ma olen pettunud
tegelikult muidugi ei ole. ma ei ole isegi With_Teeth’is pettunud, ehkki ma ei kuula seda kaugeltki nii palju kui Brokenit näiteks või Downward Spiralit. ehkki ma pean selle Brokeni kuulamisega ka ettevaatlikum olema, eelmine kord jäi see mu auto plaadimängijasse kinni ja keeldus välja tulemast. tükk aega läks, enne kui sunniku kätte sain. millegipärast ei kutsunud väljavaade kuulata edaspidi AINULT Brokenit, olgugi see üks parimaid albumeid ever made.
nii et aastas 2007 on vähemalt üks asi to look forward to. No-Big-Silence’ilt ei julge järgmist albumit küll enne 5 aastat oodata.
k.
täna anti palka jälle ja nagu alati palgapäeval, t…
täna anti palka jälle ja nagu alati palgapäeval, tekkis mul koheselt meeletu tung endale igasuguseid asju osta. Front Line Assembly plaati ja juuksevärvi ja uusi aeroobikatosse ja issand mida kõike veel.
reaalsuses näeb asi muidugi välja nii, et ma ostan endale trenni kuukaardi ja Rabarocki pileti ja sellega ongi mu palgaga aamen.
iseenesest ma pean nende tossude asja veel mõtlema, sest Terviseparadiis nillib saalis jalanõude talla värvi üle ja mul on loomulikult musta värvi tossud, tegelt nad tahaks, et oleks valged. mitte et ma oleks elu sees näinud müügis valgeid aeroobikatosse onju….?
k.
täna siis nii, et pilt on ja häält ei ole. väga ve…
täna siis nii, et pilt on ja häält ei ole. väga veider kogemus. mul pole varem kunagi hääl ära olnud.
eriti äge on see, et ma pean ju kogu aeg inimestega rääkima, otse ja telefonis, erinevates keeltes pealegi. kuuldavalt suudan ma välja öelda ehk 10% oma tekstist. see protsent väheneb iga tunniga, muide.
prognoositavalt kella üheks olen suuteline vaid viipekeeleks.
k.
loe siin neid blooge, kõik teevad mingeid kokkuvõt…
loe siin neid blooge, kõik teevad mingeid kokkuvõtteid ja asju. mina küll ei viitsi. mida sa ikka kokku võtad onju, muidugi aasta 2006 oli küllaltki tähelepanuväärne, alustades sellest, et ma sain juba aasta kõige esimesel päeval hakata verivärskete juhilubadega ja pisikese punase Suzuki Altoga ringi rallima. aasta jooksul pole õnnestunud tekitada mitte ühtki avariid ega midagi, ainult kahe auto küljed olen vastu aiaväravat värvivabaks sõitnud.
aasta plaat ja aasta bänd oli No-Big-Silence ja nende ‘War In Wonderland’. aasta uus avastus oli Oomph! ja aasta üllataja oli Metsatöll (ma ei saa siiani aru, miks see mulle meeldima hakkas).
aasta jooksul olen ma tänu regulaarsele treenitusele märksa paremas füüsilises vormis ja märksa märgatavamate lihastega, siinkohal tänud uuele hukatuslikule sõltuvusele nimega bodypump.
aasta jooksul olen olnud väga suures metsikus ahastuses tänu suurele isiklikule tragöödiale, millest ma pole kirjutanud ega kirjutagi, keeldun ka jätkuvalt selle peale mõtlemast.
aasta jooksul olen olnud sügavalt, maniakaalselt ja nõutukstegevalt armunud, olen ikka veel, ja sellest ei hakka ma ammugi kirjutama, tegemist otse loomulikult keelatud armastusega ju. issand, kui jabur, kesse mulle seda keelata saab, aga noh, lepime asjaoludega.
kuna ma rohkem ei viitsi kirjutada, siis äraleierdatud tsitaat Tori Amoselt – well still pretty good year.
k.
