special k

seoses selle Placebo kontserdiga mulle tundub, et ma vist vaesun sellel kevadel. aga noh, keda see huvitab.

tegelikult ma pole raha peale isegi hetkeks mõelnud. mul lihtsalt on seda niigi kogu aeg ülearu.

ja samal ajal kui enamus inimesi mõtleks just selle peale, et kas pileti ostmiseks raha on, pabistan mina hoopis selle pärast, et kuidas ma Saku Suurhalli sõita oskan. ma arvan, et ma ei oskagi, aga maikuu lõpuni on veel natuke aega ja üldse ma lähen homme niikuinii Tallinnasse, nii et ma siis vaatan.

Placebo on ilgelt oluline bänd mu jaoks. täiesti uskumatult oluline. ma olin meeletu fänn kusagil 1999 aasta paiku või nii, kus Eestis mitte keegi sellist bändi ei teadnud ja üheski plaadipoes ühtegi Placebo plaati ei müüdud. aga internetis oli ametliku koduka foorum nimega The Brick Shithouse ja sealt foorumist leidsin ma kõik oma elu kõige tähtsamad inimesed. kes mu elu ikka väga oluliselt muutnud on. ja Vanessat nägin ma alles üks öö unes. tal olid jätkuvalt maailma kõige ilusamad silmad ja võrratu prantsuse aktsendiga inglise keel (mis muidu on lahe, aga mitte telefonis).

veits naljakas oli muidugi see, kuidas me ükskord kõik Hannoveris koos diivani peal istusime (mina, Victor, Vanessa, Siobhan ja Phil) ja leidsime, et ehkki Placebo polegi nagu see kõige olulisem bänd kellegi jaoks olnud, siis ikkagi tänu sellele bändile me üldse seal istusime. ja siis me muljetasime vanu foorumi muljeid, enne kui me kõik sealt mingil hetkel ära bännitud saime. ja sellest on muidugi kahju, et osad inimesed, nagu Lieve, Jim, Ric ja Kevin puudu olid, aga siiski.

k.

PLACEBO????????

TALLINNAS??????????????????????????

ma elan mingis halvas unenäos. halvas selles mõttes, et ma ärkan üles ja siis pole see tegelikult tõsi.

(aga et vastavalt kõlakatele siis 28.mai ja Saku Suurhall.)

k.

ei, last.fm ei valeta, ma kuulan Tanel Padar & The Suni plaati jah. täitsa ise ostsin. just täna.

vot nii on lood.

PS, võite hakata esitama pakkumisi, kui kaua läheb aega ühe Hyundai Getzi tagaotsa parandamiseks. kuu aega on tänaseks täis tiksunud sellest hetkest, kus pamper ja tagaluuk Tallinnas olemas olid (ja ilmselt ikka veel on).

elu halvim hetk on see
kui on veelgi kiirem mees
siis halba und näed ainult tagatuledest

k.

Clawfinger…

Rabarockil…

oi ma vist suren.

tooge veel mingi minu poolt palavalt armastatud bänd, siis mul vist küll ütleb süda üles….

k.

ma ikkagi eile võtsin ennast kokku ja käisin poodides. ja ostsin kaks äärmiselt vajalikku ja ammu otsitud asja, ehk siis musta tank topi selle kitsa wifebeater-seljaosaga ja pika musta nahkmantli.

minu mantlisaaga on kestnud vist juba oma kümme aastat, ma kahtlustan. nagu igale korralikule gootikule kohane, on mul kõik see aeg ühte pikka musta nahkmantlit vaja olnud. nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei ole ma kümme aastat seda endale hankida suutnud sel lihtsal põhjusel, et ma pole üheski kaltsukas vajalikku lihtsalt näinud. neid liigub jube vähe, ja reeglina on nad hästi suured (ja mina olen teadupärast mitte just väga suur inimene). üks aasta ma mingi hädise varuvariandi suutsin soetada, aga see polnud päris see. aga nüüd siis eile saingi selle PÄRIS selle. pika musta nahkmantli. õujee.

mul oli plaanis veelgi asju osta, aga ma suutsin enne oma pangakaardi ära kaotada (ehk siis automaati unustada suurest eufooriast, kui ma mantli jaoks vajalikku raha välja võtsin).

no ja siis sel nädalal oli mul veel siiras plaan osta odavalt Converse All Stars ketsid. ümber nende ketside käisin ma mingil päeval poes umbes kaheksa tiiru. vaatasin neid ketse ja vaatasin NEID ketse, mis mul jalas olid, nentisin korduvalt fakti, et need on täpselt ühesugused, ja jätsingi ostmata. Converse või mitte, aga need olid tõesti täpselt ühesugused, ma vaatasin isegi õmbluste pistete pikkust, muuhulgas. niipalju siis brändihoorlusest.

aa ja siis avastasin, et Sportland müüb VANSi papusid, ulmelise hinna eest. mis pani mind arutlema selle üle, et mul on kapis päris mitu VANSi särki, jumala tasuta saadud, ja mis need veel maksta võiksid. mai saagi päris täpselt aru, mis firma see VANS selline on. mingi trendivärk ilmselt. kui vaadata populaarse ansambli The Sun garderoobi, siis jah, muidugi. sealt mu särgid pärit ongi. kantud ka veel, kui teada tahate

aga mul on tõsiselt tuus pikk must nahkmantel ja ma olen selle üle hullult häppi

k.

teate, ma ei viitsi enam noomoodi armunud olla. see toob kaasa lõputuid ja napakaid emotsemishooge ja ma kuulan vabatahtlikult mingeid emobände nagu Poets Of The Fall ja ma üldse tahaks vahelduseks rahulikult elada ka. üks aasta on ikka tõeliselt pikk aeg, liiga pikk selliste asjade jaoks. andke rahu noh. siis ma äkki võiks lõpetada ka nende igasuguste totruste tegemise, mida ma terve mõistuse juures iialgi ei teeks ja millest tuhkagi kasu pole olnud. ja üldse sellised asjad lähevad reeglina kiiremini mööda ka kui mingi terve faking aasta. ma tavaliselt ei suhtlegi inimestega nii kaua aega järjest. mis nüüd siis äkitselt lahti on?

k. (tige)

veetsin nädalavahetuse filmi vaadates. just nimelt ühte ja sama filmi, sest mul teadupärast puudub püsivus kui selline ja ma ei saa kaks tundi järjest ühte ja sama asja teha (ehk siis filmi vaadata). filmiks oli 300.

emotsioonid praktiliselt puuduvad, film oli ilgelt igav, ehkki visuaalselt väga hea. ega ma süzheed ei mäletagi (võib juhtuda, et seda polnudki), sest ma vaatasin jällegi ainult tehnilist poolt. viimasel ajal juhtub seda üha sagedamini, et ma vaatan ainult pilti ja mis filmis toimub, läheb must kuidagi mööda, sest see tundub kuidagi… ebaoluline. visuaalselt oli jah, mõnus. eriti arvestades seda, et film võeti üles praktiliselt ainult blue-screeni kasutades (ja green-screeni ka muidugi). kahtlustan endas teatavaid tehnofriigi algeid, sest sellise tehnikaga tehtud filmid on märksa lahedamad kui tegelikult looduses tehtud. see on sama, et elektrooniline muusika on tunduvalt huvitavam ja shefim kui orgaaniline. loogiline, et oskaja mehe käes võib kitarr teha ka väga huvitavaid hääli. aga see pole kaugeltki võrreldav sellega, mida oskaja mehe käes teeb arvuti.

viimasel ajal vaadatud igavatest filmidest veel – King Arthur (võttis ikka mitu head päeva aega, et ära vaadata, lisaks polnud ka visuaalselt huvitav), Marie Antoinette (sai kahe päevaga hakkama), ja midagi ma vist vaatasin ükspäev telekast ka, aga ma ei suuda mäletada, mis see olla võis. ma suuremalt jaolt võtan teleka pealt ainult tolmu, sisse lülitan vast korra nädalas.

k.

ma tahaks nii õudsalt, et ma saaks kõik maailma asjad endale netist tellida, sest ma kohe nii siiralt ei kannata poeskäimist. ma ei saa aru, mis elu see on, et nii kui sul midagi vaja on, siis pead kuhugi minema? näiteks pean ma täna minema kassitoitu ostma. kaalun tõsimeelselt, kas kassike söömist järele jätta ei tahaks. igasuguseid asju on vaja osta, igasugustest erinevatest poodidest, ja no…. issand, see on nii õudne.

kuna ma polnud aastaid Tallinna kaubandusvõrgus käinud, siis ükskord talvel võtsin ette ja käisin Viru keskuses. kaks poodi käisin läbi, siis aitas. mingisuguse masohhistliku surve ajel käisin kõik muud poed ka läbi, kohe viimase korruseni välja, ja ainuke asi, mis mind akuutset enesetappu sooritamast hoidis, oli eskalaatori äärde paigutatud Hugo Bossi reklaam Jonathan Rhys-Meyersi pildiga.

muidugi ma võiks poes käia, kui ma teaks, et seal on asjad, mis mulle meeldivad. aga selle viimase Virus käigu jooksul ei näinud ma peale Bossi reklaami mitte ainsatki asja, mis mulle meeldinud oleks. kõige kohutavam asi maailmas on see, kui ma pean mingit konkreetset asja kaubandusest otsima (nagu mu viimatine aeroobikariiete kamm oli). sest Eestis lihtsalt pole olemas mitte ühtegi asja, mis mulle MEELDIKS. mu ainukesed riided, mis mulle tõeliselt meeldivad, on Martensi saapad ja mu bändisärgid, mis ei loe, sest neid poest osta ei saa. ainus pood, kus olid asjad, mis mulle meeldisid, asus Hannoveris. tegelt seal oli neid mitu, kui ma mõtlen. plaadipoed olid ka vinged, sest seal müüdi sellist muusikat, mida ma kuulan (Eestis teadupärast ei müüda).

aga ikkagi tahaks ma, et ma saaks kogu eluks vajaliku netist välja valida ja ära tellida, muuhulgas ka kassitoidu ja toorsalati ja digitaalse kaalu ja mingid normaalsed magneesiumitabletid, mis iiveldama ei ajaks.

k.

kevad on kohale jõudnud ja kajastub linnaliikluses.

siinkohal tahaksin ma tervitada selle roostetava ja aukliku kerega Fordi juhti, kes mulle külje pealt sisse reastuda püüdis. ei saanudki ma täpselt aru, mis tagamõttega ta seda tegi – ees pikalt tühi rada ja gaasipedaali kerge vajutus oleks igati abiks olnud. samuti oli minu taga pikalt tühi rada ja ka kerge piduripedaali vajutus oleks asja ära ajanud. kuna suunatuled olid tal tõenäoliselt küljest juba ära roostetanud, siis ei osanud tema manöövrit ette aimata ka. või noh, mis kasu on suunatuledest, kui sulle ikka küljelt sisse tullakse. võibolla ta vaatas, et tibil juba tagaluuk mõlkis ja pamper katki, sõidame siis juba külje ka lömmi. igatahes see tal ei õnnestunud, aga noh, tühja kah, kerge adrenaliinilaks kulub meile kõigile aegajalt ära. välja arvatud mulle, sest mina olen niigi kogu aeg närvis ja endast väljas.

nii et lisaks kõigele olen ma veel avariimagnet ka.

k.

ilm on külm ja märg, toas on külm, töö on tüütu, pea valutab, inimesed saadavad kahetimõistetavaid signaale, autoaknad ei paista läbi, trennis on palju rahvast, jõudu ei ole, jalad lähevad magneesiumipuudusest krampi, ja lisaks kõigele sõin täna kalamarja.

olen omaette tusane ja kuulan Rob Zombiet.

Morrisonile andsin igaks juhuks vaseliinõli. espetsiaal käisin apteegist ostmas. imede ime, aga ta isegi sööb seda, muidugi küll ainult minu sõrme otsast, ega siis härrale ei kõlba kuskilt lusika pealt seda lakkuda. muidu kass nigu kass ikka, ühestki otsast ei ütleks, et niidi söömisega tegelenud on. kammisin teda täna õhtul, karvade hulk mu elamises on ületamas kriitilist piiri. kuna mul enam vaipu ei ole, siis kõik need karvatuustid lendlevad lihtsalt mööda nurkasid ringi ja ma ei viitsi ju koristada. kassile endale rääkisin kogu kammimise aja, et äkki ta järgmisel aastal ikka mõtleks hoolega selle talvekasuka kasvatamise suhtes. et uhke ja ilus see ju on, aga kas ikka on teist vaja, toakass ju ja magab ahju kõrval ja minu voodis.

ja siis tabasin vana päti otse teolt, ehk siis hetkel, kui ta kraanikausis oli ja püüdis selle servalt kraanikausi punni varastada. ma saan ikka iga päev seda taga otsida nii et vähe pole. krdi loom, ise juba neli ja pool ja ikka veel on seda väärikust na vähevõitu, igasuguseid asju vaja tal igalt poolt tuuri panna ja minu eest ära peita. sellest me üldse ei räägi, et kõik asjad peaksid tema arvates põrandal olema. siis ma saan jälle otsida igasuguseid asju, mis väikeste usinate käpakeste poolt millegi alla ja taha suditud on. aga noh, kassi ümber ei kasvata, seda teavad kõik, kes kunagi kassiga koos eksisteerinud on.

k.