special k

… ja ma nõustun temaga:

tänusõnad
tänan kõiki venelasi,
kes ei põletanud woodstocki,
kes kaitsesid fotograafist tüdrukut
oma debiilistunud rahvuskaaslaste eest.
neid, kes ei pööranud ära.
ja üldse kõiki,
kes jäid toredaiks
ega korranud
vanaisade käsukordseid patte,
kes teevad head muusikat,
sööke, kirjandust, telesaateid jne.

- Aapo Ilves

Pärnuski oli täna tavapärasest rohkem politseipatrulle väljas. selles mõttes, et mõned olid – tavaliselt ei ole ühtegi. siin muidugi midagi ei toimu. õnneks. ma nimelt elan Sindis, kus vene rahvusest inimeste osakaal on päris suur. aga mulle tundub, et kohalikele venelastele vist ei lähe see pronksmees väga korda, meil siin on sihuke jumal-kõrgel-keiser-kaugel mentaliteet enamjaolt. aga ikkagi on väga kole vaadata, mis Tallinnas toimub. eile nägin õhtul oma esimest videolõiku siis (ma ei vaata telekat reeglina), täiesti kohutav on mõelda, et selline asi su enda kodumaal võib juhtuda. venelaste röökimine oli täiesti üle mõistuse isegi telepildi vahendusel. ma tunnen südamest kaasa kõikidele kallitele, kes Tallinnas elavad ja ma loodan, et kõik läheb hästi.

k.

yay, ma ei olegi nii loll kui oleks võinud arvata. ühesõnaga blogger võib endale taha keerata mu poolest, isegi oma neetud blogi kolimiseks pidin ma tööarvutit kasutama, kuna minu koduses arvutis blogger lihtsalt ei toimi. aga kolitud ta nüüd sai.

täna hommikul oli üks kehvemaid hommikuid tegelikult, kurvaks ja tigedaks teeb see Tallinnas toimuv. ma ei oska neid mässajaid mõista.

k.

põhjus, miks ma pole viimasel ajal midagi kirjutanud, on lihtlabaselt proosaline ja ilgelt närviajav, nimelt blogger lihtsalt ei soostu minuga koopereeruma. vähemalt mitte kodus. kaalun tõsiselt blogi ülekolimist kuhugi normaalsemasse keskkonda, aga ma ei tea täpselt, kuidas seda teha tuleks. help.

põhimõtteliselt olen ma terveks saanud ja lähen täna lausa trenni üle kolme nädala. kulub ära, sest ma käisin täna hommikul jälle hambaarsti juures. õrr. jube. mis siis, et mul tuli õudne uni peale kogu aeg ja põhiprobleem oli see, et lõuad jäid kangeks.

kodus looderdades vaatasin muuhulgas ära America’s Next Top Model kaks esimest hooaega (uuesti), sest mulle meeldib see sari. on jah naljakas, ma tean ise ka.

eile vaatasin Rampo Jigokud ja nentisin taaskord, et jaapanlased oskavad teha haigemaid filme kui kogu muu maailm kokku. tähendab, film oli õudsalt hea muidugi, aga täiesti haige.

kevade tippalbum on muidugi Year Zero, sellest ei saa üle ega ümber. ja traditsiooniliselt ei oska ma sellest praegu veel midagi arvata. NINi albumitega lihtsalt on nii, et arvamus tuleb umbes aastaga, kui plaat ribadeks kuulatud on.

k.

kui nüüd siin taaskord raporteerida, siis tervisest pole endiselt haisugi.

suure tõenäosusega on mul põskkoopapõletik, mis tähendab et ma vist peaks minema arsti juurde, aga ma pole kindel, kas ma ikka tahan. suure tõenäosusega ei lähe. või noh, vaatab seda asja.

pea valutab laupäevast saadik lihtsalt kohutavalt.

k.

tervis pole ikka veel tagasi. tüütuks muutub. tahaks tappa ja põletada.*

aga eile ma ostsin endale äärmiselt ägeda väga bling-bling nabarõnga ja homme ma ostan endale mp3 mängija.

k.

* – tsiteerides Kivisildnikut.

mai saa aru, miks see Sudafed üldse vabamüügis on. nohule ta raisk ei mõju, aga see-eest õigustab oma pseudoefedriinsust täiega. kes veel ei tea, siis efedriin on oma olemuselt adrenomimeetikum, ehk siis põhimõtteliselt sama mis adrenaliin ja noradrenaliin, ainult et sünteetiline. nagu näiteks ka kokaiin. mis tegelikult ei ole sünteetiline, vaid päris looduslik. või noh, üsna.

kõik see seletab seda, miks ma pole kolm ööd õieti maganud, aga sellegipoolest rokin täiega ja olin täna tööl äärmiselt produktiivne ja praegu ka üldse paigal püsida ei suuda ja süüa absoluutselt ei taha ja mingit väsimust pole üldse olemaski ja pulss on puhkeasendis 100 ringis (mõõtsin, tean).

infoleht väidab, et kõrvalmõjuna VÕIB esineda kerget närvisüsteemi erutuvust vms. nojah, muidugi, minu puhul tavaliselt kõik sellised asjad just esinevadki.

PS see Sudafedi kogemus on absoluutselt igakordne.

k.

meil on selline kontor, kus me oleme kuuekesi ühes toas. noh ja viimase kahe nädala jooksul olid viis kontorikaaslast kõik korraga ja järgemööda haiged ja mina olin siis see last one standing. rõhk sõnal OLIN, sest nüüdseks on ka minu olematu immuunsüsteem alla andnud.

ma olen selle aasta jooksul juba neljandat korda haige. see pole päris normaalne. õnneks ei ole minul sedasama tõbe mis neil oli, sest nädalapikkuse kõrge palaviku asemel on mul täiesti tavaline (aga sugugi mitte vähem ebameeldiv) nohu. nii et Sudafed on jälle päevakorras koos oma tavapäraste kõrvamõjudega ehk siis totaalne unetus ja kiire kaalulangus. ma olen niigi umbes nädalaga kaks kilo alla võtnud – halloo mis toimub?

k.

nii, nüüd on siis press release antud ja rahvas räägib, et telekast ka reklaamitakse.

piletid lähevad neljapäevast müüki. privilegeeritud tegelased, sh mina, said tänasest osta. privileegi annab kuulumine kas Placebo kohalikku fanclubi või FBI.ee kontserdiklubisse. kuna Placebo fännklaab saatis esimesena kirja (üllatades mind seejuures kõvasti väitega, et ma üldse nende ridadesse kuuluvat), siis selle kirjaga ma selle pileti ära ostsin.

oeh.

mis see nüüd siis tähendabki seda, et ma näen Placebot laivis? never thought this day would come.

k.

maitea, ma olen selle Placebo pärast ikka täiesti endast väljas juba. okei, Saku suurhalli sõita ma nüüd juba oskan, ehkki vahepeal on ringristmik ja ringid on teadupärast saatanast. AGA mind väga tugevalt häirib fakt, et kontserdipiletid tulevad Eestis müüki neljapäeval ja Soomes juba homme!

Soome kontsert nimelt müüdi välja 12 minutiga.

HALLOO?!???

ma tõesti väga siiralt loodan, et Placebo ei ole Eestis väga populaarne. ma saan aru küll, et enam ei ole aasta 1999, kus ma olin mingi ainuke inimene Eestis, kes sellist bändi teadis. aga ikkagi.

aa ja siis muidugi selline linnalegend on ka, et kõik seisukohad müüakse soomlastele ära ja eestlastele jäävad ainult istekohad. see oleks ka ikka eriline jama. ma tahaks Brianit küll veits lähemalt näha kui Saku suurhalli teisest otsast.

k.