special k

kontserditel teadupärast on alati merchandise letid olemas ja need on mu täielik downfall, sest mul on raskekujuline bändinännisõltuvus.

nii et jah.

PS sellel randmekal on tõepoolest tikand viltu peal.

k.

ma pean kohe ära ütlema, et ma absoluutselt ei ühti nende vigisejate hordidega, kelle meelest Placebo kontsert igas suunas sakkis. minu meelest oli vägagi amasiigne.

ma ei viitsi mingit reviewd kirjutama hakata, sest ma ei oska, aga tegemist on ühe väga, väga olulise bändiga mu elus ja ma ei leidnud eilses õhtus absoluutselt mitte midagi negatiivset. kui vast välja arvata see, et minu ees seisnud inimesed olid pidevalt liiga pikad ja et Brian on ikkagi liiga lühike – see 165 cm habrast meheilu jäi pidevalt mingite tõsiste põhjamaatõugu meeste kukalde varju. ja Placebo fännid on ühed tigedad tegelased, sest ma sain pidevalt peksa ja sõimata oma ringisiiberdamise pärast, aga krt, ega ma mingite jorsside kuklaid ka vaatama ei tulnud. aega läks ja asja sai, ma leidsin ka lühemaid inimesi, kelle taha seista.

okei, kui nüüd virisemiseks läks, siis absoluutselt õigustamata viginana ma tahaks ikkagi vigiseda selle üle, et esimeselt plaadilt mängiti 1 lugu (I Know, mis on laivi jaoks kõige igavam lugu sellelt plaadilt), teiselt plaadilt mängiti 2 lugu (Every Me Every You ja Without You I’m Nothing, ja see on mu absoluutne lemmikplaat, te kiitsakad briti persevestid!), kolmandalt plaadilt mängiti vist maksimaalselt 2 lugu (üks oli Special K, teist kas ei olnud või ma ei mäleta enam) ja kogu ülejäänud poolteist tundi oli kahe viimase albumi teema. mis on ka loogiline. aga ikkagi. mul on see kolme esimese albumi teema kõigi bändidega, nagu te teate.

ja ikkagi oli väga hea. iseäranis veider oli tõdeda, et Placebo kontserdile tuleb terve Saku Suurhalli täis rahvast – mul on raske unustada 7 aasta tagust aega, kus sellist bändi mitte keegi ei teadnud ja mitte üheski plaadipoes mitte ainsatki albumit ei müüdud ja ma olid täiesti endast väljas, kui ma lõpuks Without You I’m Nothing (oma absoluutse lemmikalbumi!) endale skoorida suutsin. ma olen vist ikka ilgelt vana.

k.

nüüd tuleb siis välja, päev enne kontserti, et Placebo on oma soojendaja välja vahetanud… mitte et kumbki neist, ei uus ega vana, mulle midagi öelnud oleksid.

peaasi et nad liiga kaua laval poleks. keegi ei lähe sinna soojendusbändi vaatama onju (ehkki pole välistatud, et ma võin endale jälle uue lemmikbändi saada, nagu juhtus Rammsteini soojendanud Exiliaga).

teemast väljudes, mul on vaja mingit normaalset sakura-motiivi, mida enda kaelale tätoveerida!

k.

ma pole muidugi ühestki otsast Disney sihtgrupp, aga sellest hoolimata mulle kohutavalt, tohutult ja absurdselt meeldib Pirates Of The Carribean.

iseäranis hämmastavad on selle fakti juures päris mitmed asjaolud. esimest filmi ma keeldusin päris pikka aega isegi vaatamast, sest ma olin veendunud, et tegemist on mingi jubeda hollivuudi jamaga ja MINA selliseid asju lihtsalt ei vaata. siis ühekorra ma suht salaja vaatasin ja pärast ei öelnud kellelegi, et päris naljakas oli ju. kui ma juba teist korda ka veel vaatasin, siis ma ei julgenud ikka veel kellelegi öelda, et mulle tegelikult päris meeldis. teist filmi ma käisin juba suisa kinos vaatamas ja kirjutasi sellest, kuidas see mulle üldse ei meeldinud (v.a. Johnny Depp muidugi). tegelikult oli mõistagi asi selles, et enne filmi oli happy family display ja mul rikuti tuju põhjalikult ära. täna midagi sellist ei juhtunud ja ma julgen ausalt tunnistada, et mulle kohutavalt, tohutult ja absurdselt meeldib Pirates Of The Carribean.

(iga inimene, kes mind vähegi tunneb, saab aru, et mina oma kustumatu fantasy-fanatismiga ja absoluutse lapsemeelsusega olen ehtne sihtgrupp. ja muidugi Johnny Depp!)

k.

päeva keenjuseks võib kahtlemata lugeda hõbehalli sport-Audi juhti, kes täna pärastlõunal veidi enne kella viit sooritas politsei eest põgenemist Papiniidu sillalt Riia maantee poole. pärnakad teavad, et tegemist on Pärnu ühe põhilise liiklusummikuga, seda iseäranis reede õhtul ja täna koosnes see ummik suuremalt jaolt rekkadest. ei oska arvata, kui kaugele audimehel põgeneda õnnestus, kas ummikus on üldse reaalselt võimalik politsei eest põgeneda ja kas oli ka ohtralt plekimõlkimist (mis oleks loogiline) – politsei kui vilkurite ja sireeniga varustatud operatiivsõiduk igatahes kasutas operatiivselt vastassuunavööndit.

kümme sekundit oli põnev jälgida küll.

k.

Evelin -

Kosmikud ja Metsatöll Pärnu vallikäärus, 21.07.

Kuidas tundub?

Rabarocki esinemisgraafik on selgunud: algusest ja lõpust oluliselt lõigata ei saa, sest esimese päeva teine bänd on kohe Poets of the Fall ja esimese päeva lõpetab Clawfinger. teise päeva teine bänd on Metsatöll ja teise päeva lõpetab Laibach.

Laibachist on kahju, sest eelmise aasta kogemus näitas, et teise päeva viimaseks bändiks lasid enamus rahvast juba jalga. kuna õhutemperatuur oli armutult külm, siis lahkusin peatselt isegi, ehkki The Cooper Temple Clause oli vingelt hea bänd. sel aastal seda luksust ei ole.

k.

peale trenni käisin uues ja uhkes kohalikus kaubanduskeskuses. täitsa nigu päris, midagi polnd öelda. kõik tibipoed nagu terranova ja naomi jms olid ilusti esindet ja kohustuslik salon+ ja jysk muidugi ka. üheski poes sees ma muidugi ei käinud, vähemalt mitte neis nimetatutes. see-eest käisin kõigis neljas spordipoes. spordipoed on iseenesest ägedad, sest seal müüakse ulmeliste hindadega ulmelisi asju ja kui ma tõesti tahan endale lühikesi pükse osta, siis peavad nad olema kas valged või roosad, sest muid värve ma ei näinud. ja kõige lahedam asi oli Nike kilekas, mis koosnest ühest (1st) kihist õhukesest kilest (a’la R-Kioski vihmakeep) ja maksis üle 3000 krooni. vat see on sci-fi. ma eeldan, et see 3000-kroonine asjake muundub seljas vastavalt ilmastikutingimustele vms, sest see üks (1) kiht õhukest kilet ei saa ometi maksta üle 3000 krooni.

laupäeval astusin ärevushäire vastu võitlema looduslike endorfiinidega ehk siis kraamisin välja oma eelnevalt mitmes järgus soetatud välitingimustes harrastatavate kestvusspordialade abivahendid (tossud, mp3 mängija, päikeseprillid, pulsikell, nokamüts ja dressipluus ja ärgem unustagem Reeboki pükse ja Nike fitness-kindaid!)  ja läksin rattaga sõitma. looduslikud endorfiinid  laksisid muidu päris hästi, aga tulemused olid siiski nii ja naa – mul on liiga heaks läinud aeroobne vastupidavus (pulss keeldus tervelt 20 minutit üle 100 tõusmast) ja vaatamata kõrvaklappidele ja kapuutsile sain ma ikkagi kõrvavalu. mis ilmselt tähendab seda, et rattasõit ei ole päris see. nii et jääb üle ainult jooksmine. ma vihkan jooksmist. kirglikult.

k.

eile oleks potentsiaalselt võinud olla tore päev, sest et NBSi 10-nda juubeli kontserdiks oli mul juba piletiraha ära makst ja nimi oli külaliste listis kirjas ja puha, aga juba paar nädalat vaikselt pead tõstnud ärevushäire sai minust õhtuks lõplikult võitu ja ma polnud absoluutselt suuteline kodust väljuma. isegi praeguseks pole olukord oluliselt normaliseerunud ja ma värisen ikka veel üle keha ja mõtlen, et kas mul mingeid rahusteid on kuskilt järele jäänud. aga selle väljauurimine eeldab toolilt tõusmist. ma ei tea, kas ma saaks sellega praeguses seisundis hakkama.

k.

rokipeerud, drag queenid, DJ Bobo ja butch dyke lesbians… kas on veel midagi, mida me Eurovisiooni laval näinud ei ole?

k.