viies päev ilma sigarettideta ja täna tuli mul meelde, et mu sahtlis on üks sigarillo, mille mu õde mulle ükskord ammu andis. see on jätkuvalt seal, kusjuures ma ei saa öelda, et mul oleks kuidagi raske või keeruline mõelda selle olemasolust või midagi. täiesti hämmastav on see, et mul pole õrna aimugi, miks ma äkki heast peast suitsetamise maha jätta otsustasin. mulle meeldib suitsetada ja mul on selles suhtes kerge fetish. mind absoluutselt ei huvita ühegi asja tervistkahjustavad asjaolud ja ma võin 100% kindlusega öelda, et kui mu kehakaal tõuseb kasvõi ühe kilo võrra, siis suundun ma otsemat teed üht pakki Salemit ostma. või rohelist Kenti, sest Salemit müüakse jube vähestes kohtades millegipärast. ma võin nõus olla paljude asjadega, aga mitte kehakaalu tõusuga.
ja mingil mulle täiesti arusaamatul põhjusel otsustasin ma suitsetamise maha jätta. võibolla on see mingi analoogne sotsiaal-kultuuriline projekt nagu päevituse omandamine (korraliku gootikuna olen ma siiani eelistanud valge nahaga olla), sest see on umbes sama absurdne ja idiootne.
muudel teemadel, käisin täna Maximas (kahjuks ei saanud eelpoolmainitud põhjustel odavat suitsu osta), mis oli umbes mu neljas kord selles kaubandusketis viibida ja ma annan enda poolt kõik võimaliku, et see jääks ka viimaseks. mul on raske hullemat kohta ette kujutada, kui Maxima. ma ei suuda uskuda, et inimesed seal actually käivad ja asju ostavad.
ja siis teisipäeval kutsuti mind verd andma, läksin ka. uskumatult raske on verd andma minna, kui verekeskuse kõik ligipääsuteed on üles kaevatud ja sinna tuleb mingit kummalist rada pidi kohale sõita – nagu ma siis ilgelt tunneksin seda kanti Pärnust onju.
neljapäeval ja reedel olid tööintervjuud ja vähe sellest, et ma sain ainuisikuliselt otsustada, millist inimest ma tahan, ma tegin ka uskumatu ohverduse ja kandsin mõlemal päeval pintsakut. endale truuks jäädes olid mul jätkuvalt mu kuus aastat tagasi ostetud teksad jalas (mis on tänaseks päevaks minetanud enamuse oma kunagisest tumesinisest värvist ja mis on seoses skinny jeanside ootamatu tähelennuga ootamatult trendikaks muutunud) ja ega ma siis ei hakanud kette ka küljest ära võtma.
k.
tegelikult ma vist peaks raporteerima, et juhtus see, mis ühelt maalt kindlasti juhtuma pidi, ehk siis ma jätsin (jätan) suitsetamse maha ja praeguse seisuga võin öelda, et kolmandaks päevaks on enesetunne äärmiselt sitt. uskumatu tulemus üheksa-aastase suitsetajakarjääri kohta tempoga kolm väga lahjat suitsu päevas. kusjuures ma isegi ei usu, et mul mingi nikotiinivõõrutus on või midagi, sest suitsunälga pole ja muidu on ka kõik nagu OK, ainult et uskumatult sitt on olla.
mis tegelikult tuleb sellest, et ma olen üle mõistuse väsinud ja kõik asjad on halvasti.
k.
vasakpööre Pärnu moodi
ütleme et kui te tahate sooritada vasakpööret Pühavaimu tänavalt Pikale tänavale, siis olge kenad, ärge tehke seda nii, et kõigepealt sõidate tee keskjooneni välja, jääte üle kahe sõiduraja lihtsalt seisma ja vahite juhmi näoga ühele ja teisele poole, et kas nüüd siis keegi tuleb ka vää. võib juhtuda, et teie vasakult poolt tõesti tuleb keegi (näiteks mina) ja suudab piduripedaali maksimaalselt rakendades vältida hoogsa sissesõidu teie vasakusse autokülge, kuna te olete oma autoga blokeerinud mõlemad sõiduread ühes suunas. ühesõnaga mingi vanamehekänd seisis lihtsalt põigiti tee peal ja kui ma muidu olen roolis suhteliselt rahulik, siis seal ma küll sõimasin ja signaalitasin. vanamehekänd vaatas mind natuke aega jätkuvalt juhmi näoga ja sõitis siis hästi aeglaselt minema.
kuradi suvi, ma lihtsalt ei või.
k.
skene võimalikkusest Pärnus
ma saan muidugi aru, et üks pood pole veel skene, aga siiski, ma haistan raha massilist haihtumist peale järgmist palgapäeva. peale mitmeid järgmisi palgapäevi. kas te ikka nägite kõrge säärega New Rocke? kas keegi oskaks mulle mõistuse pähe panna, et mul ei ole vaja kõrge säärega New Rocke, kui ma oma madalaidki kandsin viimati paar aastat tagasi? kas ma peaks tegema avalduse oma tööandjale, et seoses minu absoluutse ja totaalse nõrkusega sedasorti kraami vastu pole mõtet mulle edaspidi enam palka maksta?
(ei, ma ei ole 14-aastane, ma saan augustis 27. ohõudust. et see puberteet ka ei lõpe.)
k.
sel aastal jäin ka pildile
http://margoe.planet.ee/070616_RabaRaock/slides/IMG_6268.html
tüüpiline. mul polnud aimugi, et mu kõrval mingid turvad olid või midagi. ja ärge arvake, et ma nii ennastunustavalt Metsatöllu vaatasin – ma pigem magasin püstijalu ja avasilmi.
k.
- kuulge minge ära, ma saan siis ära tagurdada!
- ei no tagurda ära, me saame siis ära minna!
dialoog Rabarocki autoparklas parasjagu parkiva Evelini ja mingite ees tolgendavate noormeeste vahel.
muidu Rabarocki aftermath on haledavõitu, sest ma olen nagu totaalselt haigeks jäänud. ma õudsalt tahaks, et mul oleks mingi toimiv immuunsüsteem, et ma ei oleks viis korda poole aasta jooksul haige (nagu ma praegu olen olnud), sest ausalt, väga üle viskab.
k.
lõppsõnana Rabarockile võin öelda, et häält ei ole mul enam kopika eestki, ma poleks uskunud, et see nii ära võib minna. aga näe, Clawfinger sai sellega hakkama. külm öö ilmselt ka. eile ei olnud minust enam ühelegi bändile suuremat kaasaelajat, eks midagi sai ju vaadatud ka, aga näiteks Tharapita magasin ma täiesti rahulikult lava kõrval murul maha. lauspäikese käes. tark tüdruk. üldse polnud eilse päevaga suurt muud peale hakata, kui ainult Laibachi oodata (mis ei valmistanud pettumust isegi oma Volk-repertuaariga). Electric Six oli ka päris naljakas, ja Kosmikud olid head. aga sellega asi ka piirdus.
seevastu esimene päev omas täiega, oli ju Poets Of The Fall (suuremalt jaolt küll skoorisime toitu, aga bänd oli ju kuulda ja näha), Apoptygma Berzerk (lava eest kolmas rida ja oh milline tolm, aga see-eest bändimeestelt saadud thumbs-up and silmapilgutus laulusõnade hea teadmise eest), Tanel Padar & The Sun (bändi väga ei näinud, sest rokkisime helipuldi kõrval) ja muidugi Clawfinger, mis oli täiesti uskumatu. unfuckingbelievable. oeh. oleks ma seda bändi kümme aastat tagasi laivis näinud, aga tol ajal ei julgenud ma sellest unistadagi, sundisin niisama kõiki ‘Deaf Dumb Blindi’ kuulama, nagu ma mäletan XD
k.
Rabarock, esimene päev
OOOOOOHHHHHH CLAWFINGER.
see vääris caps locki, uskuge mind.
aga muidu, oli nagu alati see case, et win some, lose some. mina kaotasin eilse päeva jooksul vasaku kontaktläätse (kuidas, pole aimugi, kodus mul seda enam silmas ei olnud, mis on müstika, sest ma ju sõitsin koju autoga, pimedas, ja uskuge mind, ma olen väga lühinägelik!), siis kaotasin veel oma hääle (mingi osa sellest jäi Apoptygma ajal lava ette ja siis see, mis veel õhtuks järel oli, haihtus Clawfingeri ajal), ja lisaks pole mul enam funktsioneerivaid kaelalihaseid (see on ka puhtalt Clawfingeri süü).
mis ma juurde võitsin – meeletutes kogustes tolmu oma hingamisteedes, seedetraktis, juuses, riietel, autol ja ma ei tea kus kõik veel. natuke raha, mis oli väga koomiline seik iseenesest, ja juhtus tänu minu anger management probleemidele. põhimõtteliselt olin ma just ostnud kohvi, sest meeletult külm oli, ja siis jooksis üks tüüp mulle väga suurel kiirusel täpselt otsa. selle kohvi, mis mul topsi alles jäi, läigatasin ma talle näkku, tops läks samasse järele, siis ma karjusin ta peale niikaua, kuni ta sõber mulle hüvitiseks 50 krooni andis. kohv maksis 15. rahaliselt jäin plussi, vaimsel tasandil imestan ma jätkuvalt selle üle, miks keegi mulle veel sellistes situatsioonides peksa pole andnud, sest see polnud esimene kord, kui ma end vaos hoida ei suuda ja ilmselt ei jää see ka viimaseks.
Evelin lubas hiljem blogida sellest, kuidas me Tanel Padariga kõrvuti rokkisime. 
PS Apoptygma süntekamehel oli lava ees mingi tõeline naiste fännklaab, mida ma oma kolmandast reast pidevalt imestasin. kuigi, mis seal ikka imestada.
PPS Stephan Grothil olid Rabarocki kõige ilusamad silmad.
k.
a whole lot of nothing going on
ma siin muidu teen vaikselt homseks Rabarockiks sooja, kuulan Clawfingerit ja.
Clawfinger oli mul ilge lemmikbänd umbes siis, kui ma 16-aastane olin. eks ma olen neid ikka kogu aeg pärast ka kuulanud, aga 16-aastasena olid paljud asjad väga teistmoodi ja Clawfinger oli ikka väga suur lemmik. tuleb tunnistada, et ka 10 aastat hiljem on ikka veel väga hea bänd.
homme on mul autos muide ainult temaatiline muusikavalik, arvestage sellega, ise teate, kas tahate Apoptygmat või Laibachi või Clawfingerit või Poets Of The Falli või The Suni ja isegi Metsatölli võin pakkuda.
k.
ei ma ise ega ülejäänud maailm pole mu looduse poolt antud juuksevärvi näinud juba alates aastast 1996, mul on reference’iks ainult üks vanavana passipilt aastast 1995 (uudishimulikele võin öelda, et loodus andis helepruuni ja imaginaarse punaka läikega juuksevärvi). kõik need 11 aastat, mis ma oma juukseid värvinud olen – ja epohhiloova sündmusena käisin ma täna esimest korda juuksuris värvimas. pikki aastaid värvis Evelin; ja pärast värvisin ise. ja epohhiloova sündmusena on mul peaaegutäiesti loomulikku värvi juuksed praegu. kastanitooni, veidi heledamat oranzhikat sees.
täitsa huvitav on ennast peeglist vaadata. viimased 11 aastat olen ma olnud küll süsimust, küll plaatinablond, küll erkroosade salkudega, küll pooleldi erkroosa ja pooleldi must, küll blondeeritud triipudega punane ja küll niisama erkpunane, ja hennaga värvitud punane ja mingitel ebaõnnestunud momentidel kahtlane lillakasmust. viimastel aastatel peamiselt punane. elu kõige karmim värvimine oli siis, kui süsimustast oli vaja saada erkroosaks. Evelin peaks mäletama, mitu korda me niisama blondeerida üritasime ja mitu korda värvipesu tegime ja kui kirju ma esimesed korrad olin (musta-roosakirju!) ja jeerum, miks mul ikka veel juuksed peas on?
kusjuures ma ei saa praegu enam aru, mis vägi sundis mind aastaid oma juukseid mustaks värvima – minu valge naha, tedretähnide ja roheliste silmadega nägi see parajalt totter välja. iseäranis tedretähnidega. aga paistab, et gooti värk oli. peale seda, kui juuksed olid kirjeldamatute pingutuste tagajärjel roosaks saadud, vandusin ma end enam mitte iialgi mustaks värvida. seda on ikka kuramuse keeruline peast maha saada.
PS peaaeguloomulik kastanitooni juuksevärv võttis aega kaks tundi ja raha 400 krooni. dzhiisas kraist.
k.
