jess – lõpuks kinnitatud, 9. augustil Pärnus No-Big-Silence.

muude asjade koha pealt, õues on rämedalt külm ja toas muidugimõista ka. viimasel ajal olen näinud järjest veidramaid unenägusid, mis minu aastatepikkuse unenägude mittenägemise peale suht hämmingut tekitab. pole harjunud sellise asjaga.

kõige pullim on see, et unes ma muidugimõista suitsetan (päriselus juba üle kuu aja mitte) ja et unes on alati õudne kergendus – jess, see jama on läbi, saab suitsu teha.

seoses sellega, et ma jätsin koos suitsetamisega maha ka sporditegemise, on kehakaal paari kilo võrra tõusnud, aga siiski endiselt alla 60. üle 60 kilo ei lase ma oma kaalu enam kunagi. alla 50 ka mitte, see läks veidi üle piiri

k.

ükskord Sindi Konsumis käies jäi poe seinal silma suur kuulutus, Tõstamaa mingis kohas Juuli Rock, peaesineja Mari-Leen. praegu vaatasin, et laupäeval oli ära – kahju, ma olin sel ajal hoopis Kosmikute ja Metsatöllu kontserdil. ma oleks päris tahtnud näha, kuidas rock ja Mari-Leen omavahel kokku sobivad. ma küll ei tea, et neil midagi ühist oleks.

Kosmikud ja Metsatöll iseenesest olid vinged ja Pärnu kohta oli ootamatult palju rahvast. väikese negatiivse kalde andis üritusele ainult tõsiasi, et ma olen nüüdseks juba nädal jubeda migreeni all kannatanud. bändile kaasa rokkides pole suurt vahet, adrenaliin mõjub teataval määral valuvaigistina, aga pärast koju sõita oli sõna otseses mõttes põrgulik. ehkki noh, pime oli niikuinii, nii et suurt vahet pole, kas ma veel nägin midagi või ei. ütleme nii, et mu mälu on mitte ainult laupäeva õhtu, vaid üldse terve eelmise nädala koha pealt pehmelt öeldes lünklik. ise mõtlen siin vaikselt, et kui minna spordiklubisse vahelduse mõttes rauda tõstma, et kas see mõjuks hästi või halvasti. vererõhu ja pulsi tõus mõjuks igas mõttes hävitavalt, samas endorfiinid laksiksid jälle hästi. võibolla proovin esialgu vähem avalikes kohtades midagi teha, juhuks kui teadvus pillid kotti paneb poole trenni pealt vms.

eelootavate augustikuu sündmuste kohta vast niipalju, et No-Big-Silence 9. augustil Pärnus ja Beats From The Vault 18. augustil ikka seal kus muidu.

k.

tähendab, miks Year Zero on äge album nii seest kui väljast:

albumi (digipack nagu alati) tahaküljele oli mingi liimijunniga kinnitatud lisaleht, millel isenesest concept art peal ja puha ja muidu vaata et normaalne, aga põhiosa võtab tekst: “USBM WARNING: consuming or spreading this material may be deemed subversive by the United States Bureau Of Morality. If you or someone you know has engaged in subversive acts or thoughts, call: 1-866-445-6580. BE A PATRIOT – BE AN INFORMER!”

põhimõtteliselt ma isegi usuks, et see on nali, aga kurat seda teab. tänapäeva maailmas on kõik võimalik.

ja teine lahe asi Year Zero juures on see, et plaat ise muudab temperatuuriga värvi. nii nummi. külmaga on tumepruun, soojaga läheb valgeks.

ja ma ei suuda kunagi otsustada, kas paremad on digipackid või plastkarbid. kuna ma olen legendaarne koba, siis plastkarbid lähevad maha kukkudes katki. aga digipackid jälle lähevad kapsaks. näiteks (kui NINi teema juurde edasi jääda) on mu The Downward Spiral täielik kapsas, ehkki tegemist pole isegi klassikalise digipackiga.

aga tegelt kõige lahedam on üks Nick Cave’i album, mis ma Soomest ostsin – pappümbrises plaadid (duubel noh) on koos bookletiga siukses ägedas kangaga kaetud karbis.

k.

täna Kaubamajakas shoppamas käies (ostsin pesu muide, kuna see on nii oluline info) astusin huvi pärast sisse ka sellisesse poodi nagu Naomi. ma muidu Viru Keskuse kogemustest teadsin küll, mida seal müüakse, ja targu olin eemale hoidnud. naerda ma igatahes sain, sest muuhulgas leidsin sealt ka t-särgi laadse asjanduse, millel oli mingi totakas trükitud pilt peal ja suur kiri ‘Dark Gothic’ teemakohases fondis.

massive win.  ma oleks selle äärepealt ära ostnud. aga õnneks jõudis mõistus enne koju tagasi.

k.

mul on maailma kõige ägedam attention span. selles mõttes, et ma teen igale kolmeaastasele ära sellega, kuidas ma suudan ühte asja järjest teha maksimaalselt viis sekundit või nii.

ma vaatasin Resident Evili esimest filmi ja plaanisin sellega rahulikult ühele poole jõuda. pool tundi sain ära vaadatud, siis adusin, et heliribal kostab mitte suvaline white noise staatiline sahin, vaid mingi Nine Inch Nailsi lugu hoopis. noh, niimoodi hetkeks, nagu nad filmides on. siis ma muidugi ei saanud filmi enam edasi vaadata, vaid pidin kindlaks tegema, mis looga tegemist. millegipärast tundus mulle, et lugu võiks olla kas Brokeni või Fixedi pealt. kuna Vanessa kõrvetas mulle kunagi sellise plaadi, kus on Broken ja Fixed mõlemad peal, siis  pidin riiulist ainult ühe plaadi üles leidma. leidsin üles ja tegin kindlaks, et kuuldud lugu oli Fist Fuck (Fixedi pealt, üks Wishi remixidest). vähemalt ma arvan, et oli Fist Fuck. nüüd ma kuulan juba viimased pool tundi Brokenit (mis on mu absoluutne  lemmikalbum ever mitte ainult üldiselt, vaid ka NINi kõikide plaatide hulgast) ja filmi rohkem vaadanud ei ole.

ma muide ei imesta enam ammu, miks mul tööl kõik asjad tegemata ja pooleli on. ma lihtsalt ei oska ühte asja teha kauem kui viis sekundit või umbes nii.

k.

ühel heal päeval eelmisel nädalal tõmbasin puruks ühe neist kettidest, mis mul pükste küljes ripuvad. teate küll, wallet chainid. kett oli puhtast metallist ja päris kaua vastu pidanud, aga mul teadupärast on jõudu nigu loomal ja oli puhas õnn, et mul püksid terveks jäid. loomulikult jäin ma seda kettipidi millegi külge kinni ja kuna mu liikumiskiirus tol hetkel oli suur, siis pooleks ta läkski. muide, see, mille külge ta kinni jäi, oli kontoritool ja minu liikumine toimus altpoolt üles, ehk siis keti tõmbasin puruks püsti tõustes. ehkki ma pean tõele au andma, see tõusmine toimus väga hoogsalt.

uue keti otsin täna Cropptownist ja see on nii raske, et kombineerituna olemasolevate aksessuaaridega ma ei tea, kas mul veel ükski paar pükse jalas seisab.

k.

eile ostsin jälle ühe korseti. mul on korsetifetish nimelt. korsett on must, sametist, eestpoolt haagitav (jess!) ja ilma õlapaelteta. ostsin Humanast ja maksis 31,50 – selle raha eest ei vaevunud ma poes isegi mõtlema, kas see mulle selga läheb või ei. kodus selgus, et läheb ideaalselt. nüüd on mul kapis neli korsetti ja kandnud pole ma aastate jooksul neist ühtegi.

kuna mu vanemad põrutasid autoga kuhugi keerulise nimega Läti linna, siis ma sõidan bussiga. bussiga, saate aru! seoses suitsetamise mahajätmisega on mu haistmismeel ebanormaalselt teravnenud ja bussisõit sellevõrra õudsem. aga laadisin mp3 mängija Apoptygma Berzerki täis ja käras küll.

k.

Roju tahtis teada mitte küll otseselt minu, aga nii põhimõtteliselt inimeste koledaid varjatud saladusi. ma ei saa küll öelda, et mul mingeid hirmsaid saladusi oleks vms, aga võibolla suudan ma välja mõelda mingid 7 asja, millest ma näiteks veel kirjutanud ei ole.

1. ma lõpetasin gümnaasiumi õppeedukuselt oma klassis kõige viletsamana, sest mul oli lõputunnistusel üks kolm. matemaatika, kui ma õigesti mäletan.

2. ma kirjutasin oma ülikooli bakalaureusetöö bibliofiilia-alastest allikatest internetis. weird, I know.

3. mul on veidravõitu lühinägelikkus, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et parema silmaga ma enamvähem näen ja vasaku silmaga ei näe ma praktiliselt midagi.

4. kui ma olin umbes 12-aastane, siis ma käisin üle aasta emale ajude peale, et ma saaks kõrvadesse augud. lõpuks saingi. tänapäevaks on pika töö tulemusena needsamad augud saavutanud läbimõõdu 6,5 millimeetrit ja järgmine suurus (8,2 mm) ootab järge. aa ja lisaks kõigele sellele, mida minust avalikkusele näha on, on mul needid veel keeles ja vasakus rinnanibus ja kunagi olid ka huules ja paremas kulmus (seal lausa kaks korda), aga need on tänaseks ajalugu.

5. minu elu lahedaimaks hetkeks siiani on jäänud benjihüpe ja mu elu üheks eesmärgiks enne surma on läbi teha suicide suspension.

6. ma armastan kasse. täiesti arutult ja mõõdutundetult. muud loomad mulle ei meeldi.

7. mulle jubedalt meeldib igasugune rämpstoit. kõik tervisliku nagu juurviljad ja kaerahelbepudru võite omale jätta. pähh.

teatepulga edasiandmisega on ka see lugu, et ma ei hakka nimesid nimetama, vaadake ise, mis teete.

k.

kuna eile oli palgapäev ja mingil kummalisel põhjusel saime veel ka preemiat (wtf?), siis julgesin ma täna lõpuks ka Lunapolises ära käia. muidugi sellest ma ei räägi, kui kaua ma seda poodi üldse otsisin – igatahes sain ma teada, mispidi Rüütli tänava majanumbrid jooksevad (peale seda, kui ma olin hoogsalt valele poole marssinud umbes kolmveerand tänava jagu) ja siis tuli välja, et ma käin sellest poest muudkui kogu aeg mööda ja tähele ei pane, ometi olid tüübid kolm suuuuurt bännerit seina külge riputanud ja puha, ma ei tea, need bännerid vist pimestasid vms, et ma kogu aeg nii mööda marssida oskasin.

põhimõtteliselt tahtsin ma sinna poodi elama jääda ja ma ei ostnud sealt ühtegi asja, sest ma ei suutnud valida. mitte ühtegi. muidugi minu vanuses peab vahel selle peale ka mõtlema, et ma olen 26-aastane ja mingisugusest põhimõttelisest respektist peab natuke vaatama, mida selga panna, iseäranis kui töötada mingil sellisel ametikohal, nagu ma töötan. mitte et see mind oluliselt segaks, ma lasen seal ikka nendesamade riietega ringi, millega ma näiteks BFTVl käin ja värki. aga teatud kognitiivset dissonantsi tekitab kogu see värk küll. ses mõttes, et mul on ikkagi vaja, et mingid inimesed mind natuke autoriteediks peaksid või vähemalt mind puhta ullikeseks ei arvaks.

k.

Your Score: Tough guy

You scored 65% masculine, 52% athletic, 36% exotic, and 43% refined!

You love men, you love testosterone and you know it. You like a bad-ass man who knows what he wants. He isn’t what you might bring home to mom but I don’t think it really matters – he’s hot! Someone like…..Vin Diesel. But let’s face it, the whole point of this was to look at a bunch of hot guys. If you liked what you saw, please rate my test!

oeh. Vin Diesel siis Vin Diesel. mitte et ma teaks, kes on Vin Diesel. ilmselt ma peaks seda teadma, aga ma tõesti ei tea.

k.