special k

täna hommikul ärkasin vastiku kurguvaluga. minu meelest kurguvalu on kõige koledam asi, seda peamiselt seetõttu, et mul on ülimalt harva kurk valus.

nüüd ma siis mõtlen umbes selles stiilis, et aniis on tuntud köharohi ja viin ka teadupärast iga haiguse vastu.

hakkan Ouzot jooma?

k.

antud küünlajalg on praegu küll veel terve, aga ma arvan, et eks seegi leiab oma lõpu samamoodi, nagu on leidnud lugematu hulk mõttetuid pisiasju mu elamises.

(mõttetud pisiasjad = kõik, millest käpa jõud üle käib ja mis maha kukkudes katki võivad minna).

k.

pildistatud täna öösel kella poole kahe paiku. kui ma ise magama tahtsin minna, siis ma pidin ta sealt sõna otseses mõttes välja tõstma – hea loom ikka küll.

k.

käisin terve perega shoppamas, kuna mu onutütar abiellub nädalavahetusel ja meil polnud mitte kellelgi mitte midagi selga panna. kusjuures meie pere puhul see niimoodi ongi – ma olen vist oma mõlematelt vanematelt pärinud tugeva vastumeelsuse poodlemise ja iseäranis riiete ostmise vastu.

nojah. peale seda, kui me olime kõik Pärnu linna poed läbi käinud, olin mina ikka veel ainuke, kellel jätkuvalt midagi selga pole panna. ma lihtsalt ei saa aru, kuidas absoluutselt KÕIK riided nii kohutavalt koledad saavad olla? aa ja siis muidugi seda öeldi mulle ka kohe ära, et mustas tulla ei tohi. mis tähendab seda, et ma pean ostma endale spetsiaalselt neljaks tunniks ühed riided, mida ma pärast enam iialgi ei kanna.

eriti lahe oli see, kuidas eranditult kõik riided, mida ma selga proovisin, minu seljas täiesti ääretult koledad olid. ja suured. SUURED!!! nr. 34 oleks paras olnud. poodides ei müüda nagu eriti nr 34 riideid. mul on juhe siiani koos, sest ma nagu tõesti ei ole nr. 34, aga maitea, 36 oli igast otsast suur.

nii et mina ei tea. maailmas pole olemas ainsatki riideeset, mis mulle meeldiks. vähemalt pole ma viimased 8 aastat ühtegi näinud. vähemalt on mul olemas õigustus pidevale probleemile, et mul pole midagi selga panna.

k.

ma käisin täna jalgpalli vaatamas.

see fakt väärib  üht pikemat mõttepausi. ma olen 27 aastat vana ja täna pealelõunal oli mu elus esimene kord, kui ma jalgpalli vaatasin. mitte ainult laivis, vaid noh üldse. ma pole nimelt iialgi telekast ka jalgpalli vaadanud.

ütleme nii, et ma ei olnud millestki ilma jäänud. ma saan nagu põhimõtteliselt aru, mis selle mängu point on, aga no igavamat asja annab välja mõelda. male muidugi on oluliselt igavam kui jalgpall, ja murdmaasuusatamine ja autosport loomulikult ka, aga ikkagi on jalgpall üks igavamaid spordialasid mu meelest.

ma olen muidugi igipõline spordipõlgur ka, seda teavad kõik. ainsad alad, mida ma olen nõus telekast või otse vaatama, on võistlustants ja ekstreemsport. kõik muud jätavad mind ülimalt külmaks. üks aasta talvel oli mingi suuremat sorti spordiüritus, keset päeva oli ülekanne ja Shmigun suusatas. arvake, kas ma olin absoluutselt ainuke inimene mitme kontori peale, kes tööd tegi? kõik ülejäänud vahtisid laos telekat. aga no…. enne ma vaatan jalgpalli kui murdmaasuusatamist. jalgpalli puhul on alati vähemalt see võimalus, et mõni mees võtab särgi seljast ära vms.

aga okei. ma pole päris kindel, miks ma jalgpalli üldse vaatama läksin – või õigupoolest ma tean küll, tegemist oli heategevusüritusega, Eesti muusikud vs Pärnu linna- ja maavalitsuse meeskond ja ma lihtsalt tahtsin näha, kuidas Cram jalgpalli mängib. aga seda ma ei näinud, sest pärast ma sain aru, et NBSil on Riias mäng ja asjad. nii et lisaks kõigele oli täiesti ilmaasjata käik. aga põhimõttekindlalt vaatasin esimese poolaja lõpuni. nagu öeldud, väga igav mäng.

pealkirjas esitatud küsimusele mul ka selget vastust ei ole, sest minu meelest on seks ka üks suhteliselt igav ja mõttetu tegevus. aga ma arvan, et kui mul oleks valida seksi ja jalgpalli vahel, siis ma võibolla isegi valiks seksi. võibolla. juhul, kui see kestaks vähem kui 2×45 minutit.

k.

täna tegin teoks ammuse mõtte ja läksin jõusaali. ma olen seal siiani alati käinud rühmatreeninguna klassifitseeruvas ringtreeningus ja ehkki ma olen väga pikalt mõelnud omal käel pusimise peale, siis siiani pole sellest midagi välja tulnud. mul nimelt ametliku diagnoosina sotsiaalfoobia olemas ja kõikvõimalikud uued olukorrad, kohad, situatsioonid ja inimesed  tekitavad  ärevust, mis varieerub vastikust ebamugavustundest irratsionaalsete halvavate hirmuhoogudeni. ja ma õudsalt loomulikult tahaks funktsioneerida normaalse inimesena, aga no ma ka ei jõua kogu aeg oma hirmudele vastu astuda ja maitea, poes käia (jah, just, poes – see pole sugugi nii lihtne kui te arvate).

aga igatahes jõusaali ma jõudsin ja trenni ma seal ära tegin ja ulmelahe oli. muidugi ma ei panusta selle ulmelaheduse kestvusele,  sest mäletatavasti hakkasin ma jooksmas ka käima nii, et esimesed kolm korda olid ulmelahedad  ja viiendaks korraks oli öök ees. no mis teha, ma tüdinen asjadest ulmekiiresti lihtsalt. rattasõiduga läks täpselt samamoodi.
ahsoo, muide kui keegi praegu arvab, et ma asjatundmatu rauasikutamisega ennast tapma hakkan, siis pole vist mõtet. noh, et ma ikkagi põhimõtteliselt olen ju asjaga kokku puutunud ja tean, kuidas enamikke asju teha. ja mingi algajate stampkava on mul ka olemas. muidugi ma saan aru, et treenerid on olemas ja suisa professionaalid ekstra kohe selle jaoks,  aga siinkohal ma tuletan taaskord sedasama sotsiaalfoobiat meelde ja siuke asi võiks kõne alla tulla võibolla kümne aasta pärast, kui ma enda kallal ääretult intensiivset teraapilist tööd teen vms.

aga muidu ma vist kasutan ära veel seda fakti, et mul on veel kaks nädalat puhkust ja ma saan saalis käia keset  tööpäeva, kus seal eriti kedagi ei ole. sest mingi ülerahvastatud jõusaal on kõige õudsam asi, mis ma endale oskan spordi vallast ette kujutada. aga noh, selleks ajaks saab ilusti viis korda käidud ka, nii et probleemi ei tohiks tekkida.

k.

sõitsin täna jälle linna, seekord kindla kavatsusega vähemalt tuhat krooni laiaks lüüa (esialgsete arvestuste kohaselt). ei tulnud välja. sain ostetud ainult paari kontaktläätsi (ca 200 krooni) ja liitri kirsijogurtit (mul pole aimugi, mis liiter kirsijogurtit maksta võiks).

ostmata jäid kingad (number 39 mahuks mulle jalga pärast traditsioonilist hiina jalakängitsemist ja suuremat numbrit poes ei olnud), viirusetõrje litsentsi pikendus (sest poes ei olnud – wtf?) ja seelik (pole olemas. lihtsalt.)

lisaks tahtsin ära kasutada Apollo kinkekaardid, mis Evelin ja Liis mulle sünnipäevaks kinkisid. isegi see üllas idee läks täiega vett vedama. käisin läbi kõik kolm Apollo raamatupoodi Pärnus ja jäin nukralt tõtt vahtima faktiga, et ma ei oska raamatuid osta.

ma nimelt ei osta iialgi raamatuid. ma arvan, et viimase kümne aasta jooksul olen ma endale ostnud paar luulekogu (fs’i omad), Sõrmuste Isanda ingliskeelse ühes köites väljaande (pole veel lugenud), Frazeri ‘Kulde oksa’ (pole veel lugenud) ja Stephensoni ‘Lumevaringu’ (sain 15 krooni eest, muidu olen lugenud küll, aga mitte seda eksemplari, mis ma ostsin). see the pattern here? ma ei loe mitte iialgi ühtegi raamatut, mis ma endale ostnud olen. okei, fs’i luulekogud on natuke isegi kapsaks loetud ja enamikke neist pehmekaanelistest ingliskeelsetest fantasy-romaanidest, mis ma endale kokku olen ostnud, olen ma ka lugenud (välja arvatud üks, mida ma tõesti pole lugenud ja see oli ka viimane odav ingliskeelne fantasy-romaan, mis ma ostsin). siinkohal ärge tehke järeldusi, nagu ma ei loeks raamatuid. loen küll, ja ilgelt palju. aga ma võtan nad kõik raamatukogust ja mul absoluutselt puudub vajadus mingit raamatut omada. niikuinii on neid raamatuid vähe, mida ma korduvalt lugeda tahaks, ja neid ma ostaks heameelega, kui neid veel müügis oleks. näiteks Zelazny Amberi-sarja ma ostaks kinnisilmi ja loeks joonelt kõik uuesti läbi (ma ei tea, kui mitmendat korda). Moorcocki saadaolevad asjad ostaks ka kõik. ja eks neid on veel – aga kas neid ka müüakse? oh ei.

no ja siis ma mõtlesin, et ostaks lihtsalt midagi, mis raamaturiiulis vinge välja näeks. (ma ostsin LOTRi ka sellepärast, et see mu riiulis vinge välja näeks – ostmise hetkeks olin ma seda oma viis korda küll lugenud). no näiteks üks väga vinge raamat, mis ma leidsin, oli põhimõtteliselt pildialbum väga läikival paberil ja oma paarsada lehekülge – Gothic & Lolita. niipalju kui ma seda sirvisin, oli väga vinge küll. maksis nii et vähe polnud, tunduvalt üle mu kinkekaartide summa. aga ära ma seda ei ostnud, sest ma tean umbes kümmet inimest, kes selle raamatu üle märksa õnnelikumad oleksid.

ühe vinge tattoo-raamatu leidsin ka. selle peale ma veel mõtlen.

aga põhimõtteliselt väga keeruline on mu jaoks see raamatute ostmise värk. mitte et ma nüüd tahaks kingitud hobise suhu vaadata vms, ma kindlasti leian endale midagi äärmiselt vinget, aga ma vist pean selleks Tallinnasse minema – vanast ajast mäletan, et seal oli ingliskeelset ilukirjandust hästi palju ja tõlkekirjandust osta ma endale küll ei taha.

Tallinnaga seoses pole ma ikka veel ära otsustanud, kas ma laupäeval vooldile viitsin minna või ei. viimasest korrast on kaua aega möödas, aga viitsimist jääb napiks.

k.

puhkuse esimest päeva tähistasin muidugi sellega, et põrutasin suure hurraaga randa. rannas isegi oli veidi ruumi, teisipäevane päev ikkagi. aga tegelikult oli randaminek viga. ei, päikesepõletust ma ei saanud, sest ma ei suutnud seal niikaua ollagi – kuumus oli ebainimlik. ütlen ausalt, et igatsesin kontori järgi, kuhu päike sisse ei paista ja kus konditsioneer mõnusalt 16 kraadi peale reguleeritud on. aga noh, konditsioneer töötab meil vastavalt oma äranägemisele ja mõnedes kontorites pole meil üldse konditsioneeri, neil on siis põhimõtteliselt saun.

nii et seal rannas venitasin ma hädaga tund aega ära ja tulin tulema. jalatallad kõrvetasin liiva peal ära. ilma naljata. valus on.

päris hea oli olla autos, kui kont oli täisvõimsuselt vähemalt kümme minutit töötanud; suures toidupoes piimalettide vahel; kodus külma dushi all. aa, meres oli ka päris normaalne.

nüüd ma siis puhkan edasi. sain täna kätte DVD – No-Big-Silence & Tiit Kikas, Suurte Masinate Muusika. ükspäev hakkan kindlasti vaatama ka. praegu vaatan pigem, et ega ma päikesepistet pole saanud. muide, DVD sain kätte tund aega varem kui meili, mis teavitas mind sellest, et DVD on posti pandud. professionaalse kretinismi all kannatava müügiinimesena  sain suutäie itsitada.

ja rannas olid kärbsed! kes hammustasid! väga valusasti!

kodus on ka kärbsed, vähemalt on Morrisonil tegevust, muidu vana paks ainult vedeleb pinnalaotusena kuskil keset põrandat. täna jälgisin huviga kassi jahipidamist – tüüp hiilib nii, et vaata ja imesta. ma teadsin küll, et kassid niimoodi luuravad, aga ma polnud juhtunud nägema, kui lahe see tegelikult on.

k.

sellel nädalal kuulsin raadiost mingit uut Tanel Padar & The Suni lugu ja uskuge mind, kui ma ütlen, et tegemist oli vägagi hea looga. selles mõttes, et ma pole absoluutselt mingi Suni sihtgrupp – ma olen kaugelt liiga vana ja ehkki rokk on kõrvale hea kuulata, on elektroonika ikka märksa südamelähedasem. ja üldse ma pean tunnistama, et minust on saanud juba peaaegu Suni fänn. selleks läks palju aega ja mitmeid eitusfaase stiilis “ei no ega ta siis halb bänd pole, aga mulle lihtsalt ei istu” ja “ei ma ainult sellepärast kuulan, et mu õemees seal mängib”. nüüd ma olen siis piisavalt vana ja laisk ja mugav, et ma enam ei viitsi tõmmelda, ja tegemist on ju tõepoolest hea bändiga. lava ette näppu viskama ma ei lähe, aga autos kuulan plaati hea meelega. plaadi muide ostsin ise. outrageous, I know.

üldse on Eestis äärmiselt vähe bände, mida ma kuulama soostun. No-Big-Silence, mida ma armastan täiesti arulagedalt. Kosmikud, mis on lihtsalt ülilahe. Metsatöll, mis mulle ka igasuguse loogika vastaselt mingil hetkel meeldima hakkas (see hetk tegelt oli Rabarock 2006), Tanel Padar & The Sun, mis on perebänd ju noh. ja ongi kõik. potentsiaalselt võiks mulle veel meeldida Forgotten Sunrise ja Suicidal Romance, aga ma pole kumbagi kuulanud piisavalt palju, et järeldusi teha. Suicidal Romance’i plaadi ostsin ära küll, aga see on… kuskil. kui ma selle üles leian, kuulan veel.

Eesti muusika teemadel jätkates otsustasin ma täna, et sel aastal väisan Tele 2 Go Live’i ka. noh et No-Big-Silence ju mängib ja mitte üheski aastas ei saa olla liiga palju NBSi laive, iseäranis arvestades fakti, kui tihti see bänd laive annab nii et ma siis katsun hästi täpselt jõuda NBSi ajaks kohale ja pärast ruttu minema liduda, sest ülejäänud artistide kogum (Mari-Leen, A-Rühm, Vanilla Ninja ja Terminaator) võivad mulle tekitada palju pöördumatuid ajukahjustusi ja äraütlemata suure psüühilise trauma.

k.

NBS rokkis Pärnus ikka ülivingelt.

seoses sellega olen valmis ostma uue, funktsioneeriva kaela. enda oma läheb mahakandmisele.

Pärnu Postimees kirjutas juba enne, kuidas NBS võtab kontserdile kaasa oma fänniklubi, ja tõesti tõesti, silenceride kontsentratsioon oli päris korralik. kuna ma klubi kaudu odavamat piletit ei viitsinud ostma hakata, siis ostsin ukselt – pileteid müüv onu sattus igatahes hetkelisse segadusse – ise silencer, aga polegi listis.

pildimaterjal kah.

mul on lausete moodustamisega mingi probleem hetkel, täna rebisin veel hullumoodi tööd teha, aga nüüd igatahes puhkan kolm nädalat jutti. täpselt veel ei tea, mida tegema hakkan. korra tekkis mõte lugeda pikki ja keerulisi ulmekaid, mida ma siiani keskendumiseks vajaliku aja puudumise tõttu eriti lugenud pole, näiteks Düün ja selle järjed ja võibolla midagi veel.

võibolla lähen BFTVle ka, mis vist oli järgmisel nädalavahetusel mu meelest.

ja pühapäeval saan ma taaskord vanaks, nagu igal aastal, nii et siis ma lähen hoopis kõrtsu

k.