special k

kõlakad kõlistavad, et Marilyn Manson pidada jõuluks Eestimaa pinnale astuma.

ma siin mõtlen, et kui ma teda salaja kodus kuulata julgen, siis äkki ma julgen kontserdile ka minna. muusikalisest poolest ma suurt lugu ei pea, aga elusast peast näha tahaks nagu küll.

mõtleb veel.

k.

ma vaatasin just Sex and the City viimast osa, kerge déjà vu tunne tekkis. ma mõtlen seda, kuidas Carrieja Petrovsky Pariisis lahku läksid. siuke heartbroken in Paris on ühest küljest äärmiselt nõme ja teisalt väga irooniline.

ma tean, ma olen olnud.

olla heartbroken anywhere on muidugi nõme, aga et just Pariisis, siin tuleb iroonia mängu. muidugi minu kogemuste kohaselt on Pariis vaat et kõige koledam ja vastikum linn, kus ma olnud olen. eriti kui oled seal ihuüksi, prantsuse keelt ei oska sõnagi ja umbkeelsetele taksojuhtidele tuleb end arusaadavaks teha kehakeele ja lennukipiletitega vehkimise abil (noh et ta üldse aru saaks, kuhu ma minna tahan). Pariis on tõeliselt kole. ausalt. ärge uskuge neid, kes ütlevad, et see on maailma kõige romantilisem linn või midagi sellist. romantikast pole seal haisugi. ainult väga räpane lennujaam ja väga võigas metroo. katsu siis siukses kohas heartbroken olla.

k.

tänahommikune koolitus andmeturbe (-turve? mis kuradi sõna see siuke on nüüd siis?) ja muu itinduse  teemadel (noh et parooli ei tohi kellelegi öelda ja igale poole OK ei tasu klikkida jms) päädis lõpuks sellega, et kui me päeva lõpus ülemuse sünnipäevale läksime kogu kollektiiviga, panime ikka viisakalt põrandaharja ukse taha ka, et meid pole kodus.

ostsin sukkpüksid, mille pakendil on paljulubav kiri NO STRESS. aga et oleks olla ka. ma olen niigi nagu üks suur kuri kana, kes pidevalt kõigi peale kaagutab ja muidu tige on.

k.

tuleb välja, et kui hommikul vihma sajab, siis tibi pargib mitte parklasse, aga ukse ette tänava äärde. kümme sammu autost peaukseni sooritasin elegantselt kontstel joostes, põlved said ikkagi märjaks. oma viga muidugi, kes käskis seeliku selga panna.

jep, seelik ja kontsad. nii et isegi parklasse ei saa pargitud. aga meile tekib sinna vihmaga nii lahe meri, et alles ükspäev ma ahastasin töölt tulles ümber auto, sest too seisis infinitiivselt keset suurt lompi (mida veel hommikul ei olnud).

terve mõistus ütleb, et sellise ilmaga käravad rohkem armeepüksid ja tanksaapad, aga no ma ju ostsin just uued kingad. küll ma jõuan neid saapaid talvel jälle kanda. või ka mitte. Dr. Martensid on toodetud Hispaanias ja neil on ülilibedad tallad. ehkki kemikaali- ja õlikindlad. lisaks kõigele pole ma oma Martenseid Rabarockist saadik puhastanud ja teadjad teavad, miuke tolm seal oli. see on siiamaani saapapaelte vahel.

k.

õde tuli Ibizalt ja tõi möödaminnes Soomest Fazerminti komme.

mmmnurrmõnus.

terve karbi.

kestvad ovatsioonid inimesele, kes taipas shokolaadi ja piparmündi kokku panna.

kui nüüd veel piparmündikakaod ka saaks, oleks elu täiuslik.

k.

kui ma oleks poledancer, siis ma suure tõenäosusega esineksin Nine Inch Nailsi “The Good Solder” järgi. ma tean küll, et see on absurdne, aga no see lugu on nii funky. jääb üle tänada vaid jumalat, et ma poledancer ei ole.

eile käisin üle tõsiselt pika aja Tallinnas. ütleme nii, et Tallinn on ikka täpselt samasugune kui ta kogu aeg on olnud, ainult et seal oli umbes 3x rohkem inimesi, kui ma mäletasin. wtf. enamus neist inimestest muidugi rääkisid mingit võõrkeelt, nii et.

a muidu missioon oli edukas ja sain endale kingad ostetud. kontsad võiks muidugi kõrgemad olla, aga samas, kontsad võiks alati kõrgemad olla. mingi loogika ütleb, et minu pikkuses ei tohiks kõrgeid kontsi niiväga armastada, aga fuck that. ma ei kannata, kui ma kellestki LÜHEM olen. eriti naistest. õnneks on 175 cm just selline pikkus, kus 10 cm kontsa garanteerib selle, et ma eriti kellestki lühem enam ei ole.

k.

mhh.

ma kuulan juba vist nädal aega järjest Poets Of The Falli viimast albumit ja ma ei suuda selle kuulamist lõpetada.

mis kuradi bänd see üldse selline on? enne Rabarocki esimest korda uudistades tundus igav ja mõttetu. Rabarockil laiv ka üldse ei erutanud (söök näiteks erutas palju rohkem). aga kodus ja autos andke ainult kätte, vaata et muud enam ei tahagi ja nii juba kevadest saadik.

sügis-emo vist. kevadest saadik.

tööl tegi mu päeva üks väga tige brasiillane (kuulub eelpoolmainitud Rootsi päritolu telekommunikatsioonikontserni ridadesse, aint et Brasiilias), kes kirjutas mulle TRÜKITÄHTEDEGA ja väga tigedalt. mul on nimelt selline lahe töökoht, et ma pidevalt saan klientidelt meile stiilis “mis kuradi pärast te olete nii nõmedad ja mõttetud ja misasja te onate seal Eestis, meil juba tootmine seisab teie pärast juba seitse minutit”. vahel on need tegelikult naljakad. tänane brasiillane oli näiteks naljakas, ehkki ta oli väga tige ja kolm aastat tagasi oleks ma sellise meili peale nutma hakanud. aga praegu ma paratamatult kujutan ette, kuidas nad neid meile kirjutavad,  ise vihast värisedes ja sülge ekraanile pritsides ja kõiki eestlasi maapõhja siunates. ja no kujutage ise siukest asja ette. ise tellivad kaks korda aastas mingeid mõttetuid väikesi vidinaid paarisaja euro eest, aga küll möliseks.

muide, see keiss, kuidas kliendil tootmine seitse minutit seisis, on tõestisündinud lugu. klient kommunikeeris mulle seda telefonitsi. ajamäärang oli tõepoolest seitse minutit. meie enda tootmine oli meie tarnija mõttetu onamise tõttu seisnud umbes kaks nädalat.

such is the life of customer service.

k.

nonii.

6. oktoobril Beats From The Vault ja Nine Inch Nailsi eri.

see oli nüüd küll hea uudis ja ilmselt ka piisav põhjus, et üks ‘eri’ oma silma ja kõrvaga ära kaeda. sest siiani pole ma veel ainsatki tabanud. sest ma olen rohkem selline tuhkatriinu tüüpi tibi ja saabun vooldile mingi kesköö paiku alles. kaugeltnurga inimeste asi.

k.

mul on kliente, kes mind endast täiesti välja suudavad ajada. see on tegelikult suur saavutus nende koha pealt, ma olen nelja aastaga endale juba päris paksu naha selga kasvatanud. aga no. mingid rootsi mehed kujutavad endast ikka väga palju. täna tüüp siis jälle irises, siinkohal vabas vormis tõlge tema meilist, et tema nagu lõbu pärast ei kirjuta, tema kirjutab selleks, et vastuseid saada.

ei, ega ma ju ei vasta ka sellepärast, et ma lihtsalt ei viitsi. ma tegelikult tean küll, kus teie kuradi kaup on, aga ma lihtsalt ei vasta, sest ma ei viitsi. tramaivõi. siis ma lõpuks suutsin nende kauba ‘üles leida’ (sest õudsalt minu töö on mööda Euroopat mingeid saadetisi taga ajada, mis isegi meie välja saadetud pole) ja ega siis sellega veel asjad ei lõppenud. aga no õnneks see enam tõesti pole absoluutselt minu asi, et mingid Soome tehase targad on valesid aluseid kasutanud. aga no. närvikulu missugune, ma ajasin vahepeal ikka sinist suitsu kõrvadest välja.

vähemalt on mul võimalus mitte iialgi selle väga tuntud rootsi telekommunikatsioonikontserni poolt toodetavaid telefone osta.

ma vist olen üldse mingi tõeline masohhist, et ma üldse sellist tööd teen. tuleb välja, et Victoril oli õigus, kui ta mind auväärt tiitliga “natural born masochist” õnnistas (seda küll vist veidi seksuaalsemas kontekstis, aga mine tea).

k.

ma olen Nõia-Ella.

mul on õudsad sarkis kammimata juuksed mingis koledas tuustakas krunnis ja mul istub süsimust kass õla peal. või noh, mis istub. hoia teist nigu titte tagumiku alt kinni, vana paksmagu peale selle. saaks ainult esimesed käpad üle õla riputada ja tähtsa näoga ringi vaadata. kui püüan teist kuhugi ära sokutada, hoitakse küüntega kinni.

glamuur missugune.

k.