hennaga värvitud juuste puhul on siuke värk, et nad kipuvad märjaks saades veits nagu heinakuhja moodi lõhnama. mingi aeg. see läheb pärast ära. ma loodan.
no aga ega mina olen ju trennitibi. trenni tehes osad inimesed higistavad. mina isiklikult higistan korralikult (väikese kõrvalepõikena vinguks siinkohal, et ma ei suuda bodypumpis kätekõverdusi teha, sest peopesad on märjad ja libisevad põrandal, ja kinnastel on seemisnahast peopesad, mis ka libisevad). ma vahel vaatan, et mõni üldse ei higista – mul on vahel püksisääred ka märjad, kui saal palav on näiteks. no ja pea ju ka higistab. mis kõik viib mind mu eileõhtuse seigani, kus ma keset trenni mingit veidrat kõrbelõhna moodi lõhna tundsin. alguses tükk aega ma kahtlustasin kõrvalolevat tibinat isepäevituva kreemi kasutamises (ma jälestan sügavalt igasuguse isepäevitaja lõhna). a siis ma sain aru, et mu enda juuksed levitavad siukest meeldivat aroomi.
sellest ma üldse ei taha rääkida, et mul on lavendlipalsam ja ma jälestan lavendlilõhna ka. aga see haihtub juustest õnneks päris kiiresti.
k.
when the weight comes down better run for shelter
Black Stone Cherry – õde käskis chekkida.
ma siis chekkisin.
appi kui hea bänd.
kodukalt saab kuulata. kuulake. minu sisemine rokipeer (sest mul on siuke asi ka olemas) tõmbas küll praegu võidund nahkvesti selga ja keerutab hoolega juukseid.
k.
“kallid naised, saage ometi aru – emane härg ei ole midagi muud kui lihtsalt lehm!”
nii ütles minu isa laialtlevinud paso doble’i rollijaotuse* kohta.
ehk siis iganädalase pereüritusena vaatame ülipopulaarset telesaadet, kus täna on menüüs foxtrot ja paso doble. (Delfi väidab oma esilehel küll, et tantsitakse pasodooblit, jeerum mul hakkas valus. aga ega ma ka ei tea, äkki tänapäeval peabki nii kirjutama).
* – teate küll, matadoor ja punane keep jms. või siis härg. vabandust, lehm.
k.
praegu pühapäeva hommikul on mu juuksed üldmulje järgi otsustades kastanpruunid – eriti see osa, mis juunis juuksuri juures värvitud sai. väljakasvanud juured on päris nunnud punaka läikega, aga altpoolt ots on tumedam. hennat hoidsin peas kaks tundi (give or take, minuteid ma ei lugenud). niipalju kui ma oma kuklapoolt peeglist näen, pole tulemus sugugi paha, arvestades seda, kui suvaliselt ma seda möginat omale kätega pähe mätsisin. ses suhtes tunduvalt lihtsam kui tavalsie juuksevärviga värvimine 
kui nüüd veel päike ka paistaks, siis vaataks päikesevalguse käes ka selle asja üle, aga kussa siis, ma ei tea isegi, mis kell on, hakkan nüüd siis keerama ja värki.
PS ma nägin unes Liisi ja Kristjani uut Getzi, oli ilus küll 
ja mis mu enda Getzi puutub, siis VIST saab avariimõlgi ka ükskord ära parandatud. see saaga on kestnud juba praktiliselt kaks kuud. mina vähemalt olen oma õppetunni saanud ja ei usalda enam ühtki tüüpi, kes mulle küljepealt sisse sõidab ja ise remondi kinni lubab maksta.
k.
henna segasin valmis eile õhtul, hästi kange karkade teega (sidrunimahla pole). jätsin ööseks seisma, aga hommikuks mingit värvumisreaktsiooni küll ei täheldanud. a ega siis nõukogude inimene sellest end häirida lase. enne pähemätsimist segasin vedelamaks, seda küll tavalise kuuma veega, et ehk kärab küll. teepuuõli panin ka hulka. ja keerasin kogu selle möksi pähe. kuivadesse juustesse, järgmine kord olen targem ja katsetan niiskete juustega – sest et hennat kippus kangesti välja pudisema ja üldse 150 grammi tundus nagu vähevõitu (mul on õlgadeni juuksed ja mitte just paksud). vedelamat segu ei julgenud ka teha, varasemast on kogemused pideva voolamisega. kile pähe, rätik otsa. vaatan, kaua hoida viitsin, paar tunnikest ikka.
adusin endalegi ootamatult, et olen vanaks jäänud. sest et praegu mind nagu ikka juba lausa huvitab, mis mu juustest saab – varasematel aastatel oli mul sellest sügavalt ükskõik ja olin alati valmis pead paljaks ajama, kui juuksevärvi eksperiment aia taha peaks minema. praegu nagu ei tunne mingit valmidust juukselõikusmasina järele (aga ma peaks siinkohal ka mainima, et praegused õlgadeni juuksed kasvatasin ma kahesentimeetrisest siilikast, nii et teatud töö ja vaev on asjasse segatud). aga noh, võibolla ma näekski oma uutes seksikates industriaalpükstes shefim välja, kui mul kukal kiilaks aetud oleks. paistab, et nii väga vana ma veel ka ei ole.
Morrison muide hoiab mu juuksevärvimisprotseduuride ajal alati väga madalat profiili, tavaliselt kuskil kapis või diivani all. ma arvan, et tal on lapsepõlvetrauma sellest, kuidas Evelin ta kunagi sebraks ähvardas värvida, kui me mu juukseid blondeerisime.
k.
PÜKSID saabusid kohale, istuvad kui valatult ja ülivinged on
muidu oleks ka lahe, kui kõik lihtsalt elunõme poleks.
k.
mul oli tibiõhtu. käisin juuksuris ja solaariumis.
solaariumi tulemus oli muidugi ette arvata. arvake teie ka. hah!
inimese ahnus on ikka kole asi.
juuksuri tulemus oli see, et kui ema mind kodus nägi, siis ta küsis, et kas ma ei saanudki juuksurisse või. ma ei tea, mis ta siis endale ette kujutas (omaette teema võiks teha sellest, mida üldse veel minusuguste ekstremistide emad ette oskavad kujutada). lasin imeõrnalt (aga raske raha eest) veidi otsi piirata ja kogu moos. ükskord elus saavad ka minul pikad juuksed olema! ja juba ammu leidsin endalegi ootamatult Rimi kosmeetikaosakonnast täiesti adekvaatset hennat (tean, et seda kasutab ka Katrin enda juustel) nii et ilmselt sellel nädalavahetusel läheb actioniks. selleks kulubki ju terve nädalavahetus, seda ma juba tean. kuna ma pole veel elades püüdnud nii pikki juukseid värvida, siis ma ei tea, mismoodi see mul õnnestub. aga eks ma raporteerin hiljem.
k.
it’s all worthwhile
iga kord, kui ma Apoptygmat kuulan, siis ma lähen peast hulluks, sest ma tahaks nii kohutavalt neid veel laivis näha.
see on nagu täiesti uskumatu bänd selles mõttes.
k.
ma leidsin omale Pendamoniumi netipoest püksid, mida ma TAHAN ja nüüd ma ei tea mis saab.
tuleb vist ära osta.
k.
