lennuhirm wtf?
ma jubedalt kardan reisimist selles mõttes, et ma kardan kodust lahkumist ja ma kardan võõraid situatsioone/inimesi/kohti.
no ja siis seleta inimestele, et ma lendamist ei karda. krt, lendamine on kogu reisimise juures vaat et ainuke asi, mida ma EI karda. lennata on lahe. ma kogu aeg lendaks. ainuke asi, et pikad lennud on igavavõitu (aknast pole midagi vaadata) ja jalgu pole üldse ruumi sirutada. a muidu, anke ainult kätte. mingi laevaga ma ei üldse ei tahaks sõita, mitte et ma merehaigeks jääks vms, aga ma olen lihtsalt saanud piisavalt palju esteetilisi ja hingelisi traumasid Soome laevade pealt. katsuge ise selle kuradi Meloodia peal 4 tundi järjest karaokebaaris istuda. õhhhh.
point on selles, et ma pean esmaspäeval jälle svenssonitemaale põrutama ja kuna saatus mu vastu on kohutavalt karm, siis mul ei lubatud üksi minna ja siis kerkis jälle potentsiaalne lennuhirm teemaks (reisikaaslane pole kunagi lennukiga lennanud).
mul on äraspidise loogikaga ärevushäire nimelt, ma eelistan üksinda reisimist, üksinda ma kardan palju vähem kui kellegagi koos 
ma juba peaaegu oleks saanud üksinda svenssonitemaale minna. aga noh, teisest küljest jälle, tegemist on äärmiselt mõttetu reisiga (basic training programmile, millega ma olen kolm aastat töötanud, wtf) nii et üksinda oleks liiga nüri, las teised ka kannatavad, onju.
k.
Jõuluküte 2007
- No-Big-Silence
- Singer-Vinger
- Leech
- Radio Maria
neljateistkümnendamal detsembrikuu päeval Rock Cafes.
kuna mul pole siiani veel õnnestunud ühelegi Jõuluküttele jõuda, siis sel aastal kavatseks selle vea ikkagi heastada. mis ilmselt tähendab seda, et voolt jääb jälle väisamata, muidu ma pean detsembri jooksul iga kolme päeva tagant Tallinna sõitma, sest et Rootsis kliendi juures ka veel ju vaja käia.
k.
sattusin mõned nädalad tagasi puhtjuhuslikult raamatukogus fantasy-sarja peale, mida ma veel lugenud ei olnud – “Jää ja tule laul”. assa raks, kui hea oli. mul on alati see häda, et ma jõuan igasugu fantasy kiiremini läbi lugeda, kui seda eesti keeles välja antakse. loomulikult ma võin vabalt neid ka inglise keeles lugeda, aga kust ma neid huvitav võtan. ma ju teadupärast raamatuid ei osta onju. kunagi mul oli komme osta imeodavaid fantasy-paperbacke, aga neil on see häda, et nad on odavad for a reason. seal on häid raamatuid vähe. mul seisavad nad siiani riiulis, mõni on isegi nii halb olnud, et pole suutnud läbigi lugeda.
no ja siis selle kõige valguses ma julgesin raamatukogust isegi Eragoni esimese osa võtta, seda ma polnud igaks juhuks riskinud varem lugeda, sest ma millegipärast kartsin, et see mingi järjekordne harry potter on. aga tegelt kärab lugeda küll.
eks ma olen ju ka tegelikult ikka ühe harry potteri raamatu läbi lugenud, kõige esimese. siis kui ma töötu olin ja mul niikuinii oma ajaga midagi targemat peale polnud hakata. võibolla kunagi, kui ma jälle töötuks jään, siis loen näiteks teise osa ka läbi – selle aja peale peaks trauma esimesest osast olema juba niipalju vaibunud. kuigi tegelikult ma ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks ma peaks oma elu sees veel mõne potteri läbi lugema.
aga kui mul nüüd see Eragoni värk ka loetud saab ja kui vahepeal mõnda uut Jää ja Tule raamatut välja ei anta, siis on jälle mõneks ajaks kööga, sest et ma ei teagi, mida siis järgmiseks lugeda. igatahes kavatsen ma oma laupäeva veeta süstemaatiliselt välja selgitades, milliseid eesti keelde tõlgitud fantasy-romaane ma veel lugenud ei ole (ma arvan, et neid ikka mõni veel on, Hobbi salamõrtsuka-värgid näiteks, mis mulle vanasti ei istunud), sealt edasi tuleb välja selgitada nende leiduvus Pärnu raamatukogudes ja siis ma lähen nimekirjaga rüüstele.
ülikoolis omandatud eriala tuleb vahel ikka kasuks ka.
k.
to see the world in a grain of sand
erinevad inimesed kogevad kindlasti väga erineval viisil neid hetki, mida iseloomustab see, et kogu maailm on üheaegselt hiiglama suur ja samas nii kohutavalt väike, et mahub su pihku. ise oled sa samal ajal ka nii imetilluke selles suures maailmas ja samas hoiad seda imetillukest maailma enda peos. ja oled nii elus, et see on täiesti uskumatu. ja samaaegselt mingis transilaadses seisundis.
mina olen seda tunnet kogenud reeglina kolmes variandis. mis mulle endale vähemalt tunduvad veits napakad, aga kui vaadata mu üleüldist elustiili, siis ka mitte
benjihüpe oli üks. benjit hüpates sain ma aru, mida tähendab ellujäämisinstinkt – väga, väga raske oli sundida end sealt tornist alla hüppama. mis sellest, et ma ise olin õhinal ja tahtmist täis sinna läinud. kogu mu keha ja kõik teadvuse kihid lõid korraga bloki ette, sest oli lihtsalt ülimalt ebaloomulik heast peast 40 meetri kõrguselt pea ees alla hüpata. sellest läbi minna ja tõepoolest hüpata, vat see oli elamus.
teine on tätoveerimine, iseäranis kui see tunde kestab. ma tean jah, et ma olen napakas, aga mulle tõesti meeldib, kui mind tätoveeritakse või augustatakse. augustamine pole nii tore, see kestab mõne loetud sekundi, aga tätoveeringud on ses suhtes täitsa imelised. selles valus sees olemine on mingil põhjusel väga super. mul ilmselt ikka on mingi valufetish olemas, Victoril oli selles suhtes õigus.
kolmas variant tekib kontserditel. suurtel kontserditel. ega neid väga palju välja tuua pole, sest selliseid eredaid transihetki ka väga tihti ette ei tule. praegu mulle meenuvad vast ainult esimene Rammsteini kontsert, kus kogu Saku Suurhalli täis rahvast ühel häälel kaasa laulis. ja loomulikult Metsatölli laiv eelmise aasta Rabarockil (mingid põlevad jurakad laval ja shamaanitrumm öös) – siis mul oli küll tunne, et ma annan otsad, sest side selle maailmaga jäi juba väga viledaks. siis ma saingi aru, et mina ilmselt ei tohiks kunagi shamanismiga tegelema hakata, ma võin kergesti ära minna.
k.
ma tavaliselt ikka kirjutan siia sellest, kuidas ma aeg-ajalt asju ostan. mina kui elupõline poodlemise vihkaja. kusjuures ma ei teagi täpselt, mis mind poodide ja kaubanduskeskuste juures nii õudsalt marru ajab – ilmselt see, et mulle ei meeldi seal mitte iialgi mitte ükski asi ja kuna ma käin niiehknii poes ainult siis, kui mul midagi vaja on, siis ma olen sunnitud ostma mingi nõmeda asja ja seda veel tagatipuks kandma kah. riietest rääkides onju.
Kaubamajakas oli ostupromenaad. mis laupäevast päeva arvestades tähendas teate isegi mida. oo õudust ühesõnaga. alustades sellest, et parkimiskoha leidmine oli pehmelt öeldes komplitseeritud, ja lõpetades sellega, et mingid tüübid on poes käies täielikus ajusurmas. no ma ei oska muudmoodi nimetada nähtust, kus terve pere on näiteks Reservedis nii, et igaühel on ostukäru (käru!), kärus sees on lisaks pere järelkasvule ka meeletu hunnik mingit eelnevalt kokkuostetud tavaari ja siis kogu see killavoor kas seisab näiteks ainsa mingi läbipääsu ees või siis liigub väga laia maa-ala hõivates, ent see-eest väga aeglaselt. no vot, see on jälle üks põhjus, miks ma kaubanduskeskusi ei salli. seal on mingid INIMESED, kes mind SEGAVAD
noh ja siis pole imestada, et koju jõudsin ma ühe musta värvi sviitriga, ühe valge triiksärgiga ja üle musta-valgeruudulise salliga. et nagu värvigamma on minulik küll, aga sviitrid ja triiksärgid? kas ma vaatasin hommikul peeglisse ja avastasin, et ma olen 27 aastat vana? või mis? õnneks oleks ma äärepealt ühe korseti ka ostnud, see rahustab mind natuke. aga mul on põhimõte, et ma enam korsette ei osta. ma niigi viskasin enamiku neist juba kapist välja hiljuti.
muide, mul pole aimugi, kas need kokkuostetud riided mulle ka üldse selga lähevad. ega ma neid proovima ei hakanud. riiete proovimine on ka üks asi, mida mulle teha ei meeldi.
k.
sellest kuidas internet on elu
ma saatsin kogemata (tegelt ka) praegu orkutis Dakile friend requesti, sest et ma umbes vaatasin et ooo Daki ja vajutasin add. siiani ma olen nagu rohkem seda rida ajanud, et mul on orkutis sõbralistis inimesed, keda ma ikka actually ka tunnen. 
ehkki Marta ja Tikker on erandid, sest nendega ma pole veel päriselus kohtunud. või noh Martaga olen, kui kohtumiseks saab nimetada külg külje kõrval NBSi lava ees rokkimist. ja Tikriga me oleme ühes koolis käinud, nii et võibolla oleme ka kunagi kohtunud. a võibolla ka mitte. sest ma võisin selleks ajaks juba lõpetanud ka olla vms. väike matemaatika ütleb, et ilmselt olingi.
aga minuga aeg-ajalt ikka juhtub selliseid asju, hajameelne nagu ma olen. näiteks olen ma Rimis tere öelnud Pärnu teatri näitlejale Enn Keerdile, sest mulle tol hetkel tundus, et ma tunnen ju teda.
nii et ma ei imestaks, kui ma puhtast hajameelsusest jälle ükskord mingi tuntud inimese (kuuled Daki, sa oled tuntud inimene!) orkuti sõbralisti lisan.
k.
jube lahe, et ma sain praegu teada, et mul on juhiloa peal siuke eritingimus, et ma tohin autot juhtida ainult prillidega. mitte kontaktläätsedega. ainult prillidega.
jube lahe tõesti, et ma pean kogemata sellised asju kuskilt riigiteatajast lugema ja et keegi mind sellest kaks aastat tagasi ei teavitanud. ma isegi ei teadnud, et need eritingimused nii spetsiifilised on. aga vat näe on. nüüd jääb vaid loota, et ma kahe kuu jooksul, mis mul juhiloa vahetamiseni jäänud on, ilma prillideta vahele ei jää.
ja seda sain ma ka teada, et bussi- ega veoautojuhiks ei saa ma mitte kunagi, isegi kui ma tahaks. nägemisteravus alla kriitilise piiri. õnneks pole ma kunagi bussijuhiks saada tahtnudki.
aga üldiselt pean ma kiiremas korras siirduma silmaarsti juurde, sest et mingi jama on ja ma ei näe nagu praktiliselt üldse enam. selline tunne, nagu kõik prillid ja läätsed oleks katastroofiliselt vale tugevusega, mis loomulikult tekitab toredaid kõrvalnähte nagu meeletud peavalud, tasakaaluhäired ja iiveldus. rääkimata sellest, et mu silmavalged pole juba pikka aega valged olnud, vaid punased.
k.
eile õhtul istusin suht mossis olemisega saunalaval ja mõtlesin. mossis olin ma sellepärast, et mulle jälle leili ei jäetud. ma ju ka vahel ikka tahaks mingi 100 kraadi, kasvõi korraks. aga see selleks. mõtlesin ma hoopis sel teemal, et raisk mulle ei meeldi talv. ma olin täiesti mustas masenduses teadmisest, et nüüd ongi edaspidi lumi ja külm ja vastik ja pime ja igatpidi ökk. ma lihtsalt füüsiliselt ei talu külma, üldse mitte, minu jaoks on näiteks normaalne toatemperatuur 27 kraadi ja üle selle. ja ma olin äärmiselt rahul eelmise aasta talvega, või noh, vähemalt niikaua, kuni lumi ükskord maha tuli. aga see poole jaanuarini kestnud pluss kümme sobis mulle kohe vägagi. nii et selles mõttes ma ei saa küll aru, mis loogikaga ma üldse Eestis elan, kui 10 kuud aastast on minu jaoks mõistusevastaselt külmad. ja ülejäänud kaks kuud viimasel ajal mõistusevastaselt kuumad, onju. aga kui mul on valida -33 või +33, siis ma valiks selle plussi. küsige muidugi see küsimus juulis mu käest uuesti
aga mingi põhjus peab ju olema, miks suvi on ainuke aeg, kus mul enam või vähem sügavat depressiooni peal ei ole.
a muidugi Eestis elamise võlu on alati see, et saab soojamaa inimesi shokeerida. ere näide on see, kuidas Arna käis eelmine sügis Sonjal külas (Saksamaal) ja pidi külma kätte surema, kuna NII külma ilma nagu +15 kraadi ei olnud Arna-vaeseke (Austraalias elav Hong Kongi hiinlane) veel näinud.
k.
