pohmakas on. ai, kui vastik.
kui nüüd keegi imestab, et kuidas MINUL saab pohmakas olla, siis on lugu siuke, et eile oli minu kallil õel viies pulma-aastapäev ja seda tuli vääriliselt tähistada. vahuveiniga. vahuvein on ai kui hea.
a nüüd on siuke tunne küll, et kaks pead on tõepoolest kaks pead. sest ma ei saa täpselt enam aru, mitu pead mul siis õigupoolest on.
k.
wach auf!
Oomph!il on uus singel.
filmist, no less. Alien vs Predator. või oli see vastupidi.
uut plaati lubatakse ka kohevarsti.
lubage Eestisse üks kontsert ka veel, ah?
k.
ilm on nõme ja õues olla ei saa. no ja mida ma seal huvitav teeksingi. isegi tööle minna ei saa, puhkuse võtsin. nii et mitte nelja seina vahel totaalselt ära manduda, läksin hoopis shoppama. sest mind tabas ükspäev arvuti taga istudes väga akuutne äkkmõte, et mul on ühte konkreetset asja vaja. ma ei tea täpselt, mis selle asja nimi on, aga see näeb välja nagu ilma kehaosata kampsun. põhimõtteliselt varrukad noh. siis ma saaks selle suvalise bändisärgi peale tõmmata nii, et bändisärgi kirjad ja pildid välja paistavad. geniaalne!
läksin neid varrukaid siis linna otsima, tuhkagi. üks variant ainult Reservedis oli, aga see oli kole pidulik ja kunstlillega. minu uue merilinmänsoni särgiga ei sobiks üldse.
lõppkokkuvõttes ostsin Montonist uued teksad ja Cropptownist kaks pluusi. isegi selga proovisin, Cropptowni S-suurus on normaalne ja läheb selga küll. mitte nigu see pagana Zara. mis muidu veel selga läheks, aga käsivarred on mul liiga jämedad selle pluusi jaoks. see on see bodypump ma ütlen tead.
k.
juba ammu tekkis akuutne probleem, et plaate on liiga palju ja riiul liiga väike. võtsin karmikäeliselt ette akuutse probleemi lahendamise ja viskasin üle 50 plaadi välja (riidekapi otsa tegelt). loomulikult oli tegemist selliste isetehtud andmekandjatega, ega ma siis oma raha eest ostetud asju ei hakka kuhugi kapi otsa tõstma. aga noh, kõik 50+ sisaldasid endas (endal?) mingit jaapani rokki ja minu jaoks on see teema end ikka nii väga ammendanud, et täitsa mõttetu ruumi raiskamine. ehkki Jaapanist raske raha eest ostetud plaadid seisavad siiani veel riiulis. ma vahel harva mõnda kuulan ka. poolvägisi.
plaatide sorteerimise käigus tuli välja, et mul on olemas siukseid filme, millest mul aimugi polnud. no aga millest me räägime. ma pole siiani vaadanud veel ühtegi DVD’d, mis ma ostnud olen. välja arvatud No-Big-Silence’i oma. a filme mitte ühtegist. no “300″ mingid extrad vaatasin ära. ja mingi osa ka “Lost In Translationist” aga see oli nii igav, et edasi ei suutnud.
siit moraal, ma vist ei tohiks osta DVD’del neid filme, mida ma juba näinud olen. samamoodi ei tohiks ma vist poest osta neid raamatuid, mida ma juba lugenud olen. mul on võrdlemisi suur vastumeelsus mõttetult seisvate asjade vastu. no ja siis Tallinnast ma muuseas ostsin ka veel Zarast ühe pluusi, mis mulle selga ei lähe. sain paraja hingelise trauma, sest tegemist oli S-suurusega. siit teine moraal, riideid tuleb enne ostmist selga proovida. aga kesse viitsib.
k.
don’t break don’t break my heart
jõuluvana käis kah Mansoni kontserdil, tuleb välja, sest igatahes oli ta mulle kingikotti ilusa punase särgi sokutanud. nii nunnu! ja seda teadis jõuluvana ka, et mulle siberi huskyd meeldivad, sest ma sain MÄNGUKOERA! jah, kallid sõbrad, ka 27-aastaselt kõlbab mängukoera üle rõõmus olla! iseäranis kui see on siberi husky. eriti nunnud jõulud kuidagi sellel aastal 
aga Rojult sai virutatud siuke kokkuvõttev nublakas.
Ülesanne: pane kirja selle aasta iga kuu esimese postituse esimene lause (testid ja memed ei loe).
jaanuar: loe siin neid blooge, kõik teevad mingeid kokkuvõtteid ja asju.
veebruar: ma siin chekin vaikselt siis Rabaka bände ja midagi rõõmustavat eriti ei ole.
märts: eile õhtul kirjutasin pika postituse valmis oma kevadisest depressioonist, ja siis otsustas Blogger, et tühjagi, ja näitas mulle keskmist sõrme.
aprill: maitea, ma olen selle Placebo pärast ikka täiesti endast väljas juba.
mai: töörahva püha möödus eranditult nelja seina vahel.
juuni: leedukad said nüüd küll parima show ida-Euroopas, huvitav, millega nad selle ära teenisid?
juuli: kuna eile oli palgapäev ja mingil kummalisel põhjusel saime veel ka preemiat (wtf?), siis julgesin ma täna lõpuks ka Lunapolises ära käia.
august: professionaalhuumor ehk tänase tööpäeva lõpetanud kommentaar majja saabunud valede pistikute kohta: “No seitsme tilliga emased tulid ju!”
september: et kõik ausalt ära rääkida, siis peab vist alustama sellest, kuidas esmaspäeval internet ära kadus.
oktoober: ma ei usalda enam mitte iialgi mitte ühtegi inimest.
november: eile õhtul istusin suht mossis olemisega saunalaval ja mõtlesin.
detsember: minu meelest ei ole see sugugi mitte esimene kord, kus ma otsin taga oma Rammsteini ‘Reise, Reise’ albumit ja ma ei leia seda.
PS mul on voodis praegu loomaaed. seal on mängukoer ja elus kass. ja üks Dontsova raamat ka, mille ma hommikul läbi lugesin.
ma olen selle koera pärast täitsa tobedalt häppi jah, sest mulle hullult siberi huskyd meeldivad ja karvased mänguloomad ka. kui ma väike olin, siis mul polnud eriti karvaseid mänguasju. ehkki peab tunnistama, et mul oli kunagi üks väike siiami kass, mis oli ilmselt väga unikaalne ja ma ei tea, kust pärit, poodides siukseid igatahes ei olnud. kassil olid sinised silmad ja puha ja traat sees, nii et saba sai väänata ka. see kass sai mul olla mingi tubli nädal või nii, ja siis ma kaotasin ta õues ära. või tegelikult ma olen tänase päevani veendunud, et venelased panid selle pihta, sest ma ikka hullult otsisin pärast. ma ei mäleta enam, kui vana ma olin, alla kümne ma pakun, ja kuni tänase päevani on valus meenutada 
haa, kass tuli voodist ära, ma mahun nüüd magama minema!
k.
muide, Viru Keskuse raamatupoes tabas mind esiteks vapustav üllatus, millele järgnes koheselt ostuhullus, nii et nüüd seisavad mul kapi otsas Roger Zelazni Amberi-kroonika ja Michael Moorcocki Elricu-saaga, mõlemad inglise keeles ja mugavalt ühtede kaante vahel (tähendab kumbki sari siis siiski omade kaante vahel onju). mitte väga kaua aega tagasi ma vingusin ju, et tahaks osta, aga pole võtta. aga et MÕLEMAD olid ühes poes olemas, oli küll lahe.
Zelazny sari muide on paksem kui Sõrmuste Isand. aga tuleb välja, et ainult köitelt. Sõrmuste Isand on üle 1000 lehekülje, Zelazny ainult mingi 770 or so. no ja Moorcock on ainult mingi hädine 400.
muide, ma ei tea täpselt, kes Elricu-lood eesti keelde tõlkinud on, aga minu meelest see küll väga hea tõlge ei olnud. mulle meeldis enda tõlge rohkem. (no ma vaikselt vahel lollitan ja tõlgin mingeid fantasy-raamatuid… )
k.
Manson siis nähtud ja kuuldud… kontsert ise küll sellest sarjast, et tahtsime paremat, aga välja kukkus nii nagu alati. tähendab. Mansoni kohta polegi ühtki halba sõna öelda, aga kõik eelnev… õehh. nii halba soojendusbändi nagu Lapko pole ma veel enne näinud. kukkus täpselt samasse auku nagu Placebot soojendanud Manboy’gi, et pärast tead küll et mingi warmup oli, aga kes nad olid või mis nad tegid, sellest pole aimugi. ootad aint, et nad ruttu lavalt ära läheks.
lisaks kõigele oli kogu asjal liiga pikk hilinemine (warmup läks lavale pool tundi lubatust hiljem) ja Manson lasi ka end liiga pikalt oodata. õnneks oskasin ma end kohe halli sisse saades sokutada täpselt parteri seina äärde, nii et sealt ma enam suurt ei liikunud. istusin vist enamuse ajast maas, hull väsimus oli peal ja lisaks olen ma nädal aega haige olnud. aga tegelikult oli see hea koht, lavale nägi väga hästi ja rahva tihedus ei olnud väga suur. lätlased tagusid vähe jalaga selga, a tühja sest. PS parklas olid enamus autosid läti numbriga ja eesti keelt kuulis hallis vähe.
Mansoni ajal ma juba isegi natuke rokkisin kaasa, eriti kui neid lugusid mängiti, mida ma ka teadsin (noh Rock Is Dead ja Disposable Teens jms) XD millegipärast ootasin ma mingit imetabast lavashowd, mida küll eriti ei olnud, aga ka ilma selleta oli tore. ma vist olen varem ka kirjutanud, et ma Mansoni fänn ei ole ja kõik katsed mingit albumit täispikkuses kuulata on siiani luhtunud, aga no osad lood ju isegi mulle meeldivad. ja sellised suured laivid, kus kõik on väga täpselt paigas, on juba lihtsalt sellepärast nauditavad, et asi on äärmise professionaalsusega tehtud. ja Manson ise oli laval igatahes tunduvalt hoogsam, kui näiteks Placebo. uskumatu muidugi, et ma seda ütlen, arvestades Placebo ülimat tähtsust mu elus, aga no kurat, nii ju on. loogiline, et seda teksti a’la “you’re the loudest motherfuckers on earth” kuuleb igas viimases kui riigis, aga publikule ju meeldib seda kuulda. parem variant igatahes kui bänd, kes tuleb lavale, teeb tükitööna oma asja ära ja paneb sama emotsioonitult minema.
nüüd ma läksin veits kibestunuks selle pihta, et mulle meeldis Manson rohkem kui Placebo XD
ja, muide – iir on inimene, keda ma näen absoluutselt igal viimasel kui kontserdil. alati. rock on! 
k.
sittuva koera aasta
valasime täna töö juures õnne (traditsioon, elektroonikatehase värk noh). minu õnn esiteks jäi pangepõhja kinni ja ma pidin teda sealt tükk aega välja sikutama, ja kui ma pärast varju pealt vaatasin, siis sain aru, et tegemist on sittuva koeraga. ausalt.
k.
blogipall
blogipall – otseselt pihta ei saanud, aga see mind ju ometi ei takista. põhimõtteliselt Roju ja Daki süül kõik onju.
Parim lugu…
…kaasavilistamiseks? Rammsteini “Engel” loomulikult! mis siis, et ma üldse vilistada ei oska.
…siis, kui riietud, et välja minna? Rob Zombie “Living Dead Girl”. sobib ka Whaw!Zaiksi “Bad Girls Go To Hell”. oleneb muidugi, kuhu mul vaja minna on. ehkki see pole ka alati näitaja, sest viimane kord teatris käies (töökaaslastega no less) õnnestus mul välja näha kordades gootim kui suvalisel vooldil. mida ma siis küll kuulata võisin, et mäleta kahjuks.
…ja rajum peolugu? kahtlustan, et tegemist võib olla mingi Combichristi looga. “This Shit Will Fuck You Up” näiteks. ükskord vooldil jäin ma täitsa tantsupõrandale kinni selle loo pärast, sest ma ei mahtunud enam sealt ära minema. “Get Your Body Beat” käib ka ilusti muide.
…erootilise vibratsiooni looja? siinkohal on mul võimalik näidata oma tõelist perversset palet, sest minu meelest on äärmiselt erootilised lood Rammsteini “Bestrafe Mich”, Nine Inch Nailsi “Reptile” ja muidugi klassika valdkonda kuuluv NINi “Closer”. höh höh. ei, ma ei tee nalja. Siobhan ütles kunagi selle peale, et mul on kõrvad allpool vööd XD
…uinutaja? ma vist ei teagi uinutavat muusikat. või noh, tean, suvaline klaverikontsert, ma nagu klassikalist muusikat eriti ei armasta onju (nagu võiski arvata)
…depressiooni leevendamiseks? leevendamiseks ma just ei tea, aga Adam Anti loomingust suvaline lugu sobib suunurkade kergitamiseks igal ajal. võtame näiteks “Friend Or Foe” kasvõi juba ättitjuudi pärast.
…ooo-mul-on-selle-looga-nii-lahedad-mälestused? Sisters Of Mercy “Temple Of Love”. minu elu esimene gootidisko Hannoveris. ja pärast juhtus ka lahedaid asju. aga sellest daamid ei räägi.
Millist lugu sa vihkad? ma ei tea, kas vihkamine on päris õige sõna, aga ma ei kannata 98% eesti raadiojaamade playlistidest. aa ja siis ma ei suuda absoluutselt taluda saksa shlaagreid. appi. no ja mingit ‘Äike päike’ teemat pole vist mõtet eraldi ka välja tuua, see peaks iseenesestmõistetav olema.
Milline lugu tõestab, et rokkmuusika elab väga hästi? mina vana industrialist nüüd siis tean… aga ei, Black Stone Cherry on selline bänd, mis imehästi tõendab, et rokkmuusikal läheb päris kenasti. no kui alla-25-sed tüübid sellist muusikat teevad siis ei saa ju halvasti minna. “Hell and High Water”, jumala eest! ja puht perekondlikust kokkuhoidmistundest pean ära mainima, et tänu Tanel Padar & The Suni “Ameerika III” näitab, et eesti rokkmuusikal ka kõige halvemini ei lähe.
pall edasi – püüdke ise.
k.
mu uus Emigrate’i album läbis edukalt esimese tuleproovi mu autos ehk siis toreda öise sõidu Tallinn-Pärnu maanteel.
oli veits aega siis natuke süveneda ja asja üle järele ka mõelda. muidu hea album, eriti muusikalise poole pealt, kidrasoolod on päris nummid, aga laulutekstidega on küll lugu siuke, et mees võiks järgmise albumi jaoks kas natuke edasi areneda või kellegi teise tekste kirjutama palgata. a noh ma olen ju tekstipede ka. seda üllatavam oli mu endagi jaoks tõik, et Emigrate’i puhul kaalub muusika kõvasti tekstipoole üle. siukest asja pole muga enne juhtunud. ja no ega need tekstid nüüd siis nii halvad ka ei ole, on hullemaidki.
lõppkokkuvõttes päris hästi õmmeldud. ja ma ei nõustuks üleüldise virinaga, et Rammsteini mehelt ootaks paremat. paremat et nagu misasja siis? minu arust suht superluks asi, et mees saab natuke teistmoodi asja ka teha. don’t get me wrong, mulle Rammstein väga meeldib, aga seal on ikka zhanrilised piirid väga täpselt paigas.
ja misasja ma üldse jahun. Jõuluküte oli eile päris äge ja mina pean ikka endale kuskilt ühe kaelatoe muretsema, vanus hakkab tundma andma jms, ei ole enam ikka seda minekut, mis vanasti (minul siis) XD ehkki ma ei kujuta ette, et ma peaks kuskil mujal olema, kui lava ees. maitea kui vanaks ma peaks enne saama, kui inimese moodi käituma hakkan?
k.
