juba ammu tekkis akuutne probleem, et plaate on liiga palju ja riiul liiga väike. võtsin karmikäeliselt ette akuutse probleemi lahendamise ja viskasin üle 50 plaadi välja (riidekapi otsa tegelt). loomulikult oli tegemist selliste isetehtud andmekandjatega, ega ma siis oma raha eest ostetud asju ei hakka kuhugi kapi otsa tõstma. aga noh, kõik 50+ sisaldasid endas (endal?) mingit jaapani rokki ja minu jaoks on see teema end ikka nii väga ammendanud, et täitsa mõttetu ruumi raiskamine. ehkki Jaapanist raske raha eest ostetud plaadid seisavad siiani veel riiulis. ma vahel harva mõnda kuulan ka. poolvägisi.
plaatide sorteerimise käigus tuli välja, et mul on olemas siukseid filme, millest mul aimugi polnud. no aga millest me räägime. ma pole siiani vaadanud veel ühtegi DVD’d, mis ma ostnud olen. välja arvatud No-Big-Silence’i oma. a filme mitte ühtegist. no “300″ mingid extrad vaatasin ära. ja mingi osa ka “Lost In Translationist” aga see oli nii igav, et edasi ei suutnud.
siit moraal, ma vist ei tohiks osta DVD’del neid filme, mida ma juba näinud olen. samamoodi ei tohiks ma vist poest osta neid raamatuid, mida ma juba lugenud olen. mul on võrdlemisi suur vastumeelsus mõttetult seisvate asjade vastu. no ja siis Tallinnast ma muuseas ostsin ka veel Zarast ühe pluusi, mis mulle selga ei lähe. sain paraja hingelise trauma, sest tegemist oli S-suurusega. siit teine moraal, riideid tuleb enne ostmist selga proovida. aga kesse viitsib.
k.
