Roju viimane sissekanne tuletas mulle meelde, et ma tahtsin ju juba umbes nädal tagasi luulet lugeda. mul on nimelt üks kummaline kiiks inglise romantilise luule suhtes. nimelt et mulle hullult meeldib see. algas see kõik filmist nimega “Dead Man”, mida ma kunagi õrnas teismeeas nägin ja mis on ennegi inimesi William Blake’i lugema pannud. ega ma siis mingi erand pole. kuna sellel filmil on ka viimase peal vinge soundtrack, siis see tuli ka loomulikult soetada ja nagu te teate, siis Johnny Depp loeb seal Neil Youngi kitarrihellituste vahele Blake’i luulet.
no ja nii see läinud on. 1998. aasta suvel tegin mina Tartu Ülikooli inglise filli sisseastumiseksameid (sisse ma mõistagi ei saanud) ja seal oli suuline vestluse osa ka. kuna ma olin Tartusse maandunud just otse Tallinnast ja Tallinnas olin ma veetnud tunde Rahvusraamatukogus just nimelt Blake’i lugedes, siis sealsamas vestlusel ma jahvatasin küllaltki fanaatiliselt just nimelt Blake’i luulest. muide mind intervjueerinud daam läks ka väga elevile niipea, kui ma Blake’i mainisin. sellest ka fanaatiline teemaarendus. a sisse ma ikkagi ei saanud.
mul on kodus olemas üks väga tänuväärne raamat. “The Albatross Book Of Verse: English and American Poetry from the thirteenth century to the present day”. ma olen selle sõna otseses mõttes läbi lugenud, sõna-sõnalt. kogumikus on umbes 150 autorit pluss kolmeteistkümnenda sajandi autorita ballaadid. väga hea raamat on.
ja kuna ma juba ütlesin, et mul on kiiks romantilise luule osas, siis ma peaks aususe huvides mainima, et ma olen lambist suuteline peast deklameerima nii Blake’i, Byronit, Shelleyt kui Yeatsi. inglise keeles. Shakespeare’i eesti keeles ka.
aga kui nüüd luulele jutt läks, siis minu absoluutne elulemmikluuletaja on Nuala Ní Dhomhnaill. muidugi ma suudan tema luulest ainult tõlkeid lugeda, kuivõrd ma iiri keelt ei valda. aga sellegipoolest on tegemist väga võimsate tekstidega.
ja tegelikult oli kogu selle postituse eesmärk tõestada (ka mulle endale), et ma olen tegelikult ka intelligentne inimene ja oskan mõelda ka natuke sügavamatel teemadel kui Rolf Junior ja tema keeleneet. mis siis, et see mulle viimasel ajal tõsiseid raskusi valmistab. õnneks on laupäeval jälle eurolauluüritus. njäuhh XD
k.
teen jälle kodus aja peale lugemist. täna pean siis hakkama saama viimase veerandiga Isabel Allende ‘Fortuuna tütrest’. ei tohiks raske olla, arvestades mu lugemise kiirust ja tõika, et raamat on huvitav. homme lihtsalt on tagastamistähtaeg.
aga millegipärast on lugemise aega kuidagi väheks jäänud. peale trenni jõuan koju kuskil 8 paiku ja ma teadupärast lähen pool kümme magama ju. ja millalgi on veel vaja kuulata seda muusikat, mis mu arvutisse muudkui kuhjub ja kuhjub, ja millalgi on vaja vaadata filme, et need niisama ruumi ei võtaks. jumal tänatud, et mul pole peret ja lapsi, siis ma ei jõuaks üldse mitte midagi teha ju.
trenniga on hoogsad plaanid, sain endale elliptilise trenažööri. inimese kohta, kes on aastaid tantsimisega tegelenud (no mõned head aastad ikka) olen ma vapustavalt koordinatsioonivaba olevus.
k.
akumuleerisin endale suuremas koguses keskaegset muusikat ja olen omadega väga aegade hämaruses. muidugi mitte mingit autentset värki, ikka siukest minu moodi asja, umbes nagu Corvus Corax ja mahakeeratud kitarridega In Extremo noh. aga väga võimas värk muidu. mulle vanamuusika hullult muide meeldib. õrnas teismeeas, kus muusikat suurt oma voli järgi võtta polnud, kuulasin näiteks Hortus Musicust.
Johannes oli täna lahkus ise, tahtis poest shokolaadi ja kui ma küsisin, et millist, siis ütles “sa võid tuua sellist, nagu sa ise tahad!” muidu nagu nelja-aastastel on reeglina teema, et mingi äärmiselt spetsiifiline asi peab olema ja kui kogemata vale tood, siis pane kus tahad. aga täna lubati mul tuua täpselt selline shokolaad, nagu ma ise tahan! manipulatiivne tädi nagu ma olen, tõin kiisuga shoksi. las õpib noorest peast, et kassid on ägedad. (sellest me ei räägi, et Morrison on talle juba ammu selgeks teinud, et kassid küünistavad ja on muidu väga ohtlikud.)
k.
ehe näide, et mul pole peas kõik päris korras.
vaatasin Eurolaulu videosid telekast ja erutusin hullupööra avastuse peale, et Rolf Roosalul on keeleneet.
tänan küsimast, on pisut piinlik küll.
k.
appdeit:
ehkki ma kahtlustasin algusest peale, et ma polnud ainuke, siis lohutav on kuulda, et ma tõepoolest ei olnud. ma muide kipun üleüldse mõõdutundetult tihti Rolf Roosalu peale erutuma, mis on natuke naljakas, aga no ta on nunnu ju.
ostan jätkuvalt süüdimatult DVDsid, mida ma kunagi ei vaata. no vot, sellelsamal põhjusel ei osta ma kunagi raamatuid – sest ma ei loeks neid mitte kunagi. see-eest külastan hoolega raamatukogu, sest laenutatud raamatuid ma vähemalt loen, enamvähem stabiilse tempoga raamat nädalas. sest need tuleb ju pärast tagasi viia ja siis võiks ühtlasi läbi ka lugeda. samas ostetud raamatuid ei ole mingit põhjust lugeda, las seisavad riiulis. kuna ma elu jooksul ikka mõne ostnud olen, siis ma tean. küsige, mis aastal ma ostsin endale “Kuldse oksa” või “Sõrmuste isanda” ingliskeelse väljaande. ja nüüd küsige, mitu lehekülge ma neist lugenud olen.
nii et siis DVDsid, mida ma nii süüdimatult ostan, ei hakka ma ilmselt ka kunagi vaatama. “The Faculty” vaatasin tegelikult ära – Rodriguez ju! “Lost In Translation” oli nii halb ja nii igav, et seda ma üle poole tunni vaadata ei suutnud. “Resident Evil” on kunagi juba nähtud, mis tast enam vaadata. “300″ on ka nähtud. “Jade Warriori” ma pole näinud, ilmselt ei näe ka kunagi, kuna ma selle õnnetu DVD juba ostsin.
see-eest vaatan ma filme, mis ma illegaalsel teel omandan. näiteks ma vaatasin nädalavahetusel lausa dokki – Michael Moore’i “Sickot”.
õudne film. selles mõttes, et mitte film ei olnud õudne, vaid teema, millest see tehti, on õudne. ehk siis USA tervishoiusüsteem. appi mis riik. ma pole küll kunagi USAs käinud, aga üha enam hakkab mus juurduma veendumus, et ma ei taha sinna iialgi minna ka. nii pekkis ühiskonda ja nii pekkis riiki ikka annab otsida, ja me ei räägi siinkohal üldse mitte ainult healthcare süsteemist, aga riigist üldiselt. noh, samas, nagu juba öeldud, ma pole seal käinud. aga ühtegi head muljet mul sellest küll ei ole. ma olen elus mõnda ameeriklast isegi kohanud, aga need pole eriti normaalsed inimesed olnud.
kui nüüd hakata mõtlema, siis pole mul normaalset muljet ühestki riigist, ükskõik kas ma siis olen seal käinud või mitte. jumal tänatud, et ma reisimist vihkan ja Eestist ära minna ei taha.
(PS – Eesti ei ole ka normaalne riik, nii et kõik on tegelikult tasakaalus.)
k.
peaaegu ideaalne
nagu me teada saime, on rõivatööstuse meelest naise ideaalmõõdud 88-68-98.
mõõtsin huvi pärast ennast ka. sain 86-69-94. rinna ja puusaga ma, tuleb välja, ei hiilga ja kõht tuleb kah sisse tõmmata. pesu kohta oli jah kirjas, et ideaal on 75B. sinnamaani ma ei küündi tõesti, iga kord pesupoes tõden seda kurba fakti.
a nüüd ma sain vähemalt aru, miks mul kõik Montoni püksid jalas kottis on. tagumik on puudu.
hambaarsti juures sain targemaks ainult niipalju, et lõualuu saagimiseks vist enne märtsikuud ei lähe. aga vähemalt lihviti mu hambad jälle kokkukäivateks!
k.
ma tahaks ka, et ma saaks mingit kooli lõpetada ja endale midagi ilusat selga panna. aga kuna elu on karm ja mul raha pole, siis saaks ma minna aint doktoriõppesse. ja sinna ma ei taha. sest ma kahtlustan, et seal peab olema palju targem kui mina olen.
aga tegelikult ka, ma juba hulk aega mõtlen, et tahaks midagi õppida. aga no mida? keeltekooli muidugi võiks, sest prantsuse keelt tahan ma jätkuvalt õppida. aga mind takistab väike, kuid oluline fakt, et prantsuse keelt õpetab siinmail sama daam, kes mul gümnaasiumis ladina keele õpetaja oli. ja olgugi et mul on gümnaasiumi lõpetamisest juba kümme aastat möödas, ei ole ma selleks veel valmis.
kusjuures ei olnud halb ega terroriseeriv õpetaja. seetõttu on mu vastumeelsus mulle endalegi arusaamatu.
no ja siis täiskasvanute hariduskeskus pakub jumala tasuta mingeid koolitusi, sealhulgas näiteks vitspunutistest mööbli valmistamine oli täiesti programmis. warum nicht? oleks mul vaid mingeidki vitspunutistega seotud ambitsioone.
jah, õpiks küll, kui raha oleks. ja isegi raha leiaks. aga ma tean kahjuks väga hästi, et oma töö kõrvalt veel koolis käia ma lihtsalt ei jõuaks. ma tean, ma olen proovinud. miks mul muidu teie arvates ülikool seitse aastat aega võttis.
homme lähen hambaarsti juurde ja siis ma saan teada, mis mu lõualuuga ette võetakse. et kas hakkavad kohe saagima või teatavad natuke aega ette ka.
k.
ma arvan, et tänane päev võib suisa ajalukku minna selle fakti poolest, et ma ostsin endale PUNASE pluusi. on üldtuntud tõde, et ma reeglina kannan musta. musta kõrval on mul olemas näiteks siniseid teksaseid, valgeid särke, üks hall seelik, üks hall dressikas ja ühed khakirohelised püksid. ehk siis ütleme nii, et väga värvikas kuju ma ei ole. aga nüüd mul on juba isegi kolm punast pluusi – sest et ka No-Big-Silence’i ja Marilyn Mansoni särgid on punased. aga neid ma niiväga vabatahtlikult ei ostnud (st et NBSi särk on kohustuslik omada, ükskõik mis värvi ta siis on, ja MM särgi tõi jõuluvana ju).
27-aastasena osta oma elu esimene värviline riietusese, see juba on midagi. ja veel PUNANE.
muide, 27-aastane nagu ma olen, kukkusin ma täna lõuna ajal ka esimest korda kodus trepist alla.
k.
no mis elu see on?
hambad endiselt kokku ei käi, aga ma oskan süüa ka ilma selle väikese asjaoluta. suppi. peamiselt söön suppi. ja putru. täna lõuna ajal läksin eriti ülbeks kätte ära ja üritasin praadi süüa. riivitud porgandi olin sunnitud närimata alla neelama. vedas, et riivitud oli.
kaal on langenud mingi kaks kilo.
jätkuvalt tekitab wtf emotsiooni asjaolu, et kakskümmend aastat lõualuu sees vaikselt istunud hammas enam seal edasi istuda ei saanud. mida nüüd oli siis?
k.
ma olen hambavärdjas. vähe sellest, et mul on kuhugi lõualuu sisse peetunud mõlemad parempoolsed tarkusehambad, on mul paremal pool lõualuu sisse peetunud ka üks poolpurihammas (see, mis käib silmahamba ja purihammaste vahele). tõenäoline on, et seesama hammas hakkab aegajalt liikuma ja tekitab mulle seda lollakat valu ja kangust lõualuudesse.
tänaseks hommikuks oli ta tekitanud ka talumatu valu püüdlusel hambaid kokku panna, sellepärast ma arstile kablutasingi ja ennast kaks korda röntgeniga kiiritada lasin. vat mis kõik veel nii kõrges vanuses välja ei tule. ma teadsin küll, et mul üks hammas puudu on, aga ma mõtlesin, et ta noh, ongi puudu. mitte kuskil mu pea sügavustes peidus. röntgenipilt nägi päris kriipi välja, nagu ma oleks hai, kellel kogu aeg kolm rida hambaid lõualuus varuks.
õnneks kerge goole otsing “impacted premolar” näitas mulle, et ma pole unikaalne juhus maailma meditsiiniajaloos ja teisi siukseid on veel. igasugused hädad tunduvad hoobilt kergemad, kui saad teada, et teistel on ikka ka. ja samas on ka natuke kahju, sest tahaks ju ikkagi natukene unikaalne ka olla. umbes nagu see mees ühest vene filmist, kellel oli 32 hamba asemel 33 ja kes väga kuulsaks sai vms.
k.
