tähendab, põhilised otsisõnad mu blogisse on sudafed ja kõhugripp. kuulge, see ei ole mingi meditsiiniblog! siin on sex, drugs & rock’n'roll. või noh, vähemalt seda viimast mu muidu karskete eluviiside kõrvale.
aga seda tahate näha, milline näeb välja 8-millimeetrine auk kõrvalestas?
vaadake:
aga nüüd ma võtan end kokku ja segan henna valmis ja homme keeran selle endale pähe. ohh kuidas ma ei viitsi.
k.
Roju tunneb mind hästi ja teab, et mulle meeeeeeldivad siuksed asjad 
Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. kapuutsiga dressikas
2. dressipüksid
Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
(no leidsite ka, kellelt küsida!)
1. avameelsus
2. võrdsus
Kaks lemmiktegevust:
1. rokkimine
2. magamine
Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. lõdvalt võtta
2. rokkida
Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. trennis käidud ja kangi tõstetud
2. Nip/Tucki vaadates raamatut loetud (multitasking all the way)
Kaks asja, mida täna sõid:
1. kodujuust kalkunisingiga
2. viinamarjad (nämm)
Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. isa
2. vanaema
Kaks asja, mida homme teed:
1. lähen trenni ja tõstan kangi
2. lähen mainitud trenni bussiga!
Kaks pikimat autosõitu:
1. ise roolis ollen pole ma Pärnu-Tallinn marsruudist pikemat sõitnud.
2. tagaistmel istudes oli pikim sõit Pärnust Palangasse ja tagasi – seda ühe päeva jooksul. autoks oli Suzuki Alto ja mu kõrval istus mu vanem õepoeg, kes juba tol ajal oli üle mõistuse pikk. sa raisk, kus mu jalad pärast valutasid!
Kaks lemmikjooki:
1. vesi
2. Dr Pepper
Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
issand, sellist asja pole olemas.
Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. aktiivne müük
2. otseturundus
Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. Velvet Goldmine
2. Girl, Interrupted
Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. mere kaldal, tsivilisatsioonist eemal
2. hiigelmetropoli keskmes
Kaks lemmiktoitu:
1. chili con carne (mida ma teen maailma paremini)
2. kana rohelise karri kastmes (mida ma ilmselt ka väga hästi teeks, kui prooviks)
Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
minu magamistoast paremat kohta pole olemas. sorri.
Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
1. Evelin
2. Tikker
k.
blogistatistika ehk siis näiteks tänase päeva otsisõnad, millega siia jõutud on: rolf junior, gootidisko ja niburõngas.
vat see ongi minu elu. noh et kui tekib küsimus, et mis neid kolme asja ühendab.
k.
ma pole suurem asi seriaalivaataja. tegelikult olen ma keskmisest kehvem seriaalivaataja, sest enamus seriaale on lihtsalt jube igavad. ma jätsin isegi Heroes’i vaatamise peale kolmandat osa pooleli, sest no nii kuradi igav oli.
aga on asju, mis suudavad isegi mind panna seriaale vaatama. nädalavahetusega sai täiesti ära tõestatud, et üks neist asjadest on näiteks Jonathan Rhys Meyersi hoolega eksponeeritud paljas ülakeha. pani mind täiesti andunult vaatama seriaali teemal, mis mind muidu absoluutselt ei huvita – no mitu filmi võib teha Henry VIII-nda naistemagatamisest? rääkimata sellest, et antud seriaali (“The Tudors”, eelmise aasta produktsioon, nii et täitsa uus, kordagi pole pestud) ajalooline taust jääb mulle igavesti hoomamatuks. no mulle jääb enamus ajaloosündmusi ja muud poliitikat täiesti hoomamatuks, ja mida muud oligi oodata, kui jutt käib Jonathan Rhys Meyersi hoolega eksponeeritud paljast ülakehast?
häda on ainult selles, et seda seriaali on üldse kokku ainult 10 osa. appi!
aga muidu ongi suhteliselt hale ja naeruväärne, kui ma mingitest näitlejatest ootamatult sõltuvusse satun ja endale eesmärgiks sean kõik kättesaadavad filmid ära vaadata (no alles see oli, kui ma järjest kõik, 100%, Orlando Bloomi filmid ära vaatasin?) siinkohal on alati abiks see, kui tegemist on suht noorte meestega, kes veel väga palju filme pole jõudnud teha. aga sellegipoolest olen ma tavaliselt siis sunnitud vaatama filme, mida ma iialgi muidu ei vaataks. nagu näiteks Mission Impossible III. no oli see vast ilge linateos. ja Jonathani osa selles täiesti mittemidagiütlev. ei ole minu elu ka kerge, ei ole.
k.
nägin esimest korda elus paraadi. no ausalt, ma pole seda iialgi varem telekast ka vaadanud. a no laivis nägin ära. nato hävitajad olid ägedad, kõik muu ootuspäraselt igav. aga vähemalt ei saa keegi mulle öelda, et ma pole iseseisvuspäeva paraadi näinud.
loogilise jätkuna oleks vast järgmiseks sammuks laulupidu, aga ma ei tea. ilmselt olen ma ainuke eestlane, kes pole iialgi laulupeol käinud ega seda ka telekast vaadanud, ja ma ei kujuta ette, mis vägi võiks mind sundida seda tegema. mingi väga suur rahasumma võibolla.
ei, ärge saage minust valesti aru, rahvuskultuur on kõik väga vinge ja bro, aga lihtsalt ma eelistan elada nii, et see rahvuskultuur eksisteeriks kusagil minust natukene eemal. mulle täiesti piisab teadmisest, et see on kusagil olemas. koorilaul kui selline on lihtsalt mu meelest väga võigas, muud midagi. no muidugi rahvatants on alati hullem.
(jah, ma olen ise ka kooris laulnud, aga sellegipoolest on see minu jaoks võigas. rahvatantsuga, jumal tänatud, mul erilisi kokkupuuteid pole olnud.)
saigi üks patriootliku maiguga hülge möla. lähen parem kangi tõstma.
k.
vampiirid mingu ka…
ootasin tänast päeva päris pikalt. asutuses nimelt doonoripäev ja mina tuntud doonor ju. no mulle meeldib verd anda. mulle üldse teadupärast nõelad meeldivad.
aga vat ei ole alati nii, et muudkui lähed ja annad. hommikul tõustes oli mul tunne, et kukun läbi põranda. õnneks ei kukkunud. liikuma hakates ja tööle jõudes oli juba suisa inimese tunne. mõtlesin, et tühja kah, annan selle vere ära – ehkki ise teadsin, et pärast saab ülisitt olemine olema. aga sõrmeotste torkimisest kaugemale ma ei jõudnudki. hemoglobiin 116. minu puhul tavaline on mingi 150+. kõige madalam mu elus (või noh, doonorikarjääri jooksul) on olnud 142. ja see oli aastal 2000, kui ma söömisega eriti ei tegelenud. muidugi neil aastatel, kui ma end augustada ja tätoveerida lasin ja ise samal ajal konte nähtavaks näljutasin, ma doonoriks ei käinud ja seega andmed puuduvad.
aga praegu… jah, okei, ma tunnen end füüsiliselt kogu aeg halvasti ja jõuetuna ja peavalud on pidevad ja pilt käib vahel taskus, aga samas söön ma ju suhteliselt mõistlikult ja trenni teen ja isegi magan. ehkki halvasti. ja füüsiliselt halvasti tunnen ma end kogu aeg, hemoglobiinitasemega 150+ ka.
mis seal’s ikka. hakkan hematogeeni sööma! polegi ammu söönud.
k.
kunagi, kui ma veel ülikoolis käisin, siis ma tahtsin olla asjalik ja siuke karjääritibi. tahtsin ringi käia kostüümis ja kõrgetel kontstel, diplomaadikohvriga. rangete prillidega. ise muide olin ma ülikooli ajal ikka veel tugevalt selle mõju all, et ma olin Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi lõpetanud. ehk siis ma nägin välja ikka paras kaltsakas. alguses suvaline kaltsakas, pärast siuke gooti kaltsakas.
no ja nüüd ma siis olen 27-aastane ja mul on töökoht, kus ma saaks päris korralikult oma kunagisi unistusi realiseerida ja hull asjalik karjäärimimm välja näha. ja mida mina siis teen – okei, kõrged kontsad ja ranged prilliraamid on olemas. aga näiteks ühtegi kostüümi mul olemas pole. ega ainsatki seelikut, millega saaks kostüümi teeselda. viigipükse ka pole, viskasin viimsedki juba mitu aastat tagasi välja. ja ega siis ei tasu imestada, et eelmisel teisipäeval oli väisamas ülisuur ja ülitähtis klient svenssonite maalt ja minul oli küll viisakalt pintsak seljas, aga pintsaku all oli konkreetselt Silenceri klubisärk. kirjaga “beware what you wish for”. jalas olid küll kõrge kontsaga kingad, aga ühtlasi ka rebenenud servadega rokiteksad ja nende peal metalliga kaetud püksirihm. küüned olid ka stiilipuhtalt mustaks lakitud.
ja viimased kolm päeva olen ma süüdimatult intervjueerinud potentsiaalseid tööletahtjaid, endal süüdimatult Marilyn Mansoni särk seljas.
rääkimata sellest, et mul on kaheksamillimeetrise läbimõõduga augud kõrvades ja suviti on ka muu üldmulje päris räme, sest siis on tätoveeringute full display.
ehh, ei saa minust kostüümis karjääritibi.
k.
nägin unes Apoptygma Berzerki. vähe sellest, et Stephan oli mu unenäos eestlane ja rääkis eesti keelt, sain ma ka backstage flaieri või mingi asja, Geir andis. ja kuna tegemist oli ikkagi minu unenäoga, siis seda backstage’i ma üles ei leidnudki. unenägu sai enne otsa.
aga ärkveloleku teemadest niipalju, et klient on munn. no ikka selline tõeline giant munn. issand jumal, miks sa mind siukestega karistad?
k.
BMEshop on üks igavesti hea pood. müüvad ägedaid asju ja kaup tuleb kiiresti kohale. ja viimastele tunnelitele lisaks (saabusid täna hommikul) sain ma veel kleepeka ka!
järgmiseks ma tahan mingeid bling-bling tunneleid. või sädelevaid pluge või midagi sellist pidulikku. pidulikeks puhkudeks. oleks ma rikas, ma ostaks omale swarowski kristallidega tunnelid ja ükski konn ei köhiks, kui mind presidendi vastuvõtule kunagi kutsutakse.
k.
hold the S because I am an AINT
suure tõenäosusega kõige parem Marilyn Mansoni lugu ever.
k.
