and don’t forget the songs that made you cry and the songs that saved your life
maailmas on olemas umbes mingi kolm-neli lugu, mis mind nutma on ajanud. see on üks neist.
ma mäletan, et kui ma sain endale kunagi Goo Goo Dolls’i albumi “Dizzy Up The Girl”, siis ma samahästi kui kukkusin läbi märksõnastamise eksamist, sest ma ei suutnud selleks eksamiks õppida, sest ma kuulasin lakkamatult seda albumit. eksamiruumi ukse taga ka veel kuulasin. aga eksami tegin ikkagi kuidagi mingi koba peale ära. või oli see liigitamine hoopis, mitte märksõnastamine? either way, kummaski polnud ma teab mis kõva käsi.
k.
jah, kell on pool kolm öösel ja no ma ei saa magama mindud. loen Zelaznyt hoopis. kuradi põnev on ka, kus ma siis magada saan.
Liisi juurest sai alles kella ühe paiku liikuma hakatud, ootamatult lahe oli. ma kipun väga eraklikku elu muidu elama, vahel tuleb lihtsalt meelde tuletada, et teiste inimestega on ikkagi tore suhelda. õigete ja heade inimestega 
a muidu ma pidin blogima sellest, kuidas mul on kõvem kui Evelini mehel. Evelin ise ütles. jutt käib siinkohal lihastest muidugi, millest siis veel. mingeid asju oli veel, mille üle hullult naerda sai… laavalamp näiteks. suuremaks läheb küll, aga ei liigu. ma ei saa ka siinkohal öelda, et Evelin kuidagi nilbe mutt oleks või midagi, sest järeldusi ja tõlgendusi tegid ju ikka teised 
ja nüüd ma võin ka vähemalt öelda, et ma olen calvadost joonud. või kuidas seda sõna õigupoolest peaks käänama. põhimõtteliselt õunapuskar. hea küll ei olnud. ei saa ma sellest Remarque’ist aru.
k.
eile läksin otse töölt rauda sikutama, jõusaali nimelt. hakkab vaikselt ajudele käima see edasi-tagasi sõitmine – töölt koju, kodust trenni, trennist jälle koju. või pigem nagu rahakotile, teate isegi, mis bensiin maksab. siis mõtlesingi, et tühja kah, hakkan jõusaalis käima. ja eile selleks ajaks, mis tavaliselt mingi rühmatrenn algab, oli minul juba trenn tehtud ja koduteel.
poole viie paiku polnud saalis eriti rahvast ka – kartsin enne, et mingi hull tunglemine äkki. aga ainult kaks meest peale minu veel. kui lõpetuseks jooksurajal oma uusi New Balance jooksutosse testisin, siis nagu hakkas rahvast juurde tulema.
trenni alguses vaatasin korra kahtlustava pilguga, et jalapressi ei saagi teha, sest seal oli minu saali tulles mingi 150 kilo julgelt peal. mina teadupärast sipelgas ei ole, et kolmekordset oma keharaskust väga kuhugi suruda jõuaks. no ja nii lohe olen ma ka, et kuskilt oma pea kõrguselt mitmekümnekiloseid kettaid ära sikutada ma ei viitsi. hädapärast muidugi saaks ka, aga õnneks polnud vajagi. enne mind tehti press ilusti pea tühjaks. 50 kilo mulle sobis. mis oli ka absurdselt raske…. nõrk olen. tuleb meelde fitness.ee foorumist üks vend, kes väitis, et ta naine surus suure surmaga tühja jalapressi ja siis ka jalg tudises all. ma muidugi ei tea, mis selle konstruktsiooni enda kaal on, aga naerma ajas ikkagi. vaene naine, oma jala peal püsti ikka jaksab seista? aga noh, ega mul pole siin naerda midagi, sest ma ise olen ka suhtkoht selles tibide kategoorias, kes on pikad ja peenikesed, aga vormist haledalt väljas. pekk ripub luude küljes. või midagi sinnapoole. mul on nimelt paar korda mõõdetud surmavalt kõrget rasvaprotsenti. mõõtjateks olid herbalaifi mutid, kellel oli vaja oma imetooteid müüa. see tekitas veidi hämmingut, sest ma olin tol ajal karjuvalt alakaaluline. aga kus sa siis herbalaifi vastu saad.
vastik väsimus on peal. selle aasta algusest saadik olen maadelnud harjumatult kõrge ärevuse ja depressiooniga. isegi kohvi ei saa enam juua, siis on kohe paanika laes. täna näiteks sain Evelinilt meili, et Liis kutsub õhtuks külla. tavainimeste jaoks normaalne situatsioon. minu reaktsioon oli iivelduse ja kätevärinaga paanika. nüüd ma siis püüan end maha rahustada ja endale sisendada, et õhtu sõprade seltsis ei ole nii kohutavalt ohtlik ja õudne, et ärevusest lolliks minna. kui saaks, keeraks oma aju täiega kinni. või vahetaks mingi terve psüühika vastu.
k.
sain täna esimest korda sel aastal autot lumest välja kaevata. hommikul sõitsin ühest kurvist ka natukene välja. aga ainult natukene.
lumesadu on jätkuvalt tihe.
hämming hakkab vaikselt üle minema. nädalavahetuseks lubatakse 10 kraadi sooja XD
k.
what’s wrong with this picture?
väljas TUISKAB.
wtf.
ma tean küll jah, et pole mingi eriline ime eesti kliimas, kui märtsi lõpus tuiskab. aga kui märtsi lõpus tuiskab sellisel aastal, et nagu ongi põhimõtteliselt esimene lumi üldse, siis vabandage väga, aga misMÕTTES nagu.
k.
eks ma olen siin maailmas juba veidi aega ära elanud (30 kukub nii varsti, et ma ei taha mitte mõeldagi), aga osad asjad tekitavad ikka veel sügavat hämmeldust.
näiteks see nähtus, mida ma iga kord trennis käies näen. trennisaalid teadupärast ei ole kummist ja bodypump teadupärast on igavesti popp asi. bodypump on teadupärast selline asi ka, kus osalejate arvule seab piirangud ka näiteks varustuse hulk. noh, ütleme et maksimaalne osalejate arv konkreetses saalis saab olla 22 inimest (sest et on olemas 22 stepipinki või kangi või mida iganes). 22 inimest konkreetsesse saali on just parasjagu selline hulk, kus napikalt mahub. ruumi poolest. ühel hetkel otsustasid kõrgemad jõud (kes iganes need siis spordiklubis on), et põrandal märgitakse ära kohad, kuhu end sisse seada. et siis stepipink vasaku ülemise nurgaga põrandamärgistusele. right on, ütlesin ma selle peale, ammu oli aeg! aga kussa. iga viimane kui kord pean ma tunnistajaks olema sellele, kuidas kõik need 20+ inimest oma pingi suvalisse kohta lajatavad, nii et ikka on viimased tulijad kuskil külgepidi ukseaugust väljas. hõbedased põrandamärgistused siravad kõik ilusti treenijate vahelt vastu.
hämming, puhas hämming. võibolla olen ma ise mingi korrafriik või ma ei tea, mis, aga no minu pähe see asi ei mahu. see on umbes nagu kiiruseületamine. kõik teavad, et piirang on maanteel 90, aga kõik sõidavad 110nega. sest et… miks siis? vat mina ei tea. nagu öeldud, minu pähe selline asi ei mahu. ise ma muide kiirust ei ületa. loll nagu ma olen. täidan seadust ja järgin reegleid. sest ma millegipärast leian, et kui need on tehtud, tuleb neid järgida.
võibolla on need lihtsalt needsamad inimesed, kes parklates pargivad mitme koha peale korraga. võibolla saab selle eest mingeid punkte või feimi või midagi. et kui ikka korraga 4 koha peale pargid, siis feim kohe tõuseb. muidugi kui nüüd loogiliselt võtta, siis muidugi tõuseb. korralikult parkijat ei pane keegi tähele, aga 4 koha peale parkiv auto paneb kohe imestama, et milline ajudeta türnüffel sellega nüüd siis sõidab.
k.
eile juhtus lõpuks see, mis statistilise tõenäosuse järgi ükskord niikuinii oleks juhtunud. nimelt jäin trenni hiljaks. (kõrvalmärkusena mainiks, et ma ei jää mitte iialgi mitte kuhugi hiljaks.) aga no ma vaatasin kella valesti. või mis kella. ma olin jumala veendunud, et trenn algab pool kuus. tegelt algas kell viis. aga kuna ma olen igal pool alati väga vara kohal, siis jäin ma ilma ainult poolest soojendusest.
et siis BodyPump 65. no andke kannatust. need kavad lähevad tõesti iga korraga järjest tobedamaks. muusika poolest siis. uus kava on vaata et puhas trance mõne üksiku erandiga (biitsepsi lugu oli päris vinge). väga nõme.
ja väljaastete lugu oli ka väga nõme. mitte muusika poolest. ma ei tea muusikast midagi, ma püüdsin mitte ümber kukkuda!
k.
things to do before you’re 30
Evelin arvas, et ma võiks midagi shokeerivat kirjutada. mina arvan, et shokeeriv on pigem see, mida mul siia kirjutada ei ole. a no vaatame.
+Be sick on your shoes (raudselt on juhtunud, mis sellest, et ma eriti ei mäleta.)
-Have a stupid accident which necessitates a hospital visit
+Get lost in a country where you don’t speak the language (eksisime Victoriga ära Hannoveri metroos. tehniliselt võttes ei rääkinud me kumbki saksa keelt, nii et vist loeb?)
-Get drunk on Absinthe (öök, ei taha!!)
-Set off a fire extinguisher
-Eat bizarre foreign food
-Unwisely revisit an ex
-Dial 999
+ Get a pension (mul on kolm pensionisammast. jube mõeldagi.)
+Drive a wickedly cool car (ütleme, et mu õe auto ongi wickedly cool car)
-Have a three year relationship anniversary
-Date against type
-Try class A drugs (ei juhtu mitte iialgi, minu sõna selle peale)
-Dodge a fare
+Travel to at least one really cool place (La Baule oli muidu äge küll))
-Fall in love
+Do something physically challenging (kas tätoveeringud, piercingud ja benjihüpped loevad?)
+Go for a skinny dip (jep, Eveliniga koos käisime )
-Go on a blind date
-Have sex al fresco
-Have sex in a car
-Have sex at work
-Have sex in a public place
+Engage in bondage (ärge küsige)
+Go 69
+Go to a festival
+Dye your hair (viimased 11 aastat vahetpidamata ja kõikidesse olemasolevatesse värvitoonidesse)
-See a stripper
+Kiss someone against your sexuality (kuulge, sellist asja nagu ‘against my sexuality’ pole olemas)
-Have a proper girlie / blokie holiday
-See an opera/ West End show
+Go on a rollercoaster (see, millest Evelin rääkis, oli vinge küll)
+Rock in a mosh pit
-Get arrested
+See some porn
+Undergo pubic depilation
-Ride on a motorbike (nii uskumatu, kui see ka pole, ei ole mina tsikliga sõitnud)
+Sleep under the stars
-Move out of your parent’s house
+Get on telly (kusjuures veel AK uudistes. aga ma ise pole seda näinud.)
k.
olen viimasel ajal kõvasti eesti muusikatööstust toetanud ja plaate ostnud:
Rolf Juniori “Ingel”
Metro Luminali “Ainult…”
Metsatöllu “Iivakivi”.
jep. mul on laiaulatuslik muusikamaitse.
ja sellele lisaks on mulle ootamatult avanenud kõrvaehete suurepärane maailm. mulle meeldib küll enamasti pretensioonitut metalli kanda (kirurgiteras), aga täiesti lambist avastasin ma, et igasugu lahedaid pluge on ju olemas. ja isegi sellised riputatavad asjad on olemas, mis 8 millimeetrit laiad on. ägedad pealegi. nüüd muidugi tahaks kohe igasuguseid ägedaid pluge – no ja muidugi teemantitega tunneleid, juhuks kui presidendi vastuvõtule kutsutakse.
k.
