käisin eile söömas mõningate soome meeste ja ühe hiina naisega. selle hiinlasega tekkisid mul eile üldse igasugused huvitavad mõtted. esiteks kui ma teda nägin, siis ma millegipärast mõtlesin, et täitsa tavaline hiinlane ju. nagu ma oleks siis eeldanud, et ta millegi poolest eriline hiinlane peaks olema. ja ega ta siis esimene hiinlane polnud, keda ma näinud olen – ma töötasin aastaid tagasi EBSis ja seal oli Hiina magistriõpingute programm, ehk siis neid hiinlasi sebis seal ikka oma sadakond tükki ringi.
ja siis pärast ma mõtlesin, et ühel hiinlasel võib vist Eestisse tulek päris…. huvitav tunduda. esiteks, kujutage ette, et elad linnas, kus on neli miljonit elanikku. ja siis tuled mingisse riiki, kus on kõva poolteist miljonit inimest. ja ma ei räägigi üldse sellest, et kõik, mida sa näed, on võõras ja teistmoodi. alates sellest, et restoranis õhtusöögi tellimine on täielik müstika ja siis veel hirmutatakse küüslauguleibadega…
ma ei tea ausalt öeldes, mis elu üldse Hiinas elatakse. milelgipärast on mul kogu aeg mulje, et neil on seal enamvähem sama, mis meil eelmise riigikorra ajal – aga tegelikult vist mitte? või kuidas?
räägitakse, et maailm on väike. tegelikult ju ei ole, eriti kui istuda kõrvuti inimesega, kelle eluolust sa aimugi ei oma.
k.
suurest igavusest ( ja peamiselt ka sellepärast, et mitte magama jääda) vaatan vanu DVDsid ajast, mil mu ideaalmehed veel noored ja ilusad olid.
stiilinäide antud DVdst.
ärge imestage, ongi jaapani keeles.
ja ideaalmees jah, meil on isegi ühel päeval sünnipäev, mis siin veel tahta. ainuke mees, kelle albumeid ma olen Jaapanist tellinud rohkem kui korra. ja mingit muud nänni on mul ka. randmepaelad ja tulemasinad ja issand mis kõik veel.
kahju muidugi, et ta muusika selliseks etteaimatavalt igavaks on läinud, nii et kahte viimast albumit ma ei ole tellinud. üldse on maru vähe artiste ja bände olemas, kes kogu aeg head muusikat teevad onju. maksimaalselt nelja albumiga ammendab iga asi end ära… väheste eranditega.
aga aastal 2002 oleks ma küll tahtnud teda laivis näha 
k.
õudsalt lahe on, kui osta asju ja need sujuvalt ära unustada. siis pärast on leidmise rõõm
näiteks täna hommikul leidsin ma külmkapist pudeli Coke Zerot (jah, ma suutsin pärast mitmenädalasi meeleheitlikke otsinguid skoorida pooleliitrise Coke Zero ja selle sujuvalt ÄRA UNUSTADA).
praegu leidsin terve shokolaadi. millal ma selle otsin, pole aimugi.
ma kohe vaatan veel, mis mul kuskil peidus on.
aga parim oli see, kui ma leidsin kapist lühikese kaitsevärvilaigulise seeliku ja olin sügavas hämmingus, et kas see on tõesti minu oma ja millal, ja peamine, MIKS ma selle küll ostnud olen.
ma arvan, et mu mäluga polegi kõige hullemad lood, aga mu poodlemisharjumused vajavad tõsist ümberhindamist.
k.
mida ma praegu tahaks:
sauna.
ja mitte mingit suvalist sauna, vaid ma tahaks, et see saun oleks keset paksu metsa, väikese järve kaldal. ja siis ma võiks seal näiteks juulikuus öösel terve öö saunatada.
homme saab õnneks vähemalt kodus sauna. ma olen õudne saunasõltlane.
k.
akna taha paigaldati ventilatsioon, mis undab ilma pausideta.
mu pea lõhkeb kohe.
aitäh.
maandan end müügipakkujate peale sisisedes. kas ma olen muidu väga seda nägu, et ma tahan mingit puutöökäsiraamatut osta?
k.
kindlasti tahaksid kõik kassiomanikud teada, mida nende kassid teevad siis, kui neid endid kodus pole.
mina sain täna teada, et Morrison vaatab salaja telekat. paneb selle endale mängima ja siis vaatab. täna jäi vahele. ükskord muidugi tegi ta seda ka siis, kui ma olin kodus – ju oli põnev seep K2 pealt parasjagu. ja kindlasti ei saa unustada seda unustamatut ööd, kus ta mulle jaapani õuduka a’la Ring korraldas (pole üldse lahe ärgata selle peale, et kõrvaltoas sahiseb signaalita telekas, mis end pealekauba sisse-välja lülitab).
ma olen oma kassi pärast natuke mures, päevasel ajal midagi harivat sealt telekast kindlasti ei näidata. lugegu parem raamatuid.
k.
minge pekki, ma vaatan praegu Laululahingut ja mul on igas osalevas kooris vähemalt üks tuttav. no okei, superstaari-Taavi ei ole just MINU tuttav, pigem nagu kogu Eesti ühisomand onju.
kuna mulle koorilaul jätkuvalt ei meeldi, siis tegelikult ma loen seal teleka ees raamatut. mul on selline komme tekkinud. panen teleka mängima ja ise loen raamatut. praegu ma loen Intervjuud Vampiiriga – uskumatu lugu, et ma ostsin raamatu ja hakkasin kohe lugema. tavaliselt juhtub see siis, kui mul raamatukogu raamatud läbi saavad. tegelikult ju saidki. kohaliku ulme esindaja jäigi lõpuni segaseks ja mina aru ei saanud, mis raamat see selline oli.
täna käisin jooksmas (spets-jooksuvärgid nagu tossud ja jakk on väga head, muuseas), kuulasin jooksmise taustaks Subway To Sallyt, siis ma venitasin ja tegin ränkraskeid pilatese kõhulihaseharjutusi ja venitasin veel ja siis ma põhimõtteliselt sõin, magasin, sõin jälle, koristasin, sõin ja nüüd ma mõtlen, et kas nüüd süüa või minna magama.
k.
