selle videoga ma tahaks tervitada Evelini 
ma tegelt loodan, et saan seda bändi veel kunagi laivis näha. jah, ma tean küll, et nad on siin juba omajagu käinud ka, aga no…. neil pole ju kaugelt tulla ja neile meeldib Eestis mängida. nagu nad ise väidavad. nii et tulgu aga. publikut neil siin on.
k.
Viisitamme maine kujundamiseks läheb iga kuu 100 tonni. kulla linnavalitsus, tehke selle rahaga midagi paremat. andke mulle, kui ausalt mujale panna pole. Viisitamme mainet ei paranda ausõna mitte üks asi, tegemist on totaalse feiliga. feil!
aga hoopis parem uudis oli see, et superstaari-Jana laulab homses saates Cramiga duetti, ja mitte lihtsalt mingit niisama duetti, vaid Lacuna Coili lugu “Swamped”. selle peale ma kilkasin nagu fänn muiste.
k.
ostsin täna Ekspressi ja selle vahel olnud suur Dima Bilani poster läks hoobilt kaubaks. kontoriseinale. enne Dimat oli meil seinal suur ja värviline Mart Viisitamm.
naised eelistavad kõik absoluutses üksmeeles Dimat Mardile. vat on vahe eestlase ja venelase vahel. XD
homme avatakse Pärnus liuväli – samast materjalist, mis Dimal juurovisiooni ajal laval oli. mingi plastik või midagi. pärnakad kõik muidugi teavad, et Viisitamm kah mingi liuvälja-obsessiooni all kannatab.
kas võib olla, et Dima Bilan ja Mart Viisitamm on kas üks ja sama inimene või vähemalt omavahel tihedalt seotud?
k.
giljotiin? tänan
peavalu võib ilmselt inimese ära tappa küll.
kokteilina kaks tassi kanget kohvi + 1000 mg aspiriini + 800 mg ibuprofeeni võtab pildi kõikuma ja jutu väheke ebaadekvaatseks küll, aga valule ei mõju aboluutselt.
katsetan kohe kirvega jalga löömist. kui see ka ei mõju, siis giljotiin peaks ikka aitama.
kusjuures ma ju TEAN, et kui hommikul ärgates esimese asjana valu oimetuks lööb, siis tablettide söömine on täiesti mõttetu tegevus ükskõik mis kontsentratsioonis. aga no lootus sureb viimasena.
k.
oht maanduda otsmikkupidi klaviatuurile. nii kohutavalt tahaks magada. täna öösel ei seganud mind ei ämblikud ega kass. pigem segasin mina kassi, sest too põõnas mul kaisus ikka väga rahulikult. mind segasid mu isiklikud jäsemed nii, et täitsa nutma ajas.
rahutute jalgade sündroom. issand kui vastik. vahepeal oli juba täitsa rahulik, aga eile öösel oleks tahtnud mõlemad jalad puusast saadik amputeerida. tegelikult tahaks praegu ka. täiesti hulluks ajab. lähen jalutan ühest tootmise otsast teise, nii umbes sada korda.
k.
teeme plaane sügiseks.
14 september oleks plaanis see üritus ja millalgi septembri lõpul (millal iganes see siis ka toimub) ka üks teine üritus.
ei teagi, millal ma siis nii kõvasti põrutada sain.
aega on 17 nädalat, võibolla polegi tegemist utoopiaga.
k.
teen aega parajaks, enne kui House hakkab. kuulan Amy Winehouse’i. mulle ta meeldib. ma saan aru küll, et ta on omadega täiesti pekkis indiviid, aga ikkagi ta meeldib mulle. videote jaoks on ta alati väga ilusaks tehtud. ja üldsegi. ma olen täitsa kindel, et Amy pole oluliselt rohkem omadega pekkis kui Jim Morrison ja Janis Joplin omal ajal, tol ajal lihtsalt polnud veel internetti ja rahvas elas pimeduses. meenutagem, kuidas nood kaks muidu vägagi andekat muusikut oma otsa leidsid. või noh ma Joplini kohta täpselt ei mäleta ja Morrisoni kohta siiamaani keegi täpselt ei tea, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.
seda ma vist juba ükskord kirjutasin, et Mai Selveris töötab Amy Winehouse’i kaksikõde. praegu mulle tuli meelde, et minuga ühel tänaval elab üks proua, kelle juuksed on kogu aeg sellised, nagu Amy Winehouse’i soengu ülemine osa. kogu aeg. siis ka, kui proua pühapäeval muru niidab. proua ise muidu näeb välja täpselt nagu jörbergi naine. mu ema teadis rääkida, et ta pidi kiirabiarst olema. mulle pole küll kunagi kiirabi kutsutud, aga ma vist ehmataks end koomast ka üles, kui sellise soenguga tohter mu kohale kummarduks.
k.
Reideni autoaias ootab mind juba vähemalt nädal aega mu uus auto (noh midagi sarnast, ma ei tea täpset mudelit). ostke mulle palun keegi see ära. ma ei oska küll uneski ette kujutada, kui palju üks Corvette võiks maksta, aga millegipärast ma kahtlustan, et mul pole sellist raha.
k.
juureravi oli sündmustevaene. 10 minutit ja asi selleks korraks tahe. valus oli muidugimõista ainult rahakotil, nagu alati.
jõusaali läksin siis ka üle pika aja. vahepeal polnud absoluutselt mitte midagi muutunud, ikka täpselt samad näod. isegi jalanõusid polnud mõned mehed suutnud endale muretseda, ikka lasid samamoodi ringi – tegijamad vennad plätudes, vähemtegijad paljajalu. minu kükk ja jõutõmme ja muud rammunumbrid jäid ära, kuna mehi oli rohkem kui kange. liigutasin niisama hantleid ja imetlesin oma kaunist muskulatuuri peeglist.
pärast käisin üle tunni aja poodides ja masendusin kohaliku kaubamaja rõivavalikust. no ma ei saa enam aru, kas ma olen liiga vana või liiga noor, aga sadadest nähtud hilpudest ei oskaks ma ühtegi endale selga panna. mõni ime siis, et ma pean iga jumala päev teksade ja bändisärkidega ringi käima, sest vähemalt mulle jäi selline mulje, et sel suvel on kohustuslik olla otsekui klassikalisest lavaka lõpuetendusest Oklahoma. mingid ruudulised särgid ja lühikesed teksapüksid ja hõljuvad valged rahvusliku tikandiga telgi kujuga ürbid. jumal kui õudne oli. viimase sellise trauma sain ma siis, kui neoonvärvides sametdressid a’la Marat moodi tulid. ja üldse olen ma sel kevadel liiga palju näinud asju, mida ma väga hästi mäletan veel sellest ajast, kui nad esimest korda moes olid. ja nad olid siis ka jubedad, mind you.
eraldi äramärkimist traumaatilisuse osalt väärivad tisside alla ulatuva soonikvärvliga püksid. ma ka ei usuks, kui ma poleks oma silmaga näinud.
k.
blog.tr’st on kasu. sain just sealt teada (minut aega tagasi), et In Extremol uus album väljas. teatava erutusega kontrollisin fakti ja ennäe ongi. see on tore. mulle In Extremo kohe hirmsasti meeldib, vaatamata sellele, et mu esimene kokkupuude selle kollektiiviga päädis naerukrampidega minu poolt. no ma polnd iialgi enne näinud, kuidas kolm torupillimängijat laval mingit naljakat sabatantsu teevad. aga ikkagi hakkas meeldima. no mulle hakkas isegi Metsatöll meeldima, mis me muust räägime.
vat seesama video mind nii õudsalt naerma ajaski. torupillimängijaid jälgige nii umbes 1:55 peal. ma siiamaani naeran, kui vaatan.
In Extremo on pannud mind aru saama ka ühtlasi sellest, et ma saan ladina keelest paremini aru kui saksa keelest. mis on iseenesest kummaline, sest ma olen mõlemat ühepalju õppinud (3 aastat). võibolla tuleb vahe sellest, et ma saksa keele tundidest panin kõvasti poppi? muidugi ladina keel oli gümnaasiumis üks väheseid aineid, kus ma enamvähem kohal käisin. mitte et nii hullult meeldinud oleks, vaid et see oli nii ülemõistuse keeruline, et ma ei julgenud naljalt tunde vahele jätta. abi sellest muidugi suurt polnud, minu mõistus ütles üles kuskil nii kolmanda käändkonna paiku.
ja oma saba kergitamiseks ma peaks kirja panema (lihtsalt kroonikakirjutamislikus mõttes) ka selle, et täna peale tööd ma jooksin 40 minutit, ja pärast tegin 10 kätekõverdust (varvastel). senine rekord oli viis. tuleb välja, et olin lihtsalt laisk. muid bodyweight harjutusi tegin ka. kuna ma pole üle kahe nädala ühtegi kangi ega hantlit lähedalt näinud, siis mu hoolega ülespumbatud lihasmass taandareneb võimsalt, ma arvan. homme ma tahaks minna jõusaali, kus ma tahaks teha kangiga kükke ja jõutõmmet. aga kuna mu hambaarst hakkab minu peal homme läbi viima mingit eriti sadistlikku protseduuri (juureravi), siis ma pole väga kindel, kas must peale seda veel elulooma on.
kui keegi arvas, et ma päriselt ka 40 minutit jooksin, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. on olemas üks programm, mis lubab minusuguse lootusetu diivanikartuli 13 nädalaga 10 kilti jooksma panna. no ma tahan seda nalja näha. mina, kes ma pigem jäin bussist maha, kui selle peale jooksma hakkasin. no ma olen ikka eluaeg jooksmist väga kirglikult vihanud. jooksmisest rohkem jälestan ma ainult suusatamist. aga ma pean tunnistama, et ma olen juba 4 korda selle programmi järgi käinud ja siiani olen elus. muide, eelmisel suvel käisin ka täpselt 4 korda, siis oli kopp ees. aga sel aastal mul tekkis sportlik uudishimu ja hasart. mis tõestab väga efektiivselt, et sport on räige ja ohtlik ja tekitab sõltuvust ja võib juhtuda, et pärast on rõvedad võõrutusnähud. nagu mul praegu on. jõutrennist. ma lausa tunnen füüsiliselt oma lihaskiudude hävimist ja see on südantmurdev! võib juhtuda, et kui ma homme ikkagi jõusaali jõuan, siis poetan jalapressi najal pisaragi.
k.
