special k

eile – Kosmikud ja NBS.

esiteks ma pean ütlema, et ilmselt oleks ma võinud hakata sõitma ka kell seitse hommikul ja ma oleks ikkagi Kosmikute seti poole peale kohale jõudnud. ma lihtsalt oskan maailma kauemini Pärnust Tallinnasse sõita. ei, ma ei tea, miks. ma ei sõida nagu eriti aeglaselt ka.

aga kontsert oli mõistagi äge. NBSi uus trummar on ka väga äge. väga seks mees. mul vanainimesel oli kohe kena vaadata. muide, võtsin vastu otsuse, et kui 35 saan, siis lõpetan selle pulli ära. esiridades heedbängimise ma mõtlen. mul oli kael juba enne kange, kui ma üldse kohalegi jõudsin. aga kuivõrd mul on selle 35ni veel aega, siis ma eile tagasi ei hoidnud ja söandasin suisa ette keskele minna (ma muidu tavaliselt rohkem äärte poole hoidja olen). õhku polnud kopika eestki, temperatuur ja õhuniiskus küündis kuhugi sinna keskmise sauna tasemele ja nagu tavaliselt, oli My Tears Are Fire avasämpli kõlades päris hea meel – et nagu lõpuspurt ja siis saab vanainime koju koti peale aga muidu oli väga vinks-vonks, olgugi et ma sain küünarnukiga kaks korda näkku ja mingi kahtlase jalavigastuse. Martensid on muidu väga head jalanõud, aga ilmselt mitte hüppamiseks mõeldud, peab natuke vaatama, kuidas maandud.

muide, eespoolnimetatud loo pürotehniline lahendus oli veits muudetud, kahe suure tulekahuri asemel oli mitu väiksemat lavale jaotatud, leegid olid tunduvalt madalamad, aga üldmulje nagu kuidagi lahedam. ja nii palav polnud ka

ja siis. kes iganes mõtles välja selle, et siseruumides enam suitsetada ei tohi, see tulgu järgmisele NBSi kontserdile ja vaadaku, millise idiootsusega ta on hakkama saanud. higised inimesed tihedas summas koos haisevad kordades rõvedamalt kui kogu seltskond suitsetamas.

Roju ja pinkuspiderut muide ei näinudki. tuttavatest oli üldse ainult fs ja need mõned üksikud silencerid, keda ma nägupidi tean.

k.