krt, sõber Jim Beam väljub minust jätkuvalt nahapooride kaudu – mis värk on?
aastatepikkuse mittejoomise tõttu olen nõrgaks jäänud. või on see vanadus. laupäeva õhtu on kuidagi hägune, aga omast arust ma eriti palju ei joonud. muidugi see vist küll tark tegu ei olnud, et alustada punase veiniga ja jätkata sõprade Jacki ja Jimiga. kõlab nagu tõeline recipe for disaster.
pühapäeva hommiku kohta on öelda ainult niipalju, et on ka hullem olnud, nii et ei anna väga iniseda. vibratsioon oli küll nii tugev, et segas magamist.
k.
täna hommikul ma sain aru, mis tunne on eelmisel õhtul joodud viskit naha kaudu välja higistada.
päris rõve oli.
k.
Pärnu Keskraamatukogu on sügiseni kinni ja ma olen TÄIESTI HÄDAS.
hakkasin juba lugema neid raamatuid, mis mul kodus on. mul mõned ikka on ka. eile lõpetasin mingi ida-saksa naiskodaniku kirjutatud indiaanika “Suure Karu pojad”. jube hea oli. seda ma muidugi teadsin enne ka juba, ma olen seda raamatut ikka kunagi varem ka mitu korda lugenud. ma arvan, et indiaanlased meeldivad kõigile, ja kes väidab, et talle ei meeldi, valetab niikuinii. nüüd ma siis mõtlen, et kas hakkan Winnetoud lugema, või suundun otse teaduse juurde ja närin end läbi mingist…. populaarteaduslikust raamatust indiaanlaste kohta, mis mul riiulis on. ma pealkirja ei mäleta. indiaanlastega on see probleem, et ilukirjandus on alati hulga romantilisem, loed aga romaanikest ja kujutad neid va suuri sõjapealikke irmus kauniste meestena ette. nii neist ju kirjutatakse. aga vat võta mingi aimekirjanduslik väljaanne ette, seal on raudselt mingid fotod sees ja rikuvad kõik ilusa ära. pole nad midagi kõik nii pikad, sihvakad ja preeriatuules lehvivate juustega.
aga raamatukogu on endiselt kinni!
k.
Klari, your city style match is Seattle
You don’t need to be a coffee lover or plaid-shirted rock star to feel at home in Seattle. Friendly and laidback, you have a mellow attitude and an appreciation for the outdoors — just like your signature city.
You’re a lively soul who likes to enjoy life outdoors — whether that means going for a hike, biking around the neighborhood, or hanging out in a park with your pals. Your casual and relaxed style not only reflects your attitude, it’s also practical for your active lifestyle. So grab your walking shoes and get a taste of your city’s beautiful scenery and fresh air. Soak it up!
siuke test. Evelin käskis.
wtf muidu. see on kindlasti kõik sellepärast, et ma kunagi kauges nooruses peamiselt väljaveninud kampsunites, tanksaabastes ja lõhkistes teksades käisin. grungevärk noh. maksab kätte praegast.
k.
tänase päeva leid Maxxximast – 2 CD kogumik “The World of Gothic Rock”.
mitte ma ei saand ostmata jätta, eriti veel 139 krooni eest. suurem osa esitajaid mulle täiesti tundmatud. aga üks Therioni lugu on peal, nii et hiljemalt esimese plaadi poole peale saan ma naerukrambid.
Victor, vana sadist, sundis mind ühekorra Therioni kuulama. viis lugu ma suutsin kuulata, siis juba anusin oma piinade lõpetamist. kusjuures ma olen jumala kindel, et ta tegi seda meelega. seda enam, et Joy Divisionit näiteks lubas ta mul kuulata ainult ühe loo ja siis oli kõik. tõeline muusikaline sadomaso. siukse mehega olin koos, saate aru, jah?
k.
hakkab looma, hakkab looma – piisab kolmest vabast päevast, et elurütm normaalsesse rappa tiksuks. noh et öö saabub hommikul kell neli ja hommik saabub millalgi siis kui saabub, aga mitte enne keskpäeva. nali naljaks, aga minu jaoks ongi see normaalne elurütm. vist pean minema öövalvurina tööle kuhugi.
enne käisin ja viisin vanemad ja nende lapselapsed Sindi forellipüüki jaanitulele. kohal olid kõhutantsijad, kes tuule käes seistes veidike kolisesid, ja superstaari-Timothy. tolle viimase avastuse peale lasin igaks juhuks ruttu jalga, pärast tuligi välja, et oli laulnud ja puha.
kodus vaatasin ameerika naistevahetust…. issand ma pole tükk aega niimoodi naerda saanud. mis inimesed seal riigis elavad.
kuskil kesköö paiku kodus tutvusin kohaliku faunaga. nägin nahkhiirt. laperdas ja tekitas arutelu, et mida nahkhiir sööb ja kus ta elab. keegi ei teadnud. isegi mina mitte, ja ma olen ometi tark inimene.
k.
tänase päeva tippavastus: The Dreaming. tundub väga hea bänd olevat. Carltoni järjekordne projekt ju, loomulikult mulle tundub ilgelt hea bänd olevat. ma olen ikka kohutavalt kriitikavaba, kui asi ilusaid mehi puudutab. tehku või maailma halvimat muusikat, mina ikka kiidan.
lõpmatuseni kriitikavaba ma tegelikult siiski ei ole, sest The Dreamingu vokaal on igav.
muide, Carltoni soolokas, Shades Of Scar on mulle veel rohkem kõrvamööda (elektroonikapede!) aga seda ma ei saa uueks avastuseks kuidagi kohe nimetada.
Carlton on mu lemmik olnud umbes aastast 2001 või nii, kui mind põhimõtteliselt nagu väevõimuga sunniti kuulama sellist bändi nagu Deadsy. ja kui ma siis bändi pilte nägin, siis ma langesin enamvähem minestusse stiilis appikuiilusmees. no ja rohkem polnudki vaja. siiamaani võib mees teha mis iganes muusikat tahes ja mulle meeldib. sest et ta on endiselt väga ilus mees ja mina olen ka endiselt siuke väga lihtne inimene.
ja mis mulle (lihtsale inimesele) veel meeldib, on see, et kui maispeissis vaadata ta lemmikmuusika nimekirja, siis minu omaga kattub see nagu põhimõtteliselt üks-ühele. sellised inimesed mulle lihtsalt meeldivad.
k.
õnnelik Vanside omanik. mitte küll uued, aga seda parem – ei pidanudki nende eest mitu tuhat krooni maksma.
rokkstaaride vanu riideid võib mulle alati anda. ja last but not least, ma sain lõpuks ometi endale ühe normaalse mütsi! enne Rabarocki pidin end hulluks otsima, no pole olemas. naiste omad on liiga madala servaga, meeste omad olid liiga suured.
üldse võiks keegi mulle ära seletada selle, miks on meeste riided kordades lahedamad kui naiste omad? miks naistele mingeid normaalseid asju ei tehta? ja oma suhteliselt kompaktse kehaehituse tõttu ei saa ma meesteriideid naljalt osta ka, reeglina on mehed natuke suuremad kui mina (mõne erandiga, keda ma igaks juhuks siin nimepidi nimetama ei hakka, aga ta on ka väga kompaktne ütleme nii). või on kusagil olemas mingi koht, kus saaks osta meesteriideid, mis minusugusele XS-suuruses naisterahvale parajad oleks? pikkust mul jagub, jalanumber on ka 41.
ja muide, ma ei ole mingi põhimõtteline transvestiit, kaugel sellest, aga no meesteriided lihtsalt ON palju ägedamad.
k.
olen hakanud kahtlaselt palju nu-metalit kuulama. vaevalt et see hästi lõpeb.
reedel istusin tööl, teised olid kõik juba jeehat tõmmanud, mina lollike ikka veel kontoris. hea rahulik oli. sai klapid pähe panna ja laua taga kaela nõksutada. ma nimelt kipun alati muusikale füüsiliselt kaasa elama. ühesõnaga panin klapid pähe, lülitasin Zeni sisse ja olin jumala kindel, et läheb sama koha pealt edasi, kust eelmine kord pooleli jäi – mingi Suicide Commando suvaliselt kokkulükatud kaust. mitu lugu kuulasin ära, eriliselt ei süvenenud ka, nõksutasin niisama kaela ja imestasin omaette, et issand kuidas ma enne ei teadnud, kui hea bänd see Suicide Commando on. no nii hea bänd et. siis mingil hetkel sain aru küll, miks nii hea bänd oli – Pitchshifteri ‘Infotainment’ mängis hoopis. sel hetkel ma end enam väga nutika inimesena ei tundnud.
täna see-eest rabasin oma nutikusega iseennastki. otsisin ja uurisin mingeid uusi huvitavaid asju, mida kuulata (minu puhul on need tavaliselt küll vanad klassikud, mida ma muidugimõista ei tea). Stabbing Westward – no jah teadsin, et mingi kuulus bänd on. kuulasin prooviks ühte lugu ja erutusin hullupööra, sest ma teadsin seda lugu ju lausa peast. kümne minuti pärast taipasin, et tegemist oli looga, mille remix Spawni soundtrackil oli. kümme aastat tagasi ma kuulasin seda soundtracki päris kõvasti. aga fakt, et sellised asjad mälus püsivad, hämmastas ennastki, eriti arvestades, kui palju muusikat ma elu jooksul endast läbi lasknud olen. Spawni soundtracki sebisin muidugi ka kiirelt. tegemist on küllaltki väärt kraamiga.
k.
