olin valmis selle suve juba maha kandma, aga tuli välja, et ennatlikult. tänasest päevast on mul ette näidata nii päikesepõletus kui mereskäik – selle aasta esimesed mõlemad. aga no ma ju käisin lõunas ka. Riias täpsemalt.
armusin taaskord meeletult. ma pole iialgi tahtnud Eestist ära minna, aga vat Riiga läheks küll. see linn lihtsalt on selline.
päikesepõletus on racerback-kujuga ja meri oli neil seal lõunas külm.
PS legendaarsest ehtepoest tühja käega ära ei tulnud.
k.
avaliku blogi kirjutamine on pidev enesetsensuur. enne iga postituse avaldamist tuleb mõelda, kas ma ikka tahan, et see kõigile nähtav on. päris mitmed sissekanded on seetõttu põhimõtteliselt stillborn lapsed (ma ei teagi, kuidas seda eesti keeles öeldakse?), kuna pärast pika ja üsna isikliku teksti valmiskirjutamist ma ikkagi ei julge seda ilmarahva ette riputada.
ma arvan, et see probleem esineb just minusugustel, kes kirjutavad lihtsalt oma elust ja mõtetest, mitte mingitel laiematel teemadel. ma ju ei tea, kes täpselt mu blogi loevad. aimata võib, et mingid pereliikmed ja osad töökaaslased ja päris paljud sõbrad-tuttavad näiteks. ja mingi hulk täiesti võõraid. väga palju teemasid on ju, mida ma ei taha, et mu pereliikmed näiteks loeksid. ja on teatud hulk sellised teemasid, mida ma ei taha üldse, et keegi loeks – mitte sellepärast, et need on liiga isiklikud, vaid pigem juba sellepärast, et ma üldiselt tahan endast mingit enamvähem adekvaatse inimese muljet jätta.
paadunud internetisõltlasena on mul isiklik päevik ka. Livejournalis, alates aastast 2001 ja 100% friends only. muidugi see friends only tähendab ka üle 100 inimese, aga things happen, kui kusagil niikaua figureerida. ja vat need 100 inimest peavad kannatama selle all, mida ma tegelikult mõtlen. enamasti on see süütu ja äärmisel juhul väga tüütu plädin täiesti suvalistel teemadel, näiteks vahetult pärast Rabarocki olin ma väga tugevalt Pitchshifteri ja iseäranis nende üliseksika vokalisti mõju all, nii et sellest tuli päris mitu alaealistele ebasobilikku mõtteavaldust. aga see on ainult üks osa.
teine osa on ju tegelikult see, mida põhimõtteliselt ei peaks häbenema. eile kirjutasin ma sinna päris ägeda vahu sellest, kuidas ma ei salli inimeste ihul ajamata karvu näiteks. põhimõtteliselt võiks ma seda ju vahutada ka siin, natuke vähem nilbes vormis muidugi. miks ma peaks piinlikkust tundma selle pärast, et ma ei salli ajamata ihukarvu? miks ma ei võiks oma isiklikus, ehkki avalikus blogis kirjutada sellest, et mind ei eruta karvased mehed (ega naised)? aga mingi sisemine tsensuur ei lase sellest avalikult räntida. see madaldaks mind kuidagi. et ma ei mõtle kõrgeid, üllaid mõtteid ja lasen end kellegi käekarvadest häirida.
aga tulebki välja, et blogimine võrdub päriseluga. oma kodus, suletud uste taga oleme me kõik teatud mõttes teistmoodi kui avalikkuse ees. kodus ma joon pudelist õlut, röhitsen, räägin iseendaga ja käin alasti ringi. koduseinte vahelt väljas suudan ma ikka enamvähem mingitele viisakusreeglitele alluda, ehkki ma iga kord ei adu neid ka päris hästi ja astun vahel kauplustes väikestele lastele meelega peale. ja kirjutan oma avalikku blogisse vahel selliseid asju, mida oleks targem enda teada jätta. ehkki milleks ma peaks – isiklik ju ikkagi. mis sellest, et avalik.
k.
KSA silmakeskus on avanud Pärnus filiaali. nägin hommikul bussipeatuses reklaami ja sain aru, et see ongi märk. et nüüd tuleb minna 
loomulikult ma kardan ja kahtlen selles asjas päris palju. ma tean küll, et pimedaks jääda sellega ei saa, aga ikkagi. ma arvan, et kõik lühinägelikud (ja ilmselt ka kaugnägelikud) inimesed on palju teravamalt teadlikud, kui väärtuslikud silmad on. ja loomulikult tahaksime me kõik selgelt ja kaugele näha ka. ilma abivahenditeta. sest prillid on ebamugavad ja osades situatsioonides täiesti ebapraktilised, talvel lähevad uduseks ja suvel libisevad mööda higist ninaselga alla. ja kontaktläätsed on ka teatud inimestele (nagu mina näiteks) ainult so-so. ja muidugi see legendaarne tunne, et teed hommikul silmad lahti ja näed KOHE. mina näiteks ei teagi, mida see tähendab.
k.
orgaaniline kanep
sellise asja ostsin MaXXXimast. kanepi jäätee. või tegelikult jäätee kanepiõite siirupi ja kanepiõite ekstraktiga. fantastic natural feeling. maitseb tegelikult üldse mitte hästi.
kanepiviina oli ka. äärepealt oleks ostnud, Aimurile sünnipäevaks, aga mõtlesin siiski ümber.
vigastasin end autoukse alumise nurgaga. nüüd on säärel natuke vähem nahka, aga see-eest rohkem paistetust ja lillakassinist värvi. käi veel miniseelikuga. ma lugesin praegu oma isiklikult kahelt jalalt kokku ei rohkem ega vähem kui üheksa sinikat. siuke tunne, nagu keegi tarvitaks pidevalt vägivalda mu kallal.
k.
How many goths does it take to change a lightbulb?
Six. One to change the bulb, five to scream “Turn that bloody light off!”
lahendasin lambikupli saladuse.
muide, ostsin endale ka voodi. muidu põhimõtteliselt olen kaks aastat põrandal maganud.
k.
Your result for The Which Lolcat Are You? Test…
Lion Warning Cat
To see all possible results, checka dis.
töö ja vaev, naise ilu pealekauba:
ehk siis minu juuksed tänase seisuga.
kasvatama hakatud sentimeetrisest siilikast. kasvanud päris mitu aastat – neli, kui täpne olla. nagu te kõik teate, värvin hennaga. muide, juuksed on kammitud. enamvähem. eelmisel öösel oli märgadesse juustesse punutud kalasaba, tegelikult on mu juuksed sirged.
k.
mida teha, kui tööd teha ei viitsi?
olen jätkuvalt veendunud, et töötegemine ei ole inimese normaalne olek. olen ka selles veendunud, et 98% inimestest ei teeks tööd, kui ei peaks. need 2% on mingid hullud, kes tööna teevad mingit asja, mida nad niikuii teeksid. fanatid ühesõnaga. olen paari kohanud.
ma ei oota isegi puhkust, sest peale seda tuleb ju jälle tööle tagasi minna. ma ei arva ka seda, et töökoha vahetus midagi muudaks. minu loomupärase meeletu laiskuse puhul pole mingit vahet, mis tööd ma teeksin, niikuinii ma ei viitsiks seda teha. ma ei viitsi isegi neid asju teha, mis mulle muidu meeldivad.
uus voolt on 9. augustil. ühtlasi saab ka sünnipäeva tähistada. kahjuks ei ole iga aasta 2006, kus voolt ilusti täpselt 12. kuupäeva peale ära ajastati, nii et peab leppima lähima nädalavahetusega. kuna ma teadupärast niikuinii oma sünnipäeva tähistada ei armasta, siis mulle sobib voolt küll.
Evelinile unustasin mainida, et laupäevasel vooldil nägin Rabarockilt tuttavat shefi habemega meest. napikalt oleks sõnumi saatnud, kell pool 2 öösel või mis iganes kell see tol hetkel olla võis, aga siis hakkas piinlik, muidu mõtleb, et ma täis olen vms. mul oli isegi juba pool sõnumit kirjutatud.
k.
tantsumaraton eile öösel oli karm. täiesti karm. mitme koha pealt.
külalisesineja Hollandist küttis ikka päris räigelt… see oli ühelt poolt karm ja teisalt see, et tossumasinaga mindi ühel hetkel nii liiale, et sõna otseses mõttes pagesid kõik gootid parves maapinnale värske õhu kätte. ütleme nii, et ukseni tuli orienteeruda mälu ja ettesirutatud käte abil. a siis sai õhk jälle puhtaks (niivõrd-kuivõrd) ja minu hetkelisest kojuminekuplaanist ei tulnud ka midagi välja, sest liiga heaks läks jälle.
millalgi enne nelja vandusin alla ja komberdasin minema. õues oli ootamatult valgeks läinud.
pool kuus jõudsin koju, päike paistis. jalad läbi kui läti raha, kõrvad lukus, biit pealuu sees.
k.
