pakkuge, kellel IKKA VEEL ei ole Clawfingeri piletit.
aga see-eest on see selgeltnägev silm. minu oma. siiamaani *ptüi-ptüi-ptüi* tundub LASIK olevat jumalate kingitus.
k.
simple things
mäletatavasti oli mul teisipäeval silmaoperatsioon. no ja nad räägivad, et pärast ei tohi igast asju mõnda aega teha. kuna ma võtsin käesoleva nädala ka töölt vabaks, siis oli päris hea neid mõningaid asju mitte teha. sealhulgas pead pesta. aga kuna ma homme pean ikkagi tööle minema, siis pesin ka pea ära.
vaatasin peeglisse ja nentisin, et ma näen puhaste juustega täitsa pandav välja. lihtsa inimese lihtsad rõõmud.
viimase kahe nädala jooksul olen kõvasti filme vaadanud, nimeliselt siis Wanted, Atonement, Becoming Jane, Penelope, Inside I’m Dancing, Shakespeare Retold – Macbeth ja The Last King Of Scotland. leidke siduv lüli. haha.
k.
pärast, kui ma olin taksoga hotelli jõudnud ja ootasin, millal kerge, aga vastik kipitus silmades möödub, mõtlesin, et oh kus ma pärast blogis kirjutan ja muljetan. täna, 30 tundi pärast operatsiooni ei oska ma sellest midagi kirjutada. asi möödus täiesti emotsioonitult, kui nii võiks öelda. tõusin hommikul üles, sõitsin Tallinnasse ja astusin sisse KSA silmakeskuse uksest, mu silmi kontrolliti veel igasuguste aparaatidega ja ma pidin siis lihtsalt eesruumis ootama, kui kutsutakse. ikka veel ei ühtegi tundepoegagi. mina, kes ma olen igapäevases elus paanik nagu muistegi ja kardan nii absurdseid asju, mille peale vaimselt terve inimene ei tulekski, ootasin oma silmaoperatsiooni ilma väiksemagi tundevõbinata. võrdluseks võib öelda, et ma olen tavaliselt isegi juuksuri juurde minnes närvis.
aga kui mind oli opituppa kutsutud ja püha kolmainsus sussid-kittel-müts mu isiku külge integreeritud ja ma selili lamasin, mingi äärmiselt hi-tech aparatuur pea kohal, siis hakkas äkki natuke hirmus. sest et siis ma vist sain aru, et kohe hakatakse mu silmade kallal mingit ulmevaldkonda kuuluvat asjandust läbi viima.
operatsiooni ise oli aga täpselt sama tundevaene kui eelnev ootamine. no ma tahaks kirjutada perversseid õudusi, aga mida pole, seda pole. õudne ega jube polnud absoluutselt mitte ükski asi, et kaugusid lahtihoidva klambri paigaldamine ega millegi surve silmamunale, ega häguseks muutuv pilk ega korraks kustuv valgus. no ja laseri töö ise on minusugusele ulmefännile juba puhas lõbu. mille kohta ma pean ka kahjuks ütlema, et ainult veits undab ja ajab kärsahaisu ja ongi kõik. teise silmaga sama, veidi aega lamamist, päikeseprillid ette ja homseni.
kahe tunni pärast oli hirmus kiusatus merel sõitvaid laevu vaadata. kõige vingem osa oli see, et selginenud nägemisega avanev vaade oli PiritaTallinna lahele. no seda ma sain pärast ikka ägedalt nautida. muide, ongi täpselt nii äge, kui räägitakse – oma silmadega vaadata asju, mida sa varem kunagi näinud ei ole.
k.
do you make sweaters or do you kill people?
vaatasin eile sellist filmi nagu Wanted. pärast mitme päeva pikkust paanilist püüdlust seda endale hankida. (James McAvoy on mu uus lemmiknäitleja. mis ometi teeb šoti mehed nii neetult seksikaks?)
film oli tegelikult lahe, hoolimata valdavast negatiivsest kriitikast. aga no mulle pole palju vaja ka. paar naljakat repliiki, palju fläšše eriefekte, üks seksikas šoti mees ja Angelina Jolie. kusjuures see oli täiesti esimene film, kus keegi meeldis mulle rohkem kui Angelina Jolie. nii et ma olen actionfilmide suhtes üsna vähenõudlik.
tüdinud ja nüri kontoritöötajana olen ma täna päev otsa mõelnud, et kui mul võimalus avaneks, siis kellele mina ergonoomilise klaviatuuriga vastu hambaid virutaks. mitte et mul ergonoomilist klaviatuuri oleks vms, aga no põhimõtteliselt.
k.
mäletate Michelle’i? Michelle of the resistance? see, kelle iga repliik algas sõnadega “listen very carefully, I shall say this only once”? (seda kõige tuleb rämeda prantsuse aktsendiga öelda).
Your result for The Would You Have Been a Nazi Test…
The Resistance
Breakdown: your Blind Patriotism levels are borderline unhealthy, but you show such a love of people from everywhere and a natural resistance to brainwashing, you would probably focus your energy to fight the Fuehrer with furor, so to speak.
Conclusion: born and raised in Germany in the early 1930’s, you would have taken up ARMS against the oppressors. Or even your friends’ oppressors. Congratulations!
Less than 5% of all test takers earn a spot in the Resistance!
The Would You Have Been A Nazi? Test
- it rules –
Take The Would You Have Been a Nazi Test at HelloQuizzy
valged sokid mul on, baretti küll mitte, aga äkki peaks hankima, pidavat see sügis moes olema.
k.
mu töökaaslane andis mulle täitsa juhuslikult ükskord kummikindad. ma muidugi rõõmustasin selle üle väga, kuna mul olid juuste värvimiseks järel juba vähemalt kuus korda kasutuses olnud hädised veterinaarotstarbeks mõeldud kilekindad (tähendab, nad olid juuste värvimises juba kuus korda kasutuses olnud. veterinaarotstarbeks neid siiski tarvitatud ei olnud. aga nad olid apteegis veterinaartarvete riiulis, kui ma need ostsin.)
kummikindad, mis pärinesid Pärnu Haigla varudest, olid esimest korda päris head. täna, kui ma olin edukalt endale taaskord liiga suure koguse hennat pähe keeranud, ilmnes tõsiasi, et ühe kinda sees oli olnud mingi auk, sest mu parema käe keskmise sõrme küüs on hetkel mitte väga meeliülendavalt oranzhikaspruun. ja me kõik teame, kui hästi on võimalik hennat nii küüntelt kui juustelt eemaldada – põhimõtteliselt nagu üldse mitte. kõigele lisaks on mul järgmisel nädalal mitu kliendikohtumist. jee. mul jääb üle vaid loota, et henna end mustast küünelakist läbi ei söö. see poleks muide kaugeltki mitte esimene kord, kui tähtsad rootsi mehed tähtsast Rootsi telekommunikatsioonikontsernist mind mustaks lakitud küüntega näevad. minu mäletamist mööda oli mul viimane kord lausa Silenceride klubisärk seljas, tõsi küll, pintsak ka viisakalt selle peal. aga no muidu mõtlevadki, et ma mingi korralik inimene olen!
k.
et siis ametlikult ka:
Rocktoberfest
Reedel 17.oktoobril:
THE HAUNTED (Swe)
MUSTASCH (Swe)
EAST TRADING WANG (Est)
LEECH (Est)
Laupäeval 18.oktoobril:
CLAWFINGER (Swe)
RAUNCHY (Den)
RECYCLE BIN (Est)
PEDIGREE (Est)
reedesel päeval te mind seal kindlasti ei näe, sest et ma ei tea ühtegi bändi sellest neljast.
aga see-eest laupäev. oo jaa. mul on tegelt hirm, sest ma mäletan päris hästi, kui vigane ma peale eelmist Clawfingeri kontserti olin. oma pikaajalise kogemuse juures pole ma veel NII vigane kunagi olnud. ja ma polnud lavale mitte lähedalgi.
aga sellest hoolimata saab see kindlasti ülikõva olema.
k.
23. september on siis see päev, kus ma peaks põhimõtteliselt (selgelt)nägijaks saama. panin end täna opile kirja ja peale seda oli oh mis sabin sees. kui ma lõpuks trenni jõudsin (spordiklubi kolmandal korrusel, trepist läksin), oli adrenaliinilaks nii võimas, et käed värisesid ja sõrmejäljelugeja ei lugenud mu sõrmejälgigi 
trenn see-eest kulus igati marjaks ära. sain ühtlasi teada ka seda, et sellises tantsutrennis ei tasu juukseid lihtlabaselt hobusesabasse panna, kuna pärast olid mul seal sellised pusad, et raha eest poleks ma ka suutnud neid lahti harutada. mis kõik ei selgu auväärses eas, kui varem nii pikki juukseid olnud pole. on küll efektne kiireid pealiigutusi teha, aga pärast pole efektist enam jälgegi. mina kui elupõline rokifänn võiks ometi selle peale tulla, et pikad juuksed lähevad pea vehkimisega puntrasse. nagu ma siis ei teaks. vägagi hästi tean. heh. nüüd punun enne kindlalt kinni ja jätan lahtiste juustega vehkimise rangelt kontserdite tarvis.
k.
rõõmustasin väga ülevoolavalt reedel selle uudise peale, et Clawfinger taas meie poole üle mere tulemas on. aga kui ma praegu selle ürituse piletihinda vaatasin, siis ajas vägisi nutma. no ma ei tea. ühest küljest hullult tahaks, teisest küljest mäletate jah mis see silmaopp maksma läheb.
peab mõtlema.
k.
