no mis te arvate, kas tuleb ära? 2008. aasta halloweeni uputus, ma mõtlen. praegu (südaöö ajal) on väidetavalt +136 senti. meretase. ma ise elan umbes 10 kilti merest eemal, nii et ma enda pärast väga ei muretsegi.
suurem mure on mul sellepärast, et mul elab WCs siuke viie jalaga ämblik, kelle koibade siruulatus oli umbes kolm sentimeetit, ja kellega ma kohtusin natuke lähemalt kui ma oleks tahtnud. aga fakt, et ma huvi pärast ta jalad üle lugesin, näitab vägagi kõnekalt, et mu eluaegne pöörane ämblikuhirm on pisut nagu taandunud. sel kevadel hakkas nimetatud isendeid mu magamistuppa voorima sagedusega paar tükki nädalas. ma olin endast ikka väga väljas, ütleme nii. asi võttis paanikahoogude ja pikaajalise unetuse mõõtmed ja oma karma olen ma põhjalikult põhja lasknud sellega, et minu eluruumide piires on ainus hea ämblik mõistagi surnud ämblik. need tapatalgud kestsid ikka umbes juuli lõpuni. siis ma vandusin elule alla, aktsepteerisin fakti ja ülla-ülla, arakhniidide invasioon lõppes. umbes nagu universum oleks tahtnud mulle mingit õppetundi anda. eks neid rändab siin nüüdki vahel ringi, aga ma olen oluliselt emotsioonivaesem nende suhtes. sussiga pähe ja asi tahe. seda muidugi ei tasu oodata, et ma neil siin lihtsalt niimoodi ringi kooserdada laseks, lõppude lõpuks pole neid keegi siia kutsunud ja seda olen ma neile ka teada andnud. (palun ignoreerida fakti, et ma just praegu tunnistasin, et ma olen ämblikutega rääkinud. tänan.)
a no see viie jalaga tegelane… kus ta ülejäänud koivad siis jäid? uudishimu tapab.
k.
lugesin just Marie Claire’ist, et Lancome on turule toonud vibreeriva ripsmetuši.
…
misMÕTTES nagu.
ma pole tükk aega nii sügavas hämmingus olnud. ma ei saa päris täpselt vibreerivatest raseerijatestki aru (mis päris täpselt, ma ei saa sellest üldse aru!), aga ripsmetušš…??
ma ei oska selle peale isegi enam mingit sarkastilist teksti pritsida. maailm on ikka müstiline, eriti kui lugeda naisteajakirju.
k.
poolkogemata hakkasin Panzer AGd kuulama, otse loomulikult tekkis igatsus vooldi järele. õnneks näeb homme telekast 
vaadake ka, ETV ja saade Paar, saategi teada, milline on maailma parim pidu. heh heh. ei no nali naljaks. mina kui tõeline BFTV sihtgrupp. nii traagiline kui see ka pole.
(loomulikult pole seal midagi traagilist, mulle tõsiselt meeldib ju.)
pärast seda, kui ma olen poolteist kuud mingit hip-hop/funky/souli segu tantsinud, tahaks täiesti tõsiselt tanksaapad jalga vedada ja tumetümaka järgi natuke trampida. midagi lihtsat, kus ei oleks poolelöögilisi pause ja muud sellist, mille peale valge inimese aju hästi ei hakka.
k.
päeva hailait: mingi erakordselt tühm, aga väga järjekindel poolakas üritas mulle kella kümnest kuni kella üheni faksi saata. mitte faksinumbrile, maind juu, aga mu taskutelefonile. (ma ei saa kasutada väljendit “lauatelefon”, kuna tegemist on kaasaskantava mobiililaadse tavatelefoniga, mina ei tea, kuidas neid kutsutakse, gigasetid?) meil on selline süsteem, et faksid saadetakse faksinumbrile ja sealt jõuavad nad mingi voodoo tulemusena sekretäri meilboksi ja sekretär saadab edasi. no ja see tühm, aga järjekindel poolakas suutis lõpuks siis niimoodi ka oma faksi minuni toimetada. kolm korda. sama faksi. tunniajaste intervallidega.
sellistel momentidel tunnen end lausa hawkingi masti geeniusena.
k.
trenn, saun ja õlu – no krt, lihtsa inimese jaoks pole enam paremat asja olemaski 
kahju ainult, et homme jälle tööle peab minema. ja homsest hakkavad jälle tööintervjuud, nii et ma pean veel korralikult riidesse ka panema. elu on näidanud, et mul on kalduvus inimesi ära hirmutada. muidugi ma ei tea, kas minu korralikult riidesse panemine selles suhtes väga aitaks. äkki ma peaks veel maitea, sõbralikuks ka hakkama? jeerum. ma ei ole ju tegelikult NII kohutav ja hirmus inimene?
muide, lisasin veel siin vanadele postitustele tage ja liigitasin oma silmaoperatsiooni lõdva randmega kehamodifikatsioonide alla. ma olen varsti umbes sama modifitseeritud kui suvaline tegelane Neuromancerist. laserid, nõelad, mis iganes, bring it on, onju. varsti hakkan hambaravi ka sinna toppima mis praegu tuletas mulle meelde, et mul oleks vaja (vähemalt) üks tarkusehammas välja tõmmata. help.
k.
pearaamatupidaja istus ükspäev mu laua juures ja äkki avastas – issand, sul läheb see auk kõrvast läbi?
ta oli mõelnud, et see on mingi illusioon. nojah, eks ma siuke illusionist ole.
k.
nähh. ma ei mängi nii. Lacuna Coil tuleb Green Christmasile!
a vot ma ei saa minna. nii püstirikas ma nüüd ka ei ole, et igale viimasele kui festarile ühe bändi pärast pileti ostan.
lisaks kõigele võib juhtuda, et mul on kunagi lähima poole aasta jooksul võimalus täide viia üks ÜLISUUR unistus. millest ma igaks juhuks enne ei räägiks, sest äkki mul ütlevad närvid enne üles ja pärast on endal nõme tunne…
k.
lazy cat is lazy.
veel kaks veidrat asja:
- kui me laupäeval Tallinnas käisime, siis polnud tee peal ühtegi rekkat. ei minnes ega tulles. müstika. majanduslangus? ja ärge tulge mulle väitma, et laupäeval rekkad ei sõida. päris vähe ei sõida. ma olen küll ja veel nendega hädas olnud, ka kell neli öösel Pärnusse sõites.
- nägin eelmisel reedel Maximas Vändra-Avelit ja fakt, et ma seisin 20 minutit mingis faking kassasabas, ei olnudki enam NII piinav. aga ega ma enam sinna Maximasse ei lähe kah. miks ma sinna üldse läksin, pole aimugi.
k.
läksin oma mittefunktsioneeriva kaelaga (vt eelmist postitust) tantsutrenni. ha ha. nice try. nisukseid liigutusi Nike koreograafid kindlasti ette ei näinud. või mis liigutusi. mul kael näiteks paremale poole üldse ei paendu hetkel.
ja täna olin üldse üks rõlge mutt. läksin tööle sellesama särgiga, mille ma kontserdilt ostsin, kohe sealsamas Rock Cafe pelleris ülle rebisin ja lava ees rokkisin. rõlgus seisnes selles, et ma seda särki vahepeal pesnud ei ole.
k.
ma millegipärast siiralt arvasin, et tuleb selline Clawfingeri kontsert, kus ma pärast ei ole vigane, haige, hääletu ja lombakas.
huvitav millest selline röögatu väärarusaam.
hääl on tegelt alles. võrreldes läinud aasta Rabarocki kontserdiga on teda suisa palju.
kontsert ise oli muidugi võrratu. aga kuna tegemist oli siiski Clawfingeriga, siis ma midagi vähemat ei oodanudki
k.
