sain täna kohalikult veretalituselt kirja, et minust on leitud mingi müstiline viirus ja mind oodatakse kordusteste tegema. kahe kuu pärast. kas tegemist on linnugripi või SARSiga, polnud kirjas. eks siis kahe kuu pärast selgub. kui selleks ajaks elus olen.
k.
novembrikuu jooksul neli postitust. hämmastav. sellel on muidugi täiesti loogiline seletus. ma nimelt ei saa enam töö juures blogida ja olen selle asemel sunnitud hoopis tööd tegema. täiesti absurdne. ma ei tea, kes siukse mõtte peale üldse tulla saab. ja peale tööd olen ma trennis. mingi aeg. siis tulen koju ja vaatan Stargate Atlantist. lemmar seriaal. miks ma enne sellest midagi ei teadnud? ühesõnaga, selle kõige kõrvalt ei ole mul lihtsalt vaba aega. lisaks pean ma veel toime tulema ootamatult saabunud talvega – autoomanike rõõmud. kuna mul on auto garaazhis, siis ma pea lukke lahti sulatama ega tagaluugi kaudu autosse sisenema. küll aga osutus garaazhiukse avamine täna hommikul ootamatult problemaatiliseks. meie uus, ehkki old-school taba oli ära külmunud. nii et põhimõtteliselt tuli ikkagi lukke sulatada. aga selleks ma kutsusin isa. egas ma siis ise ei tule sellise asja peale. suitsetamise jätsin ka juba ammu maha ja tulemasinat kaasas ei kanna, ehkki vist peaks.
ja üks öö ma nägin unes Marju Kuuti ja Jaanus Nõgistot.
mõni ime, et ma siukse tempo juures blogida ei jaksa.
teisipäeval katsetasin üle pika aja ka vereandmist. tuli välja küll. minu hemoglobiin, mis veebruaris oli seniteadmata põhjustel katastroofiliselt madalale (no kuskile sinna 120 kanti) kukkunud, oli taaskord 144. juhhei. ma muidugi ei ole mitte midagi selle heaks ise teinud, nii et ma ei tea päris täpselt, mismoodi mu organism toimib või nii. aga no vahet pole. vereandmine mulle meeldib. välja arvatud sõrmeotsavere võtmine, mis on kirjeldamatult rõve. minu poolest toppigu mu veenidesse nii palju nõelu kui tahavad, aga sõrmed jätku rahule.
k.
olen eneselegi märkamatult ja teatavaks üllatuseks jõudnud elus sellisesse faasi, mida poleks ausalt öeldes oodanudki. ehk siis sellisesse, kus märkimisväärse osa mu garderoobist moodustavad trenniriided. võrdlusmomente tuues näiteks, et mul on kaks paari saapaid, aga neli paari tosse. viis paari teksaseid, aga seitse paari trennipükse. nagu mingi sportlane oleks, krt.
Sportlandi ja Rademari taolisest poodidest tuleb mind väevõimuga eemale hoida, muidu ma ostan endale ohjeldamatult mingeid tobedusi nagu spets jooksutossud ja spets jooksujakk. mis on värvustelt muide vastavalt valged ja helesinine, nii et neid ei kannata mitteotstarbeliselt kasutada ka eriti. õudne jooksja nagu ma olen. häh.
miks ma seda asja niipidi mõtlema üldse hakkasin, oli fakt, et ma ostsin endale lõpuks ära jope. Adidase oma. ma poleks iialgi elus uskunud, et ma ostan endale vabatahtlikult Adidase jope ja panen selle veel tagatipuks selga ka. aga elus tulebki uskumatuid asju ette.
k.
sain täna teada, et USAs on põhimõtteliselt nagu seadusevastane kandideerida mingile linnapea vms kohale (rääkimata siis kõrgematest positsioonidest) juhul, kui sa juhtud olema mitte-kristlane.
THERE IS NO HOPE FOR THIS COUNTRY.
seda tahtsingi öelda. uskumatult perssekukkund riik ja ma ei usu, et see Obamagi neid päästa suudab.
k.
eesti popkultuuriga olen kursis, soetasin endale nii Kosmikute uue plaadi kui ka Mihkel Raua raamatu. plaati olen juba neli korda kuulanud, raamatut ei ole veel kotist välja võtnud.
lisaks peab soetama veel Kosmikute kontserdipileti (Teatri kohvikus, mis pagana koht see veel on?*) ja näiteks…. talvejope. sest et mu autos ei ole hetkel eriti soojendust ja ütleme nii et päris külm on sõita. ja talvejope kuluks niiehknii ära. ma nimelt ostsin viimati sellise asja ma arvan oma 7 aastat tagasi. jope on tänase päevani täiesti veatu ja ideaalselt funktsioneeriv, aga mul on sellest lihtsalt täiesti kõriauguni.
k.
* – jah muidugi ma tean, misasi on Teatri kohvik. aga… ma ei saa päris hästi ikkagi aru.
räägitakse, et loomad lähevad oma peremeeste nägu. või vastupidi. eks ta nii ole küll.
pildil on loom omastanud Amberi kroonikate koondköite. kui perenaisele kõlbavad mahukad fantasy-romaanid, siis ei ütle ka kass nendest ära.
värvisin täna lõpuks ometi ära ka oma juuksed. hennasse segasin sisse kaneeli ja ingverit, nagu piparkooke oleks teinud. kaneelilõhn püsis juustes minu suureks pettumuseks ainult niikaua, kuni nood ära kuivasid. praeguseks on see asendunud tavapärase hennalõhnaga, mis on ausalt öeldes täiesti masendav. esiteks on see lõhn vastik ja teiseks ei kao see kuhugi ka seitse nädalat peale värvimist.
k.
