poleks iialgi uskunud, et ma olen ühel päeval nii vana, et saan oma blogis promoda oma õepoja bändi.
aga tuleb välja, et nii vanaks olen ma saanud ja promon hea meelega, sest vähemalt see esimene lintisaanud lugu kõlab ju jumala hästi. ma olen sunnitud tunnistama, et mulle meeldib see rohkem kui näiteks Shanon. sest Shanon mulle siiamaani pole veel meeldima hakanud.
millegipärast on mu arvuti hakanud mulle arusaamatul moel käituma ja Firefox näiteks keeldub mingeid operatsioone teostamast, nii et ma pean Myspace’i külastama IE abiga, sest muidu on nagu täielik feil. mis kõlas täpselt sama targalt, nagu tüüpiline telefonikõne firma IT-osakonda – “mu arvuti ei tööta!” jumalad teavad, et ma olen ise ka selliseid kõnesid teinud.
täna käisin taaskord laseroperatsioonijärgses kontrollis ja kõik on jätkuvalt väga hästi. nägemine nagu kotkal. mul on väga raske juba uskuda, et olin viisteist aastat sügav prillikandja. müstiline on see, kuidas pärast operatsiooni alateadvus ja kõik minapildid momentaalselt kohandusid ja prillikandja minapilt asendus väga kiiresti ja sujuvalt mitte-prillikandja minapildiga…. isegi prillide kohendamise liigutust (mis oli minu puhul sügavalt sisseharjunud) pole ma peale oppi teinud mitte ühtegi korda. ainult esimesel hommikul oli kerge sega
viimase aja suur saavutus on see, et õppisin mikrolaineahjus kaerahelbeputru keetma. jee. õnnelik on see mees, kes mu ükskord endale naiseks saab. võib juhtuda, et ta ei suregi nälga. juhul muidugi, kui ta ise süüa teha oskab.
tegelikult on see tõesti saavutus, nimelt olen ma alla vandunud laiskusele ja mugavusele ja hakanud mikrolaineahju kasutama. mida ma varem iialgi vabatahtlikult ei teinud. rõve mõeldagi tegelikult. ma ei usu, et see mikrokas nüüd otseselt tappev oleks, aga mingi normaalne asi ta minu meelest ei ole. aga elu teeb omad korrektiivid. kui hommikul ei viitsi kakskümmend minutit varem üles tõusta, et putru keeta, siis tulebki mikrokas teha. ja kui päeval, oh hullust, tahad sooja sööki, siis tuleb ka mikrokas teha. ja nii ongi. mina olen selline pirts inimene, et ma tahan kogu aeg sooja sööki. olgu või kiirnuudlid, peaasi et soe. õnnetuseks olen ma sattunud töötama sellisesse kohta, kust lõunale käia kuhugi mujale pole võimalik (sest töökoht asub karu perses) ja kus kohalik töölissöökla ei kannata kriitikat. esmaspäeval käisin seal söömas. maksin umbes viiskümmend krooni. selle eest sain mõõdukalt leige kartulipüree; guljashi, kus liha asemel oli puhas pekk; ja natukene riivitud peeti. suundutagu ka istmikku oma hinna ja kvaliteedi suhtega. ma tõmbaks siinkohal võrdlusi koolisööklaga, aga kahjuks käisin ma viimati koolisööklas söömas umbes kolmandas klassis. mis näitab ka elavalt minu vastumeelsust sööklatoidu suhtes, ma arvan.
teine suurtegija on olnud mu spordiklubi, mis kergitas hinnad vaat et pealinna tasemele. kui nad arvavad, et ma kavatsen neile iga kuu tuhat krooni maksta, siis nad eksivad. sellist hinda ei vääri seal klubis mitte ükski asi. õhku jätkuvalt ei ole, kõigest muust rääkimata.
k.
mind millegipärast õudsalt häirib selline sõna nagu LUMEKUUL. mis krdi kuul. LUMEPALL on selle nimi! muidugi see kõik võib olla tingitud ka sellest, et ma olen sada protsenti pärnakas ja meil siin on mõnigi asi teistmoodi. lumi pakib ja pastaka otsas käib tups. (mu ema pidi naerukrambid saama, kui ma teda teavitasin, et muudes maakondades nimetatakse seda pastaka otsa käivat jubinat korgiks.)
aga see “lumekuul” mind täiesti häirib millegipärast, ma ei tea miks. negatiivsete seoste pärast äkki?
muide, kontoris oli täna jälle hiir olnud. ma ise küll jõudsin veits hiljem kohale. kohalik fauna on meil rikkalik. alles ükspäev tõstsin endale sülle kausta koos ämblikuga. ühes hoones elutsevat meeste riietusruumis prussakad. kaugetelt maadelt on kaubakastidega tulnud igasuguseid huvitavaid isendeid (mõned aastad tagasi oli jah liikvel üks arvutiklaviatuuri suurune ämblik… võeh). maja taga olen paar korda näinud luusimas üht musta kassi, tänagi olid jäljed lume peal iseteadvalt mitmesse suunda kulgenud. meelitaks selle kassi kuidagi meie majapoolele, ta saaks sealt vähemasti kõhu täis.
k.
jumalad ei ole minu vastu muidugi eriti armulised, nagu alati. aga väikeste variatsioonidega. sest et kui ma muidu istun kodus ja virisen, et midagi ei toimu ja kuhugi pole minna, siis nüüd ma istun kodus ja virisen, et liiga palju asju toimub ja ma ei jõua lõppkokkuvõttes ikkagi kuhugi. sest et 2009. aasta veebruar ja märts on meeliköitvate ürituste poolest kuidagi eriti helded… no selline näeks mu ürituste kalender välja juhul, kui ma elaks Tallinnas ja mul oleks piisavalt palju raha:
07.02 – Extreme Weekend @ Tapper
13.02 – Metsatöll & Zetod Rock Cafe
14.02 – Beats From The Vault / The Sisters Of Mercy eri @ RockStars
17.02 – Laibach @ Rock Cafe
22.02 – Kreator ja Eluveitie etc @ Rock Cafe
07.03 – Mortiis & Apoptygma Berzerk @ Tapper
28.03 – The Sisters Of Mercy @ Rock Cafe
no ei ole naljakas, ei ole!
nii et elu teeb omad korrektiivid ja kuivõrd ma Tallinnas ei ela, siis lohistan end kohale vaid kolmeks kuupäevaks. milledest ma olen juba piisavalt vist kirjutanud ka. alguseks siis Extreme Weekend. mul muidugi algselt oli suur vaimustus ja tahtmine selle raames korraldatavast riputamis-üritusest osa võtta, aga taaskord on elu teinud omad korrektiivid. mul on hetkel suht aktuaalne C-hepatiidi kahtlus ja ilmselt ei oleks eriti tark tegu selle valguses end eriti kuhugi torkima minna. nb, tegemist on esialgu vaid siiski kahtlusega, analüüside tulemused peaks varsti saabuma.
ja siis muidugi märtsis Apop ja pärast Sisters.
aga ikkagi on nutt ja hala, sest et sellistel hetkedel ma tunnen küll, et mis kuradi pärast ma pean siin türastunud Pärnumaal elama, kus igasugused võimalused mistahes meelelahutuseks on pehmelt öeldes null. jumal tänatud, et mul on olemas auto. ilma selleta ma oleks ammu lusika nurka visand vist.
k.
muide, sain kinnituse faktile, et ma ikkagi olen naine. mõnel vahel on kahtlused. mul endal ka. ma siiani leidsin, et ma ei ole eriti naiselik naine (neid tunnusmärke ma võin tuua palju, alates mu armastusest tanksaabaste vastu ja lõpetades noh näiteks sellega, et tibid tekitavad minus suurt hämmingut). aga kõigele sellele vaatamata ei saa eirata tõsiasja, et üle kontoripõranda sibav hiir pani mind kiljatama. okei, röögatama. minu hääle helisagedus lihtsalt on selles registris, kus kiljatamisest juttugi ei ole. aga no see selleks (ehkki ma pean mainima, et kui mul hääl veits ära on, siis ma võin parimatel päevadel isegi kõlada nagu Till Lindemann).
aga jah, hiir oli meil kontoris küll. mind ajab siiani naerma, kuidas nii väike ja tegelikult ju ülimalt nunnu loomake nii suurt elevust tekitada võib. jalgupidi toolile ma lausa ei roninud, aga toast põgenemist kaalusin küll. ma nimelt enne ei teadnud, et ma hiiri kardan. sest ma pole niimoodi vabalt liikuva isendiga kunagi kokku puutunud. aga tegelikult oli see hiir ikkagi ju nunnu, vööt seljal ja puha, igavene pirakas ka veel – oli töökaaslase sahtlis ära söönud natuke paprikat, natuke märkmikuselga, natuke töökindaid ja veel midagi. Kalevi shokolaad oli täiesti puutumata jäetud. siinkohal veidi mõtlemisainet 
k.
norrakad tulevad
PRESSITEADE 18.01.2009
Apoptygma Berzerk ja Mortiis märtsis klubis Tapper
7. märtsil astuvad klubi Tapper lavale kaks kuulsust Norra elektroonilise muusika maailmast: Apoptygma Berzerk ja Mortiis.
Pea kakskümmend aastat tegutsenud Apoptygma Berzerk on jõudnud edetabelite tippu ja tähelepanu keskpunkti omanäolise stiiliga, mis ühendab elektroonilist tantsumuusikat ja industriaalselt jõulist kitarrirokki. “Olid ajad, mil rokibändide elektroonilised partiid olid pehmelt öeldes kehvapoolsed ja sündipopi bändide jaoks kitarride kasutamine üldse tabuteema,” räägib bändi juhtfiguur Stephan Groth(esk). “Viimase paari plaadiga oleme suutnud need kaks suunda omavahel lepitada, põimida ja üksteise kasuks tööle panna.”
Sel nädalal, 23. jaanuaril, ilmub nende kuues täispikk stuudioalbum “Rocket Science”, millelt on ilmunud juba singel “Apollo”. Tuntust on bänd kogunud ka meisterlikult välja kukkunud cover-versioonidega Metallica, Kim Wilde, OMD, Depeche Mode’i, Marilyn Mansoni jpt. lugudest, millest on raadiotes enim mängitud The House of Love’i “Shine On”.
Apoptygma Berzerk on Eestis korra juba käinud, olles aastal 2007 üks Rabarocki peaesinejaid tantsulise kitarriroki ja karmima elektromuusika sõpradele.
Algselt omanimelise sooloprojektina alustanud Mortiis on plaate välja andnud juba aastast 1993 ning nende seni viimane album “The Grudge” on kurioossel kombel kuulutatud ka Norra kultuuriväärtuseks, mistõttu on seda võimalik kuulata kõigis sealsetes riiklikes raamatukogudes.
Black metal ringkondades Emperori bassimängijana tuntuks saanud muusik on jaotanud oma loomingu kolme ajastusse, millest esimene koosneb sooloartistina välja antud süntesaatorimuusika plaatidest. Albumiga “The Smell of Rain” (2001) algas järgmine ajastu, mil Mortiisist sai live-koosseisuga bänd ja stiil muutus gootilike mõjutustega sündipopiks. Järgmine plaat “The Grudge” (2004) kaugenes veelgi esimese ajastu loomingust, võttes pöörde karmilt kärisevate kitarripartiidega industriaal-roki poole (kindel maiuspala NIN`i fännidele). Plaati tutvustava Euroopa tuuri raames käis Mortiis ka Eestis. Hetkel salvestatava albumi nime tööversiooniks on “Road to Ruin”.
Mortiisist rääkides ei saa mööda minna ka bändi liidri imagost. Mortiis on laval alatitihti kandnud pika nina ja kõrvadega kollimaski, mis on modelleeritud filmist “Legend” pärit kurikaela Blix järgi. Tänaseks on mask kõrvale heidetud, kuid kindla ja tavapärasest erineva imago vajaduse suhtes on Mortiis resoluutne: “Paljud ei saa aru, et lavalise olekuga võib teha midagi enamat, kui jätta endast mulje, nagu ootaksid tülpinud näoga bussi. Pole ju kuigi põnev? Minu iidoliteks on lapsepõlvest saati olnud Kiss, WASP ja Alice Cooper!”
Norrakate esinemisele sekundeerib kohaliku soojendusartistina Forgotten Sunrise, mis on tegutsenud samuti juba tubli seitseteist aastat. “Oleme Apoptygma Berzerkile sarnaselt erinevate elektrooniliste stiilidega eksperimenteeriv bänd,” muigab juhtfiguur Anders Melts. “Ainult et kui nemad eksperimenteerivad iga plaadiga, siis meie teeme seda iga looga.”
Üritusel tõstab tuju ja hoiab seda ülevana dj DeathFuck (Suicidal Romance).
Klubis Tapper (Pärnu mnt. 158g) toimuva kontserdi eelmüük algab esmaspäeval 26. jaanuaril. Esimesed sada fännipiletit on hinnaga 250 saadaval Tallinnas kaupluses “Lasering” (Pärnu mnt. 38).
Kõigis Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades maksab pääse veebruari lõpuni 295 krooni; märtsist 325 ja kohapealt 375 krooni. Uksed kontserdile avatakse kell 19:00.
tekst rada7 vahendusel. ma olen nagu mingi reklaamikanal vahel. aga siis te vähemalt teate, kust mind leida võib
k.
nägin täna esimest korda sellist tibi, kes enne trenni ripsmed ära värvis ja huuleläiget pani. mul oli ikka tõsine wtf-moment. ma ei suuda sellises teguviisis mitte vähimatki loogika-alget leida.
aga ma annan endale aru, et tibimaailm ongi minu jaoks täiesti hoomamatu üksus. meenutagem vibreerivat ripsmetushi, eksole.
minu maailm on tunduvalt lihtsam. koosneb väga vähestest asjadest. näiteks heameelest selle üle, et mul on lõpuks olemas kõik kolm Lord Of The Rings’i DVD’d. kõik on vaadatud ka. extended versioonid ja mitmetunnised special-dokumentaalid (theatrical versioone ma vaatama ei hakka, neid ma olen kordades juba näinud). mis on saavutus omaette, sest teadupärast ei loe ma iialgi neid raamatuid, mis ma ostan ega vaata iialgi neid filme, mille eest raha maksan. teemasse jätkuvalt võin mainida, et umbes kuus aastat tagasi ostsin ma endale LOTRi ingliskeelse väljaande (emalt küsisin raha, sest endal sissetulek puudus) ja arvake, kas ma olen seda lugenud. noh, tehniliselt võttes olen ka – ma olen sellega hetkel sealmaal, kus tüübid vaidlevad, kas minna otse või ringiga (Moria vs Rohani kuru). lehekülg 292. kuue aastaga päris hea progress. igaks juhuks mainin ära ka, et eesti keeles olen ma seda umbes neli korda lugenud. hell, ma olen isegi Silmarillioni kaks korda lugenud, mis peaks ometi näitama, et ma olen natuke napakas XD
k.
reklaami kah.
PS – see, mida te arvate (või mõnel juhul kardate, heh) minuga toimuma hakkavat, jääb sel korral ära.
k.
ma tean küll, et te kõik mõtlete, et ma olen põrutada saanud, aga mulle tõsiselt meeldib see lugu:
ja teine hea video veel, mis on natuke loogilisem, ausõna :
see viimane lugu oli eelmise bodypumpi rinnalihase lugu ja ma igatsen seda siiamaani taga. sest viimased päris mitugi kava ei ole bodypump just mingite heade lugudega hiilanud, maksimum üks per kava. umbes-täpselt sellest hetkest, kui uus mees pukki sai. viimati oli tõsiselt hea lugu 64ndas kavas, kus oli mu lemmik ever õlalugu (Good Charlotte “Keep Your Hands Off My Girl”, kus tõsiselt heale loole oli ka tõsiselt killer töö peale tehtud, ma arvan, et suur osa mu suurepärastest õlgadest on just sealt pärit XD)
ja mu teine lemmik ever bodypumpi track oli kevadel 2006 (jeerum):
nojah. muidu on bodypump muusika suhtes üsna vaimuvaene. loomulikult kehtib siinkohal reegel, et kui muusika nõme tundub, siis järelikult on kangil raskust vähe.
eile võtsin end kokku ja käisin jõusaalis aeroobset tegemas. ma ei tea midagi nürimat, kui mingil statsionaarsel kardioseadmel treenimine. aga noh, vahel on vaja. eriti kuna ma millegipärast enam tantsimas ei käi. aga ma pidasin vapralt 55 minutit vastu, hoolimata sellest, et igasugused jalgrattasadulad on mu jaoks veits piinarikkad, seda mu tagupoole vähese polsterdatuse tõttu. no ei ole mul JLo’ga palju ühist, ei ole.
k.
mõttetu ving ja hala, aga kui mingi spordiklubi tituleerib end linna parimaks, siis neil võiks olla midagi, mis on teistest parem ka. muidugi pärast seda, kui ma Tallinnas Myfitnessis ühe korra trennis käisin, siis tunduvad absoluutselt kõik Pärnu spordiklubid pisikeste vastikute peldikutena. millest ma iseenesest võibolla isegi saan aru, mastaapide erinevus ja nii edasi, aga vinguma ajab aegajalt ikkagi. eriti siis, kui sa püüad teha trenni viimseni täistuubitud saalis, kus õhku pole oluliselt palju rohkem kui Saku Suurhallis Ozzy Osbourne’i kontserdi ajal. okei, nii hulluks asi ei läinud, sest Ozzy ajal panin ma pildi umbes kolm korda tasku lihtsalt liikumatult paigal seistes. trennis pole seda veel juhtunud. eriti. aga ikkagi. Pärnu parimas klubis võiks ju natuke õhku olla. ja natuke suuremad ruumid. ja nii edasi. midagiGI. mul on muide kodus saunas suurem leiliruum kui seal spordiklubis. ilma igasuguse naljata.
k.
