üks asi, mis mind häirib. see, kui koosolekulauale pannakse karp snusi nii iseenesestmõistetavalt, nagu oleks tegemist pastaka või mobiiltelefoniga. olles istunud nii mõnelgi koosolekul mitmete rootsi meestega, ei tohiks ma selle üle isegi enam eriti üllatuda. ei üllatugi. aga häirib.
vähe sellest, et tegemist on ju põhimõtteliselt sõltuvusttekitava ainega, ütleks isegi et meelemürgiga, see on ka enamikes riikides ju põhimõtteliselt illegaalne (või kas on, sest Rootsist tuua seda ju ometigi võib, olen isegi toonud, keegi ei kobisend?) sama hästi võiks koosolekulauale tõsta suitsupaki. või pudeli viina. aga ometi hästikasvatatud inimene seda ei tee. või on asi selles, et snusi tarvitamine võib olla täiesti avalik ja kõrvalolijaid mitte häiriv asi? ma ise seda proovinud ei ole, aga ma enamvähem kujutan ette, kuidas selle tarbimine käib. ma arvan, et nätsu närimine on ka teiste jaoks häirivam ja tobedam.
väikese kõrvalepõikena ütleks, et meil käis kord tööintervjuul tibi, kes intervjuu käigus nätsu suust ära ei võtnudki. tööle me teda ei võtnud. siiamaani on meeles. nätsutav tibi.
aga no need snusikarbid… krt, hoidke taskus, mis te neist lauale laote?
k.
mõni aeg tagasi langesin populaarsete kuulujuttude ohvriks ja vaatasin filmi nimega Twilight. noh et hullult kiideti ja vampiirid ja et muidu äge. sittagi ta oli. väga halb film oli hoopis. nüüd ma vähemalt tean, et raamatuid ma lugema ei hakka. kahtlustan, et võivad olla isegi hullemad kui Harry Potter.
kui tahate ägedat vampiirifilmi, vaadake Night Watchi. vene film. Öine Vahtkond. (jah, ma arvan, et see kurikuulus rühmitus on selle järgi omale nime võtnud küll). põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil, mis on isegi oluliselt ägedam kui film, ja filmi tegi mingi hull Timuri-nimeline mees (ma ei suuda ta perekonnanime meelde jätta ühegi valemiga, sest see on nii keeruline, mingi kasahhi värk noh), kes viimati sai hakkama suurepärase Wanted-nimelise linateosega (teate küll, Angelina Jolie ja curving bullets). mina igatahes kavatsen sel Timuril lähemalt silma peal hoida ka tulevikus, sest tõenäoliselt on tegemist mingit sorti geeniusega. vähemalt filme oskab ta väga võimsaid teha.
k.
hoiatan ette, järgneb masendav postitus. sest et ma arusaadavatel põhjustel olen praegu päris suures masenduses, onju.
nägin täna öösel unes zhilette. või õigemini ühte. ja seda ka, kuidas ma end sellega lõikasin.
zhilett oli tavaline, vanakoolikas. aga mul pole sellist juba aastaid olnud. sest ma pole ennast juba mitu aastat lõikunud ka. kunagi ma muidugi tegin seda. kasutan siinkohal sõna “muidugi”, sest ma millegipärast arvan, et enamus inimesi ikkagi saab ju tegelikult aru, millest näiteks mu vasak käsivars armiline on. keegi küll kunagi väitis mulle, et ei saa. aga ma ei tahaks uskuda, et inimesed nii juhmid on. nugade ja zhilettidega tekitatud armid näevad üldjuhul väga konkreetsed välja ja neid ei saa eriti nagu pidada kassi tekitatud vigastusteks (ehkki mu vanemad tunduvad nii arvavat ja ma tõesti ei ole nende illusioone ses suhtes purustanud).
ja veel enam tasub sõna “muidugi” kasutada seetõttu, et see kõik on nii neetult tüüpiline. eriti tänapäeval. praegu on see vist lausa popp. aga siis, kui mina seda tegin, veel ei olnud. emondus polnud siiakanti veel jõudnud. meedia polnud depressiivsete puberteetide enesevigastamist veel kajastanud. ja mina ise olin ka juba suisa ülikooliealine inimene. muide, iroonilise kõrvalepõikena võiks mainida, et enesevigastamisest kuulsingi ma esmakordselt ülikoolis. psühholoogia õppekava raames loetud kriisiabi loengus. tundus piisavalt geniaalne, et ise järele proovida. sest, olgem ausad, toimib küll. mingiks hetkeks. asendada üks valu teisega. või midagi sinnakanti. pärast on muidugi oluliselt halvem, eriti kui sinuni jõuab teadmine eluaegsetest armidest, mida tuleb elupäevade lõpuni varjama hakata. kui sa muidugi sellise asja peale tuled, mina näiteks reeglina enam ei tule. mulle lihtsalt ei tule meelde, et mul armid on. ja muidugi kui keegi neile tähelepanu juhib, siis ma satun enamvähem shokiseisundisse ja hakkan nutma vms. no ei ole ma siiani suutnud elegantse rahuga kellelegi vastata, et jah näe, aastatepikkuse depressiooni tagajärg.
aga võibolla võiks sellega algust teha. vastamisega. sest tõesti, teravatest esemetest olen ma end juba mitu head aastat eemale hoidnud. hoian praegugi. sest nüüd ma muidugi tean, et sittagi see ei aita. et selle teadmiseni jõudmiseks võttis kolmekohaline arv arme, on ka muidugi näide sellest, et väga terane tips ma tavaliselt ei ole, aga parem hilja kui mitte kunagi.
võibolla oligi seda unenägu vaja meeldetuletuseks, et teatud asjad elus tuleb lihtsalt üle elada ja mingi hala siinkohal ei aita.
k.
juba mitmendat aastat tekitab minus sügavat hämmingut ilmateates täie tõsidusega esinev statement “laevad jäätuvad aeglaselt”.
see on nii jabur väljend, et ma lihtsalt ei saa sellest aru. no muidugi talvistes oludes mingi jäätumine seal laevade kandis tekib, loomulikult, aga… et ongi päriselt selline väljend olemas. jabur.
k.
esitasin tuludeklaratsiooni. mingi 700 krooni saan tagasi ka. käsitlen süllekukkunud rahana.
muidu on ootuspäraselt halb. kodu on tühi ja kõle, keegi ei oota ega tüüta. nutan iga natukese aja tagant ja ootan, kuni see valu ükskord veidi järele annab.
k.
kuidas kaotada kahe päevaga kehakaalust kaks kilo? ma võin õpetada. aga see eeldab ühe tuntud väga rõveda haiguse põdemist ja ma arvan, et vabatahtlikult ei taha seda keegi läbi elada. ma ise kaaluks pigem kaks kilo rohkem. seekordne haigus oli iseäranis räige seetõttu, et mul tõusis isegi palavik (saate aru, jah? palavik! minul!!!) ja kogu mu skelett valutas koledal kombel. eriti pea. millest ma oskan järeldada, et pea on kõige suurem luu inimese kehas. sest see valutas lihtsalt mitu korda rohkem kui kõik teised kokku. valutab siiamaani, nii et ma ei apelleeri erilisele adekvaatsusele.
PS andke nõu, mis browserit FireFoxi asemel kasutada. Opera ei õigusta end ja Google Chrome võib end põlema panna. minu arvutis nad lihtsalt ei tööta eriti hästi.
k.
käisin täna siis töötervishoiukontrollis. tunnistati terveks ja kiideti igast otsast (noh et hea tervisega inimene). pärast lugesin kaasa antud lehe pealt, et mul on hingamisarütmia. mis iganes see ka poleks, järelikult see siis töötamist ei takista. ega ka üleüldist head tervist. google oli muide täiesti kasutu, ma ei tea siiamaani, misasi see hingamisarütmia on.
omaenese tervise mõttes tulin pärast jala tööle tagasi. pool tundi võttis ja eksinud olin üle poole ajast. aga kohale ma jõudsin. kints kippus liibuvate teksade sees muidugi ära külmuma, aga eks ma olin selle ka ära teeninud.
k.
praegu on popp kirjutada säästunippidest. noh et majandussurutis ja. mõtlesin mis ma mõtlesin, tuli välja, et mul ei ole säästunippe. järelikult olen ma väga rikas inimene. laupäeval ei lasknud ma end sõidutada siiski mitte ühessegi pealinna kaubanduskeskusesse, vaid annetasin oma viimase rahakotis olnud sularaha Kassiabile ja isiklikule õepojale. Kassiabi kogumiskast jäi silma ja õepoeg küsis konkreetselt, et “kes mulle veel raha saaks anda?” vat need on tänapäeva lapsed. viieaastaselt ma küll kellegi käest raha ei julgenud küsida.
homseks on planeeritud mitugi taksosõitu, sest minu tagasihoidlike arvestuste kohaselt võtaks bussiga töötervishoiukontrollis käimine mul umbes neli tundi või nii. mitte et ma Tallinnas peaks käima, oh ei, aga Pärnus on kombeks üks bussiliin korraga. tunni aja sees siis. järgmine tund tuleb järgmine buss. enda auto viibib mul hoopis ühes teises kohas täpselt see päev, kui mul on vaja jälle arstide vahet minna.
säästunipp näiteks on see, et ma jätsin suitsetamise maha. see, et ma arulagedalt söön ja paksuks lähen, muidugi nullib kogu ettevõtmise. minu kehakaal on saavutanud sellise taseme, kus ta vist iialgi mu elu jooksul pole olnud. riided lähevad veel selga. veel. ma kõiki muidugi pole proovinud.
säästmisega ma jah pole eriti sina peal. muidugi osad blogipostitused säästunippidest võtavad vahel kulmu kergitama küll, sest et ma pole eladeski selle peale tulnud, et teistmoodi ka saaks (sest ma olengi by default selline inimene, kes võtab alati poodi oma kilekoti kaasa, brändiriideid iialgi ei osta ja väljas einestamas ega ka mitte juuksuris ei käi). samas mingit säästuvärki ma ka ei osta, toidu mõttes siis, sest kust kurat mina tean, millest mingi säästupelmeen tehtud on…
k.
