eile õhtul, kui The Sisters Of Mercy lavale tuli, oli mul veel päris mitu head minutit (no ikka terve esimese loo ajal) tunne, et see ei ole päriselt ja et keegi teeb minu kulul halba nalja, sest et millegipärast ei suutnud ma kuidagi uskuda, et ma näengi just praegu sistersit laivis. kusjuures mul pole õrna aimugi, miks mul selline tunne oli. ma olen oma elus ikka päris palju igasuguseid bände näinud, aga millegipärast eile oli kõik väga kummaline.
aga enne kontserti olin ma rada7mest lugenud, et pidada vanainimeste pidu tulema. panin siis korralikult riidesse. kontsad ja seelik. äärepealt oleks korseti ka pannud, aga viimasel hetkel jõudsin ümber mõelda. hea oli, et mõtlesin, sest enne viibisin ma päris pikalt õepoja sünnipäeval ja seal sai ju süüa. ja juua. võibolla sellepärast see kontsert oligi nii veider, et selle alguseotsa viibisin ma ikkagi pisut ebakaines seisundis.
no aga need kontsad. ühest küljest kulusid marjaks ära, sest ma nägin sealt saali tagaotsast (sic!) väga hästi lavale. ma nimelt olen ilma nende kontsadetagi 175 cm pikk. teisest küljest nentisin taaskord fakti, et kaks tundi nende otsas seista ikkagi ei ole väga mugav. samas pole nad mingid üüratult kõrged, võibolla 8 cm või nii. ma ei tea. vanaks ikka hakkan jääma vist.
k.
kuna ma lähen täiesti vankumatult absoluutselt igal kevadel peast gootikuks, siis katsetasin, kas mõni mu korsettidest mulle veel selga ka läheb. tundus uskumatu, aga läksid kõik. üks küll kergete mööndustega, aga korseti kandmise üks põhimõtetest ongi vist see, et hingata pole eriti vaja.
ja see, mis mulle viis aastat tagasi suur oli, on mulle jätkuvalt suur. ei ole mu rinnad vahepeal kasvanud. no lootus sureb viimasena.
kahjuks on kõik mu korsetid haakidega, nööre pole ühelgi ja ma ei viitsi neid ka modifitseerima hakata.
ühte korralikku underbust-korsetti tahaks muidugi endiselt.
k.
no nii neetult hea (ühemehe)bänd, et ma ei saa sellest üle. vaat selline muusika on tõsiselt hingele. minu hingele. mu hing armastab elektroonikat. jah.
laupäeval on Sisters Of Mercy kontsert, teate, jah?
k.
korraliku ostuhulluna käisin äsjaavatud Pärnu Keskuses.
enne kui ma edasi kirjutan, peaks tegelikult mainima, et ehkki mulle aegajalt tundub, et ma mingi ostuhull olen, olen ma tegelikult väga niru poes käija. kaks poodi maksimum, siis mul on kopp ees. ja üleüldse on teada-tuntud fakt, et Eestis ei müüda niikuinii selliseid riideid, mis mulle meeldiks. välja arvatud vast Lunapolises. no ja nende riietega ma ei oskaks kuhugi minna ju ka – isegi mitte vooldile, sest mulle tundub, et korsetid ja tüllist miniseelikud ei ole tantsimiseks kõige mugavamad. ehkki ma pole proovinud. ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olen ma kunagi ühel vooldil kella kolmeni tantsinud ka oma New Rock saabastes. aga see oli väga ammu ja ma olin siis palju noorem ja kobedam.
aga tulles tagasi PK juurde, siis tol polnd väga vigagi. iseäranis ootasin ma New Yorkeri poodi. see erineb tavapoodidest peamiselt seetõttu, et ma leidsin sealt suisa paar asja, mis ma osta tahaks. aega polnud, sellepärast ostmata jäi. 360-kraadise pöördena korsettide, tüllseelikute ja New Rockide juurest – nendeks asjadeks olid üks kaabu, üks õlapaeltega maksikleit ja üks paar gladiaatorisandaale (mida ma eelmisel suvel väga taga igatsesin). ma muuseas kavatsen need ära osta ja kandma hakata. võimalik, et koos. minust võib kõike oodata. kaabu on mul hetkel väga suureks kinnisideeks. here’s why. mulle endale tundub, et ma võiks sellega isegi seksikam välja näha kui antud kaunis norra noormees. muidugi ma võin ka rämedalt eksida. eks elu näitab.
k.
mentaalne ülestähendus iseenda jaoks – kontoris tööpäeva ajal energiajooki juua pole mõistlik. ma hakkan siis poole kiiremini ja poole rohkem rääkima, kui tavaliselt, samas jutu kvaliteet nagu kahaneb ka umbes poole võrra. teistel tüütu ja endal pärast piinlik.
kunagi vanal hallil ajal, kui ma veel ülikoolis käisin, siis oma bakalaureusetöö kirjutasin ma ka valmis vaheldumisi Battery ja erinevate alkoholide mõju all. õnneks mul endal seda üllitist ühelgi kujul alles ei ole, sest seda kaine peaga lugeda ma küll ei tahaks. aga noh, ma tean, kus see saadaval on (Tallinna Ülikooli raamatukogus). ei, mina seda lugema ei lähe.
PS Facebook on elu.
k.
ma tahan NII ÕUDSALT MacBooki, et see ei ole enam isegi naljakas.
teine asi, mida ma õudsalt tahaks, on The Dreamingut laivis näha. ma ei saa aru, kuidas nii hea bänd üldse olemas saab olla. tüübid võiks vähemalt kähku veel mõne albumi välja anda. midaGIGI. peaasi et laiali ei läheks. ma leian, et Carlton oskab vägagi hästi kitarri mängida ja ta võiks seda edaspidigi teha (soovitatavalt samas koosseisus, ehkki ta teeb heaks iga bändi, kus ta midagigi teeb.)
aga üldiselt mu ebaõnn laivide suhtes jätkub – tulemas on Emily Autumn, kelle muusika küll otseselt mu maitse pole, aga kes see-eest väga ilus on.
ja muidugi Morrissey. kelle soolokarjäärist ma ka just ülearu palju ei tea, aga kamoon, Morrissey!
kõige selle kõrvalt ma MacBooki osta ei jõua.
k.
this charming man
Morrissey!
Rock Cafes!
juba juulis!
(uudis pani kiljuma.)
k.
leidsin Tikri juurest huvitava lingi – vaata siia. tegemist siis mingit laadi eesti keele testiga. proovisin ka. tulemusted tekitasid teatava enesekindluse kõikumise.
no ma omateada oskan eesti keelt päris hästi. antud blogi ei tasuks etaloniks võtta, ma olen täiesti teadlik faktist, et laused algavad suure algustähega ja lauseehituse alusteadmised on mul ka olemas. ja ma olen vankumatult veendunud, et internetikeel ON teistmoodi kui ametlik keel. ja üleüldse ma leian, et ma kirjutan isegi küllalt viisakalt.
aga selle testi ma tegin ära ja sain 22 õiget vastust 30nest. enamik valesid vastuseid olid samad mis Tikril. mis on ausalt öeldes päris huvitav tendents, sest neid valesti vastates ma isegi ei kahelnud hetkekski. tuleb välja, et arenguruumi on. aga noh, mul on kooli lõpetamisest möödas üle 10 aasta ja ülikoolis eesti filoloogiat mina mitte ei õppinud. nii et isegi hästi. ja kui veel juurde panna fakt, et keelereeglitest pole mul iialgi vähimatki aimu olnud ja kogu mu keelekasutus põhineb sajaprotsendiliselt ainult vaistul… siis võiks ju hullemgi olla.
aga minus tekitas ka teatavat hämmingut see, kuidas mingit ametlikku kirja lõpetades komasid ei kasutata. ma töötan teadupärast sellisel positsioonil, kus ma kirjutan päevas no ma arvan sadakond meili ja suure osa neist võõrkeeles. kõikidele kirjutan alla Best regards, Klari. komaga. ja nii juba aastaid. poleks uskunudki, et eesti keeles see vale on. kas hakkan nüüd õiget varianti kasutama, ei tea, eks homme vaatan. mitte et mu kliente see vähimalgi määral huvitaks, muidugi…
k.
Rocket Science kuulub ikkagi samasse kategooriasse, kuhu ilmselt kõik teisedki Apotygma Berzerki albumid. alguses tundub nõme, aga varsti ei saa arugi, kui on välja kujunenud ränkraske sõltuvus. ma ei saa aru, millest selline sündroom.
vähe sellest, ma olin sunnitud eelmisel laupäeval ka nentima, et selles bändis on neetult apetiitse välimusega kitarrist. ma hakkan juba tagantjärgi armukadedaks muutuma oma õe peale, kelle käest too kutt 2007. aasta Rabarocki backstage’is suitsu küsis 
elu negatiivsetest aspektidest pean mainima aga seda, et siiamaani pole mul õnnestunud hankida Metsatöllu uut audiovisuaalset konservi. ma elan mingis väga kummalises kohas. ilmselt.
aga positiivse noodina tooks ära fakti, et kevad pole ilmselt enam kaugel, sest kontoris oli täna sipelgas. mu meelest oluliselt parem töökaaslane, kui hiir. hiiri muide me pole enam kohanud. ehkki puhkeruumis elutsevat suur rott. aga sinna ma mõistagi pole läinud ka.
k.
ei mingit kevadet. tramaütlen.
hommikul auto tagumist ust lahti tõmmates varises märkimisväärne kogus lund autosse sisse (maasturi tagumist ust mõtlen siinkohal, teistel autodel on selle koha peal pakiruum). rookisin auto sisemuse lumest tühjaks. väljaspool oli kõige alumiseks kihiks jää, selle peal paks kiht märga lund ja kõige peal veel igaks juhuks natuke jääd. kõik nullkraadi tõttu väga märg.
peale trenni poodi minnes ligunesid läbi mu jalanõud – paksud seemisnahast Vansi skeiditossud. rõve.
aga Apoptygma Berzerki uus album läheb järjest paremaks.
kontserdist on haiged sääremarjad ja tallaalused. see on midagi täiesti uut. ei mäleta, et oleks midagi oluliselt teisiti teinud kui tavaliselt. ehkki jah, headbangimist enam ei harrasta – olen sisimas kena inimene ja mõtlen ümberkaudsete peale. lõppude lõpuks on mul poolde selga juuksed.
k.
