ostsin mõned kuud tagasi Katrinilt 300g sennat, langesin reklaami ohviks noh. nüüdseks olen seda oma juustel rakendanud kaks korda, esimest korda puhtalt ja teist korda hennaga segatult. efekt ümmargune null. muidugi ma ei olegi päris täpselt aru saanud, mis efekti ta andma peaks – minu poolteist aastat hennatatud sügavpunastele juustele mingit läiget ta ei lisanud, juukseid paksemaks ega kohevamaks ei teinud, küll aga muutis mu muidu suht normaalses konditsioonis kiharad läbitungimatuks padrikuks, mis enamvähem juba borderline rastade moodi hakkasid minema, enne kui ma nad jälle enamvähem normaalsesse konditsiooni suutsin saada. kammida ei saanud no kõva nädal kindlasti. see efekt esineb muidugi puhta hennaga ka, aga mitte nii rämedalt. viimati värvides segasin 100g sennat mingi sügavkülmas lebotanud hennajäägiga (sest hennat mul lihtsalt pole praegu) – juured kattis ära küll, ehkki heledamalt, nii et kannatab edasi elada. nüüd kannatab juba jälle kammida ka.
nii et see senna pole vist minu juuste jaoks mõeldud.
komistasin eelmisel nädalal jaapani muusika lainele korraks tagasi ja otsisin vanad plaadid välja. vahelduseks päris hea. vaatasin, et J on läinud aastal isegi uue albumi välja andnud (kaht viimast mul enam pole, huvi kadus kuhugi), aga selle hinnaks andis üks netipood ligi 600 krooni. kurat, kullast teevad neid plaate vä?
lähematel teemadel potsatas uudis postkasti, et No-Big-Silence uue plaadi presekas on kuu aja pärast. see tegi küll rõõmsaks.
(kahtlustan, et uus plaat tähendab ka uut merchi. mul on juba ette hirm. bändide merch on mu tugev ja lootusetu downfall finantsilises mõttes.)
k.
huvitav, kas arvutimängudel on peal mingi hoiatus, et need tekitavad rämedat sõltuvust? igatahes peaks olema.
muidugi see ei tulnud mulle erilise üllatusena, sest see on ikkagi üldlevinud teadmine. aga ma lihtsalt ise ei ole kunagi eriti mingi mängusõltlane olnud. ma ei ole isegi eriti arvutimängudest kuigi huvitatud olnud. mänginud olen küll, arvutil ja konsoolil, ja päris mitut erinevat mängu ka (suurematest perehittidest meenuvad Quake, Diablo (I ja II), X-Files, Tomb Raideri mingi versioon, ja natuke Warcraft 2), aga ma pole suurem asi mängija. ma kaotan kiiresti huvi ja püsivust on kolmeaastasel lapsel ka rohkem kui mul. huvi ma kaotan arvutimängude vastu umbes samal hetkel, kui nii keeruliseks läheb, et teise proovimisekorraga enam edasi ei saa. siis on see mäng minu jaoks end ammendanud.
no vot. ja igasuguse loogika vastaselt olen ma Bloodlines’ist nii jubedasse sõltuvusse jäänud, et see on täiesti arulage. muidugi mul pole hetkel veel seda momenti tulnud, et enam edasi ei saa. ma pole eriti kaugele veel jõudnud ka (alla veerandi ma arvan). aga lihtsalt selle mängu stoori on nii jube köitev, et ma ei suuda questi lõppedes enam mängu sulgeda, sest muud questid ju nõuavad lärmates tähelepanu. ja muidugi tahaks katsetada kõiki erinevaid versioone ja kõiki erinevaid karaktereid ja ehitada iga kord karakter natuke isemoodi üles, et mängu eri tahke võimalikult palju näha. ma arvan, et ma veedan selle mänguga veel väga palju oma ülimalt väärtuslikku aega. sest olgu see stoori nii köitev kui tahes, ikkagi on tegemist suhteliselt vana mänguga ja mina ju ostsin oma arvuti selle mõttega, et ma niikuinii ühtegi mängu kunagi ei mängi. ehk siis jaburalt pikad vahelaadimised jms. ehkki tänu mängu vanusele ma seda ilmselt üldse mängida saangi.
k.
muusikat teie pühapäeva hommikusse:
Wolfsheim – Once in a Lifetime
näitab kenasti ära, et tumeelektroonika maailm ei ole ilmtingimata kole, masendav, kolisev ja militaarselt mürtsuv. võib ikka päris ilus ka olla 
k.
lubasin sel nädalavahetusel karaskit küpsetada. ega ma tõesti ei anna endale iga kord aru, mida suust välja ajan.
ma ei tea, kas mul selleks aega ka on, sest mul on kohutavalt hirmsasti vaja ära vaadata film nimega “Dnevnoy Dozor”, mille venekeelse originaali ma kohe-kohe kätte saan, ja ma olen oma auväärselt kõrges vanuses langenud arvutimängu küüsi (Vampire: The Masquerade – Bloodlines).
filmiga seoses – kõigepealt sain ma millegipärast inglise keelde dubleeritud variandi. ma ei kannata dubleerimist ega pealelugemist silmaotsaski, ma nimelt suudan edukalt subtiitreid lugeda ja eelistan igal juhul audiovisuaalset meediat originaalkeeles vaadata, olgu see keel siis mis iganes. aga noh, on teatud suurrahvaid, kes subtiitreid lugeda ei oska. neid rahvaid on muide palju. no ja kui siis venelased tahavad oma mingit filmi ameerika publikule sisse sööta, siis muidugi tuleb ära dubleerida. aga kuna tegemist on siiski vene filmiga, siis lastakse seda dubleerimistööd teha vene näitlejatel, väga rämeda vene aktsendiga. nii et suutsin sellest kuradi dubleeritud filmist vaadata mingi kümme minutit, ilma et ma oleks ühestki sõnast aru saanud (mu vene keele oskus on nigel, aga sellest oleksin ma ilmselt rohkem aru saanud) ja no nii rõve oli pealekauba.
aga ma leidsin venekeelse versiooni ka. õnneks.
k.
lihtsa inimese lihtsad rõõmud – avastasin just praegu, et youtube’is on uuesti saadaval kõik need Nine Inch Nailsi videod, mis siiani mingi lollaka copyright-arsebuggery tõttu kättesaamatud olid (kõige idiootsem variant nagu alati, video üleval küll, aga not available in your country). no nüüd on nad õnneks taas kõigile kättesaadavad.
eriti rõõmustasin just nende vanade vingete videote üle – Wish, The Perfect Drug, March Of the Pigs, Closer jne.
vaadake ka: The Perfect Drug, tänase päevani mu absoluutne lemmar video ja üks lemmareid NINi lugusid ever.
vat tehti tol ajal häid asju.
k.
update 10. mai 2009 – mõistagi see kõik nii ei jäänud, taaskord on videod meie kandi rahva jaoks kättesaamatuteks tehtud…
läksin poodi, ostsin kleidi.
naine ikkagi.
ma ei ole pärast gümnaasiumi lõpetamist (1998) kleiti kandnud. vist. nii et oli äramärkimist vääriv sündmus.
k.
eile õhtul avasin ametlikult välispordi hooaja. vormi hindamine ja varustuse kontroll.
nüüd võis ekslikult jääda selline mulje, nagu ma oleks mingi tõsiselt spordiga tegelev inimene. aga ei, ambitsioonid on mul täiesti olemas. mul nimelt on tõsine ambitsioon üks kord oma elus saavutada selline seisund, kus ma suudan näiteks pool tundi järjest joosta. ma ei tea, mis eriline masohhismi vorm see mul on, sest mäletatavasti olen ma terve oma elu jooksmist enamvähem kirglikult vihanud. siinkohal vist tuleb tänada kehalise kasvatuse õpetajaid, nagu alati. traumad on visad kaduma (issand, ma vist sööks pigem räime kui jookseks Cooperi testi….). ja ma muidugi olen jooksmises harukordselt andetu ka. vastupidavus null, kopsumaht napikalt piisav keskmisele Metsatöllu kontserdile kaasaröökimiseks. ja ometi mingi napakalt kangekaelne kinnisidee jooksmisega tegelema hakata. selles jällegi ma süüdistan seda va soomepoolset osa oma päritolus.
muidugi, kui viis aastat tagasi keegi oleks mulle väitnud, et ma hakkan regulaarselt mitu korda nädalas trenni tegema, ja jumal hoidku, lihastrenni, ja et see hakkab mulle MEELDIMA, ja et ma teen seda veel aastaid järjest, siis ma oleks selle inimese mõistagi välja naernud. aga tänaseks päevaks ma vist olen sunnitud nentima, et pole ma nii väga spordikauge inimene midagi, kui ma terve elu uskunud olen. suusatama, ujuma või näiteks korvpalli mängima ei paneks mind mõistagi mitte mingi vägi siin maailmas, sest need tegevused on ikka üle mõistuse jälgid. või noh, ujuda ma lihtsalt ei oska ja mul puudub ka igasugune huvi seda õppida. aga siuke lihtne rauasikutamine on igati loogiline ja mõistlik tegevus mu jaoks. muidugi ma eelistan seda tavaliselt bodypumpi vormis teha, sest ma olen ikkagi loomult äärmiselt laisk inimene ja omaette jõusaalis punnitades lööb see kohe välja. vat oleks mul üks inimene, kes mind regulaarselt jooksma ka ajaks, siis võiks minust selles suhtes ka asja saada. võibolla ma isegi alluks dressuurile.
aga kui nüüd tagasi tulla selle postituse esimese lause juurde, siis eilne vormi hindamine ja varustuse kontroll oli iseenesest õnnestunud ettevõtmine. vorm oli uskumatult hea (MINU kohta, loomulikult) ja varustus… noh jah, seda te juba teate, et oma 175 cm pikkusega ma väljun kõrgelt ja kaugelt spordirõivaste tootjatele teadaolevatest gabariitidest ja mingisuguseid dressipükse minusugused hiidnaised endale ei leia. mitte et ma siis mingeid udupeeneid jooksupükse tahtnud oleks, käivad prostamad (elik odavamad) säärekatted ka – oleks need sääred vaid kaetud. aga no ma ei tea, mõte oli juba meeste püksid osta, aga neil teadupärast on kalduvus olla oluliselt laiemad kui mina olen. nii peenikesi mehi kui mina pole vist olemas (mu 16-aastane õepoeg ei loe). samas, kust saavad riideid 16-aastased kahemeetrised harjavarred?
k.
sain taaskord kinnitust oma selgeltnägija-võimetele.
nimelt nägin täna öösel unes, et Evelin läks sünnitama. unenägu ei andnud rahu ja peale lõunat saatsin sõnumi, et no mis värk on. kui vastust ei tulnud, hakkas asi järjest kahtlasem tunduma.
umbes tunnikese pärast saabunud teade kinnitas mu kahtlusi
nii et, PALJU ÕNNE Evelinile, Aimurile ja kahele uuele ilmakodanikule
k.
täna tekkis mul küll küsimus, et miks ei suuda mitte ükski spordiriideid tootev firma toota pikki pükse naisinimesele, kes on pikem kui 168 cm?
kui ma enda ümber ringi vaatan, siis pole ma sugugi ainuke naisterahvas, kes antud numbrist pikem on. nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis mõned on isegi minust pikemad. nii et mingi eriline looduse ime ma siinkohal ei ole.
tunnen end rämedalt diskrimineerituna. panen ma jee jalga pükse, mis kusagil kolm sentimeetrit pahkluust kõrgemal ära lõpevad.
k.
(Nike püksid suuruses L, kõige suurem poesolnud suurus, oli just 168 pikkusele. väiksemad numbrid olid veel lühemad. Puma ja Crafti püksid polnud eriliselt pikemad. ja röögatut hinda maksid nad seejuures niikuinii. ~800 krooni eest ma tahaks küll, et mul pahkluud vähemalt kaetud oleksid – kombekas naisterahvas ikkagi!)
