ostsin siis Rabarockile pileti ära. tuleb välja, et tõesti ei saa ilma.
suvi käivitus ametlikult. võimalik, et sellest kõigest areneb veel päikesepõletuski, mine tea. ja mu auto mootor kuumenes üle, wtf is up with that? selge märk sellest, et garantii hakkab läbi saama. hoiatasin juba, et pane tähele, selle autoga juhtub samamoodi nagu juhtus mu eelmise arvutiga. kui garantii läbi on, jääb kolaki keset teed seisma ja kõik.
uueks autoks äkki see? uue Suzuki Alto välimus on päris nunnu:
ehkki selle nurga alt näeb välja nagu poekäru. ja oluliselt suuremaks pole ta muutunud, tagaistmel endiselt ainult kaks kohta. ma ei tea, kuidas mu ego sellisesse downgrade’i suhtuks, sest Hyundai Getz ON suurem kui Alto. ma tean, meie esimene auto oli Alto.
k.
mul on kuri kahtlus, et ma siiski lähen Rabarockile.
vähemalt reedel. ma ikkagi tahan nii Viikatet kui KMFDMi näha. jah, laupäeval on Kosmikud ja No-Big-Silence, aga … no eks neid ole juba nähtud ka. iseäranis muidugi NBSi. 
Viikatet kuulasin ma täna jooksutrenni tehes. soome muusika millegipärast sobib hästi jooksmise kõrvale. mitu nädalat oli favoriit Korpiklaani, aga ka Viikate sobis väga hästi.
ma sõin just suvaliselt omaette ära aukartustäratava tüki sinihallitusjuustu. ilma lisanditeta – ei mingit veini, viinamarju ega muud jama. üleüldse olen ma läbi teinud suure paradigmamuutuse ja eelistan iga kell veinile õlut. alates eelmisest suvest. jätsin suitsetamise maha ja hakkasin õlut jooma.
jah, juunis saab aasta ilma suitsuta. täitsa elatav on. kaalus oluliselt juurde ei võtnud, kui siis mõne kilo. mis võivad ka lihased olla, sest raskete asjade tõstmist harrastan ma endiselt. midagi muud ei juhtunudki. haistmismeel läks morbiidselt teravaks, mis elu tunduvalt keerulisemaks teeb. inimesed haisevad. iseäranis tundlikuks olen muutunud parfüümide suhtes. üsna paljud neist on ikka uskumatult rõvedad. eriti need odavad, avon ja muu jama. ehkki ma olen kindel, et ka minu Hugo Bossi armastus tundub kellelegi kindlasti rõvedana.
aga ausalt pean tunnistama seda, et kolme kuu peale keskmiselt ühe suitsu teen ma jätkuvalt. mulle nimelt väga meeldib suitsetada. meeldis enne ka. jäädavalt sellest loobuda ma ilmselt ei suuda.
aga Rabarock… on vist kindel.
k.
targad inimesed, mul on teie abi vaja. nimelt on seesinane blogimootor (ehk siis wordpress) minetanud võimaluse pilte normaalselt uploadida. õigupoolest uploadida saab väga normaalselt, aga pildi suuruse muudab ta ise ära automaatselt max. 400 pikslit per serv ja mingit thumbnaili võimalust enam olemas ei ole. kas see on ainult minul nii või teistel ka? ja kui ainult minul, siis miks?
kasutusel Mac OS X 10.5.7 ja brauser on Safari. ma kasutaks Firefoxi, aga ma ei saa – see ei tööta üldse (ei lae ühtegi lehte, ja see ei ole ainult minu viga, vaid teistel ka, aga lahendust pole).
okei, firefoxi sain tööle. for now. aga käitub pilte uploadides täpselt samamoodi. kas wordpress on ise oma settingutes midagi muutnud?
asi pole muidugi elukriitiline, aga ajab närvi.
k.
olen sunnitud tunnistama, et No-Big-Silence’i uus album “Starstealer” on äärmiselt salakaval. ei ole nagu eelmine, “War In Wonderland”, mis lajatab oma fantastilisusega kohe lagipähe ja kümnest loost kaheksa on instant hitid (kaheksa sellepärast, et üks oli hitt juba aastaid tagasi ja teine on siuke kahtlane lugu, noh igal albumil on ju üks selline). ei, Starstealer annab end kätte alles mitmenda-setmenda kuulamise järel. või on minul tänapäeval väga pikad juhtmed lihtsalt. ega ta alguses ka ju halb ei tundu, seda nüüd küll mitte. tundub selline… kummaline. et vaja veel ikka kuulata, enne kui arvamust hakkad formuleerima – ja siis ühel hetkel avastad, et see plaat on täiesti ootamatult imbunud sulle mitte enam naha alla, vaid otse luuüdisse. põmm. kõik.
nii et No-Big-Silence ei kuulu (õnneks) nende bändide hulka, kelle esimesed kolm albumit on head ja edasi läheb perse. mulle tundub, et nende puhul läheb asi kogu aeg ainult järjest paremaks. ja vot seda ma pean ka ütlema, et kui NBS ühel heal päeval peaks laiali minema, siis ma oleks tõsiselt kurb. ausalt.
aga uuest albumist veel – loodan, et ka laivis avab see plaat end varsti täies mahus. esitluskontserdil päris sellist tunnet ei tekkinud, sest vanad head hitid kippusid uusi lugusid natukene varju jätma. aga ma arvan, et see kõik muutub.
seda ma mainisin vist juba varemgi, et uus plaat on olemuselt väga küberpunk mu meelest – puha selline külm ja metalne. sõjajärgne imedemaa. tugevalt kitarripõhine, aga siiski külm. mis mulle iseenesest väga meeldib. ja loomulikult ma ei saa mööda minna faktist, et Crami tekstid on jätkuvalt väga lemmarid. ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga NBS on juba palju aastaid üks mu lemmiktekstidega bänd. (ja ma reeglina panen tekstidele väga suurt rõhku, professionaalne kretinism ilmselt).
aga kui nüüd tüdrukutest rääkida, siis WiW kaanetüdruk oli ilusam kui Starstealeri oma – naiste puhul ma ei oska käte paljusust just põhjapanevaks argumendiks pidada XD
k.
edevuse laat
seekordseid NBSi kontserdi pilte vaadata on päris äge. ja seda vaatamist saadab suht homeeriline naer alati. mitte et see bänd kuidagi eriti naljakas oleks (noh, vahel ju on ka), aga… okei. tuleb välja, et ma polegi nii ebafotogeeniline, kui ma kogu aeg arvanud olen.
ja see pilt on mu isiklik lemmik XD (leidub ka palju jaburamaid).
k.
Roju eputas oma desktopiga. eputan ka.
taustapilt on maci enda defaultidest. maci enda defaultid muide on kõik jube ilusad (ja neid on palju), nii et ma täitsa valisin kaua aega. aga see on selline väga rahulik ja ilus. mulle ju meri õudselt meeldib.
ikoone pole! ei tule ka! mitte kunagi! ma lähen alati jumala närvi, kui mul on töölaual üle viie ikooni. vanal windowsiga masinal püüdsin alati kõik ikoonid ära koristada. ja ma tööl vahel vaatan, kuidas inimestel on terve töölaud sadu ikoone täis ja… argh. ja ma olen jumala kindel, et mu macile jääbki ainukeseks ikooniks ainult see kõvaketas.
docki peal on suuremalt jaolt mingid default jurad, sest noh nii uus arvuti on alles.
k.
eile NBSi kontsert oli ühelt poolt karmim kui oodatud ja teisalt lihtsam. lihtsamaks tegi selle tõik, et minusugusel vanainimesel on väga hea seista esireas piirde ääres, on kuhu toetuda. karmima poole pealt jällegi pakub seesama piirdeaed head tuge ka selle jaoks, et üle selle piirde väga vägivaldselt headbangida. ütleme nii, et praegusel hetkel mu kael veel eriti valus ei ole. see on alles selles totaalse tuimuse faasis, kus lihased püüavad otsustada, kas kestva majandussurutise tingimustes teenida edasi või lusikas nurka visata. eks ma annan otsusest teada. igatahes saab see valus olema.
ei, aga väga viis oli. ehkki ma pean tunnistama, et ma pole kümne aasta jooksul veel halba NBSi kontserti näinud. jep, eilne kontsert oli natuke aastapäeva moodi, sest mitmesuguste keerukate arvutuste tagajärjel tõdesin ma, et esimest korda nägin ma NBSi laivis enamvähem kümme aastat tagasi. põhjus jälle minu jaoks end iidsena tunda, onju. kui nüüd keegi oskaks enamvähem ka seda arvata, mitu korda kokku ma NBSi laivis näinud olen, siis oleks ka lahe. aga mul endal puudub isegi selle numbri suurusjärgu kohta igasugune aimdus. ma arvan, et see number on ilmselt kahekohaline, aga see on ka kõik.
nii et iidse ja lojaalse fännina saan ma öelda, et uut plaat tahab muidugi veel laivis sissetöötamist, aga tundub paljutõotav. Radioactive Paradise ja 505 Signs Of Chaos on väga head laivilood. ja vana kulda oli ka piisavalt, iseäranis rõõmustasin Vamp-o-Drama üle, mis teadupärast on ju mu isiklik hümn ja theme song XD (kes ei tea, siis kasutajanime vampodrama ja selle erinevad derivaadid olen ma netis kasutanud ka juba varsti vist kümme aastat…)
ja muidugi Iiris Vesik! kes oli nii väike, nii nunnu ja mu poolest võiks täitsa NBSi püsiliige olla, sest ta sobis sinna lavale nii ülihästi, et täitsa lõpp.
eilse õhtu isiklikuks tipphetkeks peaks aga siiski pidama seda, et enne kontserdile jõudmist suutsin ma esmakordselt elus segadusse sattuda automaat- ja manuaalkäigukastiga autode vahetamisel. ehk siis olles sõitnud viimased paar nädalat automaadiga, päädis see kõik sellega, et ma istusin üle pika aja oma manuaal-Getzi rooli, vajutasin pidurit ja keerasin süütevõtit. ja olin ise sügavas hämmingus, et miks see auto nüüd siis käima ei lähe. kui ükskord meelde tuli, et sellel on ju sidur ka, siis sõitmine ei olnudki enam keeruline. pärast kontserti autosse istudes pidin ka veel mõttes pedaalid üle lugema.
nii et ei ole see vanainimese mälu enam suurem asi. ma teen pidevalt ka sellist mac vs. pc nalja, et hommikuti tööarvutis püüan sulgeda programme akna vasakust nurgast. enne kui ma jälle aru saan, et see ei ole mac, see ei käi nii. huvitaval kombel oma arvutis ei lähe kunagi midagi segamini.
k.
lugesin tänasest lehest, et Pärnus avas uksed hiina jalatsite kauplus. kalleim paar maksvat 295 krooni. nalja pärast tahaks sellist asja täitsa näha, ehkki minul vist muidu sinna poodi asja pole – Hiinas ei ela tõenäoliselt mitte ühtegi inimest, kelle jalanumber on 41. isegi Eestis tunnen end aegajalt jetina. viimati tundsin teisipäeva pealelõunal, kui tahtsin neid kuramuse gladiaatorisandaale osta, mille järele ma juba eelmisel suvel ihalesin. no mõttetu üritus. 40 oli kõige suurem number ja see oli väike. ma ei saa aru, kas mu jalg ikka veel kasvab, vanuses 28 ja natuke peale? või on jalanõudel ka mingi fucking vanity sizing? tagurpidi? ja siis inimesed imestavad, et ma kannan oma õemehe vanu Vanse. hea, et needki on, ütlen ma! naisterahvas jalanumbriga 41, täiesti ennekuulmatu, tuleb välja.
aga täna käisin üle kahe nädala kangi tõstmas. pagana hea oli. ma nimelt vaevlesin umbes kümnepäevase peavalu käes (väga täpselt päevi ei lugenud, kui nädal mööda sai, oli lootusetus ja masendus juba liiga suur, et edasist arvestust pidada) ja trennitegemine ei tundunud eriti ahvatlevana. tõesti ei viitsi rauda liigutada, kui silmamunad peast välja tahavad kukkuda. praegu on – ptüi-ptüi-ptüi – juba paar päeva ilma valuta olnud. pärast septembris toimunud silmaoppi polnud mul tõsiselt kaua mingit peavalu, aga paistab, et organism hoidis maratoniks lihtsalt jõudu kokku. no nii kaua polnud mul küll elus järjest pea valutanud. ja veendusin järjekordselt, et seda kuradi ibuprofeeni võin ma sisse süüa nii palju kui tahan, heal juhul tekitab kerge joobe, valule ei mõju küll ühestki otsast. ja muidugi ma käisin kõik need poolteist nädalat tööl ka. kontoritöö. arvuti, ere elektrivalgus, suured koppelkontorid, pidev tootmismüra. jess.
k.
kas te teate, mis pood on filmide ostmise jaoks kõige parem? ära arvasite (vaevalt) – Rimi hüpermarket.
ma olen sealt viimasel ajal igast kummalisi asju leidnud. eks mu maitse filmide suhtes muidugi ongi äärmiselt kummaline. viimase aja müstilisim leid oli “Starter for 10″ – see on üks väga obskuurne ja laiemale avalikkusele täiesti tundmatu briti film, peaosas James McAvoy. film on nii tundmatu ja obsküürne, et kunagi, kui ma seda hullult näha tahtsin, siis tõmmata seda kusagilt ei õnnestunud – no nii tundmatu on lihtsalt, et isegi piraadid ei tea sellest midagi. aga näe, Rimis oli DVD’l olemas ja tervelt 34 krooni maksis. ma olin ütleme nii et väga rahul.
viimati poes käies sain “Dnevnoy Dozori” ka. subtiitrid mõistagi ainult eesti ja leedu keeles, aga tühja sest. iseenesest tõlge oli täitsa normaalne. ma nimelt suhtun eestikeelsetesse tõlgetesse suure eelarvamusega. ingliskeelsetel filmidel ma seda mõistagi ei vaja ja DVD’l lülitan subtiitrid üldse välja. igasugu muudes keeltes filmidele eelistan ingliskeelset tõlget. ei teagi miks. aga siinmail kõikidel filmidel seda muidugi pole. eriti kui tegu on näiteks vene filmiga. siis paistab et ei anta lätlastelegi tõlget kaasa. a võibolla lätlased oskavad vene keelt paremini kui eestlased ja leedukad.
nii et Rimi on hea pood. ma muidugi pole teistes filme müüvates kohtades käinud. elu on mind äärmiselt ära harjutanud faktiga, et minu maitsele muusikat ja filme lihtsalt ei müüda. pole piisavalt meinstriim. mis paneb mind mõtlema, et huvitav kas “Nochnoy Dozor” oli Venemaal piisavalt suur kassahitt, et ma ka selle DVD ühel heal päeval Rimist leiaksin?
k.
