käisin eile kinos uut X-Meni filmi vaatamas. päris hea oli. ehkki ma ei saa öelda, et ma filmist midagi olulist mäletaksin, kuna rõhuv enamus mu tähelepanust kulus Hugh Jackmani imeliselt ülespumbatud füüsise imetlemise peale. lihtne inimene nagu ma olen. mulle millegipärast väga meeldivad sellised filmid, mille jaoks näitlejad mingit erispets treeningut peavad tegema. pärast on ilus vaadata, noh. eriti kui see treening on midagi sellist, millest ka minusugused lihtsameelsed naisterahvad aru saavad (ütleme siis, et see oleks silmaga näha). lugesin kusagilt, et Jackman olevat sellele Wolverine-filmile eelnenud treeningperioodi tulemusena lõpuks rinnalt surunud umbes mingi 150 kilo. no sellest ma saan juba aru. ma tean küll, et meil siin kohalikud rammumehed suruvad kordades rohkem, aga no olgem ausad, nad ei näe ka mitte POOLTKI nii head välja. 
(aga tegelikult, et faktiliselt siiski täpseks jääda, siis näiteks Kaido Leesmann surus ükskord Paari saates otse-eetris 160 kilo ja vist mingi 9 korda, kui ma ei eksi. aga ma jään siiski oma eelnevalt väljaöeldud arvamuse juurde. ja ei, mul ei ole mingit rinnaltsururmise fetishit, mulle lihtsalt jäi see number meelde.)
aga okei, filmi juurde tagasi tulles – ma olin alguses üsna kindel, et film ise on siuke giant suckfest. ja enne kui ma kinno läksin, siis ma vaatasin kogemata netist treileri ka ära ja mõtlesin, et nüüd on filmi kõige ägedamad kohad ka nähtud. aga polnud üldse nii hull. muidugi minu puhul on asi alati lihtne, sest ma olen vägagi easily amused – filmi puhul on minu jaoks vaja ainult hoogsat tempot, palju flässhe eriefekte, paar lollakat nalja kuhugi vahele ja üks kuni mitu suurepärases füüsilises vormis peaosatäitjat (sugu polegi nii oluline). fantaasia, ulme või koomiksite valdkonda kuulumine tuleb alati tugevalt kasuks. ja mulle laupäevaõhtu täiteks käib küll. ma ei eeldagi, et selle kõige kõrvale peaksid kõik filmid olema nagu Matrix, mis veel lisaks kõigele mu maailmavaated igaveseks nihkesse keeraksid.
mis filmidesse puutub, siis ma annan endale täiesti aru, et ma olen vist mingis osas elu lõpuni varateismeline poiss (ehkki minus on tugevalt esindatud ka see osa, mis neid juba ohtrasõnaliselt kiidetud ülespumbatud meesfüüsiseid oskab hinnata 
) alles hiljuti näitas Kanal 2 minu teismeea lemmikfilmi. õigupoolest minu teismeea lemmikfilmi prequeli. arvake. Terminator, loomulikult. ma olin sellest omal ajal ikka väga või sees. ega praegugi vaadates viga ei ole, päris äge on. 1984 aasta väljalaskes on puudu ainult flässhid eriefektid, kõik muu vajalik on olemas. juba väga noorena (ma olin vist mingi 12, kui Terminator 2 välja tuli ja mu vaieldamatuks lemmikuks sai?) oskasin ma selliseid asju hinnata. tänu sellele ma muidugi tundsin ennast selles õrnas eas paraja värdjana – kõikidele mu klassiõdedele ja sõbrannadele meeldisid mingid tüüpilised lääged romantilised komöödiad a’la Pretty Woman (ütlen a’la, kuna ma ei tea tänase päevani sellest filmizhanrist mitte essugi) ja keegi ei jaganud mu vaimustust ohtrate ninja-filmide ja Arnold Schwarzerneggeri vastu. kui ma nüüd praegu meenutan, siis rõhuv enamus neist ninja-filmidest olid ilmselt väga halvad filmid, aga tol ajal ma õnneks ei saanud sellest aru.
nii et ma ei ole selles suhtes eriti palju muutunud, ja ma pean veel kord mainima, et mida rohkem CGId, seda ägedam film. ja inimesed veel küsivad mu käest, miks mulle teater ei meeldi. häh.
k.
kuna Dollhouse sai otsa ja keegi ei tea, kas edasigi tehakse (no võibolla keegi teab ka, ma pole viitsind uurida), siis oli mul uut seriaali vaja.
True Blood juhtus ette. ja mul on selle seriaali suhtes väga ambivalentsed tunded. ühelt poolt meeldib jubedalt – vampiirid ju. teisalt on seal nii palju asju, mis mulle jubedalt närvidele käivad millegipärast.
esiteks aktsent. õehhh. jah, ma saan aru, et seal juu-ess-änd-ei lõunaosas inimesed räägivadki niimoodi, aga no issand jumal. mul pole õrna aimugi, miks mul on alati tunne, et see southern american english (sellel on isegi nimi, saate aru!) tähendab, et seda rääkiv inimene on vaimust vaene. no oli see vast lause.
teiseks õhustik. minu jaoks on see southern gothic ikka tõeliselt kriipi. mis muidugi on antud juhul ka eesmärk, aga…. ma ei julgeks USA lõunaosasse vist iialgi oma nina pista. vähe sellest, et nad seal niimoodi räägivad, see on kõik lihtsalt nii HIRMUS.
ja kolmandaks Anna Paquin. miks mulle tundus, et esimeses X-Man filmis oli ta ilus? kuhu see ilu nüüd jäänud on?
aga ei, seriaal ise on päris äge. tõotab veel ägedamaks minna.
vampiiridest rääkides, pärast oma mitmepäevaseid jõupingutusi ei ole ma suutnud ikkagi Bloodlinesi maci peal käima joosta, nii et selle asjaga on vist ühel pool. ma tean küll, et Bootcamp on ka olemas ja saab Windowsi ka peale panna, aga ma pole kindel, kas ühe bugise arvutimängu pärast sellist pühaduseteotust tasub ette võtta.
k.
nagu ma juba twitteris jõudsin targutada, jätab Michael Jacksoni surm mind sügavalt külmaks. jah, ma saan aru, et tegemist on ilmselt muusikaajaloo ühe olulisima tegelasega, aga no ma ei oska sellist muusikat absoluutselt hinnata. objektiivselt saan aru, et võibolla on isegi geniaalne, aga ikkagi jätab täiesti külmaks. see on umbes nagu tuumafüüsika, millest ma saan ka aru, et tegemist on väga olulise ja geniaalse asjaga, aga see ei eksisteeri minu mõistusega isegi mitte samas universumis.
samas leidsin ma, et kui Marilyn Manson (näiteks) ära sureks, siis ma oleks ikka väga kurb. võrdlus Mansoniga sellepärast, et mu meelest on mõlemad ilmselt tulnukad. võibolla isegi et samalt planeedilt. vahe on ainult selles, et Manson tundub oluliselt ohutum ja nunnum.
aga eks ma olen lihtne inimene ka. easily amused. Manson on just selline lõbustav ja amusing tegelane mu meelest. natuke nagu Willy Wonka.
mitte et ma nüüd ise aru saaks, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.
k.
millest ma täna aru sain – raske saab olema sinu tee perfektsete kõrvaklappide juurde.
ostsin siis VEEL ühe Kossi mudeli. no ei ole need ka head. ma ei saa isegi aru, mis kõrvaklapipede ma selline olen, aga no ei ole ju palju palutud, et mingid klapid oleks hea heliga JA püsiksid kõrvas. jah, Kossid on hea heliga, midagi pole parata, samas pole need minu kõrvadega absoluutselt ühilduvad. Creative’i originaalid seisavad probleemideta kõrvas, aga no…. jah. ja ühed Philipsi omad, mis ma ka kunagi ostsin, ei kannata heli suhtes absoluutselt mitte mingit kriitikat.
otsingud jätkuvad. poes oli mõni Kossi mudel veel.
k.
leidsin Bloodlines’i mingi hack-versiooni Mac OSX jaoks. ametlikku ju pole. kui see nüüd tegelikult töötaks ka, siis oleks väga tuus. sest mu Mac-switchi ainuke negatiivne kõrvalmõju oligi see, et ma ei saand enam Bloodlines’i mängida.
õlut tahaks. kell on mingi 12 hommikul. see on uus tase.
aga vaadake, kui hästi mu mac ilma ennustab:
(see ei pea nali olema, ma loodan, et see tulebki nii.)
k.
täiesti ootamatult saabus suvi, ma ei oska endale enam äkitselt midagi selga panna.
garderoobiteemadel jätkates – tellisin endale uued popid rahvuspapud. punased. Pärnu mustris ja puha. ja ongi nii nagu blogijad kirjutavad – need udupeened ja roppkallid etnoketsid on jalas kohutavalt ebamugavad. ja tundub, nagu oleks need ka kuidagi vähevastupidavad. ja nad on mingist kuradi kummist tehtud. suht feil ühesõnaga. aga noh, ilusad on nad küll, midagi pole öelda. kui mugavust vaja, siis on mul alati Vansid olemas. mis ei lagune kunagi. samas kategoorias Dr. Martensi saabastega – ma ei kujuta ettegi, mitmes aasta neil juba läheb (kaltsukast ostsin umbes viis aastat tagasi) ja kulumise märke umbes null.
unes nägin aga hoopis dr. House’i. targemad inimesed arvasid selle pihta, et mul on oodata mingit seninägematut ja väga rämedat haigust. nimetet sarja andunud fännina julgen arvata, et see haigus sisaldab endas ka nimetet sarja absoluutselt klassikat ehk projectile vomiting ja rectal bleeding. ootan põnevusega.
PS ma millegipärast langesin ka Twitteri lõksu aga ma ei anna sellele head prognoosi.
k.
Placebo oli laivis küll pisut pettumustvalmistav (attitude’i poolest mäletatavasti), aga ma ei saa mööda vaadata faktist, et tegemist ON ühe mu elu olulisima bändiga. ever. ja ükskõik kui halvasti asjad ka pole, Brian Molko hääl teeb alati kõik paremaks. kaks artisti, kelle hääl mu hingele tõsise ravimina mõjub – Brian Molko ja Tori Amos.
ma tegelt tean küll, miks Briani hääl mulle nii jubedalt meeldib. mu enda hääl on enamvähem samasugune. ma pean pisut vähem viisi, aga muidu põhimõtteliselt on sama. kui ma tegeleks mingite purjuspäi enesepaljastustega, siis ma lindistaks seda, kuidas ma Every Me Every You’d laulan. siis saaksite isegi aru. 
aga kuna ma annan endale suurepäraselt aru, et ma tegelikult ei oska laulda, siis seda ei kuule te kunagi. ehkki on olemas inimesi, kes on mind laulmas kuulnud. nojah. ma olen teadupärast bändis ka mänginud kunagi. nii et see pole mingi näitaja.
a põhimõtteliselt ma kuulan Placebo uut plaati ja noh, virisetakse selle üle küll, aga ma olen selle bändi suhtes üsna kriitikavaba, nagu osade bändidega vahel juhtub.
ja mida näitas just ajalugu – tahtsin linkida oma 2007 maikuise blogipostituse selle kohta, kuidas Placebo laivis pettumuse valmistas, ja avastasin enda suureks üllatuseks, et olin hoopis üsna ülistava postituse kirjutanud. nii et see pettumus jõudis hilinemisega kohale. ja kusjuures ma isegi ei mäleta enam praegu, et see laiv nii väga vaimustust oleks tekitanud – ma mäletan seda, kuidas kontserdipäeval oli meeletu kuumus; kuidas turvad käskisid mul sisenedes ketid pükste küljest ära võtta; kuidas Saku Suurhall oli pooltühi, aga ikkagi palav ja õhuta, ja kuidas ma ükskord pärast kontserti õue jõudes oimetult auto kõrval ühe sigareti tõmbasin ja õues oli täpselt sama lämbe ja palav kui sees. aga kontserdi enda koha peal on tühjus. mul pole MITTE ÜHEGI nähtud kontserdi suhtes sellist emotsiooniauku, ja ma olen kontserte oma elu jooksul näinud ikka kõvasti. miks mulle siis hiljem tundus, et nii äge oli? või ei lubanud sisemine tsensuur midagi negatiivset kirjutada, sest et PLACEBO oli ju?
vat sellel põhjusel loodan ma sisimas, et ma ei näe iialgi Nine Inch Nailsi laivis. kui SEE bänd mulle mingilgi kombel mingi pettumuse kunagi valmistaks, siis ei teaks ma enam, kes ma olen. kõlab vist väga dramaatliselt, aga ma ei oska isegi sõnades seletada, KUI oluline on NIN minu jaoks algusest peale olnud ja ikka veel on. ma tean täpselt, mida ja mil määral on Placebo (näiteks) mu elule andnud, aga NINi suhtes mul selline seletus absoluutselt puudub, sest see on liiga palju mu pärisosa.
ja nüüd ma tunnen end taaskord veidi napakana, kuna muusika mu elus nii oluline on. aga no ma ei saa sinna midagi parata ka.
k.
pühapäeva õhtuks olen otsustanud, et ma pole mitte vana ja nõrk, vaid lihtlabaselt haige. ilmselt juba mingi neljapäevast saadik. sest mul on siiamaani lakkamatult halb olla olnud. eile vähe puudus, et ära ei minestanud. omaenda magamistoas. pool tundi tagasi liitus muule komplektile ka peavalu. palju õnne mulle teie kõigi poolt.
k.
täna tööl kell pool üks hakkasin mõtlema, kui palju raha ma oleksin nõus maksma ühe tassi hea, korraliku ja väga kange espresso eest. kui poole ühest oli see summa 50 krooni, siis tunni ajaga tõusis ikka sajani ära.
kuna mul polnud tol momendil kusagilt võtta isegi tavalist, rõvedat ja lahjat tilgakohvi, siis raha jäi mulle alles ja espresso-isu on siiani.
ei ole see kontoritöötaja elu mingi meelakkumine. jah, firma poolt kohv on tasuta, aga nagu öeldud, on see rõve ja lahja ja tilgub masinast. kohvi lõhn ainult. hädaga joon kolm tassi päevas.
PS ärge soovitage, et tee omale tassi. olen teinud. sitt saiaks ei lähe.
k.
