küsimus: mis motiveerib inimest jooksma pool tundi päikese käes lagedal maanteel reede õhtul?
vastus: teadmine, et kodus külmkapis on õlu.
ja mis õlu siis. Foster’s. millegipärast ostsin. kõigepealt võtsin riiulilt Stella Artois’, panin tagasi. siis võtsin Corona, panin tagasi. siis võtsin uuesti Stella Artois’, panin tagasi. siis võtsin Foster’si ja panin korvi. kui ma veel õlut ei joonud*, oli mu elu märksa kergem. nüüd on jälle üks keeruline asi juures, mille hulgast valida. eesti õlu mulle ei istu. nüüd saan pimedas nurgataguses peksa.
Foster’s, muide, pole üldse halb. veider, seda küll – muidugi, Austraalias on kõik asjad teistmoodi, miks neil õlu peaks mingi tavaline olema. õlle maitset sellel igatahes ei ole. ehkki muidugi õlledega on sama keiss mis autodegagi – arvad küll, et sõidad Chrysleriga, põhimõtteliselt on ikka Fiat. see Foster’s võib ju nime poolest Foster’s olla, toodab ikka Heineken.
* – ma hakkasin õlut jooma täiesti suvalisel ajahetkel eelmisel suvel. kuni selle suvalise ajahetkeni mulle õlu üldse ei maitsenud. suvaline ajahetk oli keset suvalist tööpäeva, kus mind tabas ootamatu ja äärmiselt tugev õlleisu. eks ma muidugi mõtlesin, et hakkan lõplikult mõistust kaotama, aga midagi polnud teha. nüüd joongi õlut. igasugused siidrid ja veinid võite omale hoida. andke aint õlut.
selle õllejutu lõpetuseks üks temaatiline lugu teile ka. näha nimelt on, et see aussie lager mu mõttekvaliteedile oluliselt kaasa ei aita. kvantiteedile mõistagi küll.
k.
