special k

on vana tuntud tõde, et kui inimese elu parasjagu liiga lihtne on, siis ta mõtleb selle ise endale keeruliseks. ei ole minagi selles suhtes mingi erand. vaevasin viimane kord raamatukogus pead, et mida siis õigupoolest lugeda. tundus, et kõik väljaantud ja saadaolev fantasy on juba läbi loetud ja muu mind viimasel ajal harva köidab. samas tunnen kogu aeg, et see fantasy mannutab mu kuidagi ära, ega sealgi nüüd ju lõpmatuseni variatsioone ei ole. loeks siis mingit sci-fi asjagi vahele, aga no see läheb minu puhul vahel väga visalt. püüdsin seda Gort Ashryni lugeda, noh et ikkagi kohalik autor ja puha, aga jäin stabiilselt iga viie lehekülje tagant magama. kuskil viiekümnenda lehekülje juures andsingi alla.

niisiis. vaja on käiku võtta mingi intelligentsem tegevusplaan. näiteks mingi tarkade inimeste poolt koostatud nimekiri. vanasti koostasid selliseid nimekirju kirjanduse õpetajad või hoopiski mingid komisjonid ja õpilaste vaba aeg oli edukalt igasuguste huvitavate teoste lugemisega sisustatud. eriti kui nendel õpilastel oli õnn õppida mingis vabariigi top 3-e kuuluvas humanitaarkallakuga eliitgümnaasiumis. mul puhtjuhuslikult oli. tähendab, ma mõtlen siinkohal seda, et MINU vaba aeg oli vanasti komisjonide poolt koostatud kohustusliku kirjanduse nimekirjaga täidetud, loe: enam see seda ei ole, ja ma loodan, et ka tänapäeval on koolides mingi kohustusliku kirjanduse moodi asi olemas. ehkki ma ei tea, kas tänapäeval tohibki koolis enam mingit asja kohustuslikuks teha – ahistamine missugune, sunnitakse äkki veel ajusidki kasutama. no meil vanasti isikuvabadusest suuremat ei peetud ja PHSG gümnaasiumiaegne kohustusliku kirjanduse nimekiri oli ikka aukartustäratav. mis oli iseenesest hea. sundis kohati loovaid lahendusi kasutama. mul näiteks polnd aega Idiooti lugeda (sest ma olin loll ja pidin matet õppima), aga kirjand oli vaja kirjutada. käiku läksid mõningate kirjandusõpikute analüüsid ja raamatu taga olev pikk kokkuvõte ning mingisugune Mõshkinit ja Rogozhinit kõrvutav võrdlus stiilis “the good, the bad and the ugly” sündiski. siinkohal ma ei ole kindel, kas on väga normaalne, et ma mäletan mingit suvalist gümnaasiumiaegset kirjanditeemat 12 aastat hiljem.

okei, tagasi teemasse. blogides ringles kunagi The Guardiani poolt koostatud nimekiri “100 Novels Everyone Should Read”. ma küll ei tea, kui targad olid selle nimestiku koostaud inimesed, aga ette ma ta võtsin. sajast raamatust on mul alustamise hetkeks loetud 23. peaaegu veerand. ja ma jätsin täiest ausalt välja need, mida ma lõpuni pole lugenud. ja olgem ausad, oli ka palju selliseid teoseid, mida ma TEAN, et ma olen lugenud, aga ma ei mäleta neist hekkigi. samas, oleks ka naiivne eeldada, et kui inimene loeb nii palju ja nii valimatult kui mina, siis ta kõike loetut ka mäletaks. me räägime ikkagi 25 aastast (umbes), ja jumal teab kui paljudest raamatutest. ja minu mälust ja tähelepanuvõimest, mille areng peatus kuskil mu kolmanda eluaasta kandis.

nagu arvata võis, on selles nimekirjas palju jubedusttekitavaid raamatuid, õnneks ma olen tänu oma suurepärasele haridusele osad õudused juba läbi lugenud, mis siis, et üle 10 aasta tagasi. aga no osad on ikka sees ka. näiteks Joyce’i “Ulysseus”, mida ma ei kavatsegi kunagi lugema hakata, sest ükski terve mõistusega inimene ei suuda seda (ma ükskord proovisin, sellepärast tean). üleüldse ma juba kahtlen selles kõiges, sest kui ma päeval seda nimekirja vaatasn, siis tundus talutav, aga praegu paistab see küll väga suurejoonelise literatuurse masohhismina. samas, põhimõtteliselt võiks tegemist olla siiski eluaegse projektiga ja no üks 40 aastat ma kavatsen küll veel elada. nii et iseenesest võimatu see ei ole.

aga võibolla otsin mingi inimlikuma listi. mingi 100 Fantasy Novels Everyone Should Read vms.

k.
edit:

kusjuures näe – Top 25 Best Fantasy Books. ma muide olen sellest umbes viiendikku lugenud, kui sedagi.