ronisin esimest korda üle umbes kahekümne aasta puu otsa. sellel oli iseenesest ka täiesti normaalne põhjus, õunad oli ju vaja kuidagi sealt kätte saada. puu otsa ronida on endiselt äge. mõned asjad ei muutu kunagi.
k.
natuke torupillikütet teie reedeõhtusse. nagu ma juba varemgi olen öelnud, mul on raske uskuda, et on olemas inimesi, kellele ei meeldi torupillid. mulle väga meeldivad.
k.
aasta aega nägija
eilse kuupäeva seisuga sai mul aasta aega täis LASIK operatsioonist. täna käisin taas kontrollis. silmad tunnistati korrasolevateks, nägemine 120%.
aasta ajaga on ausalt öeldes vägagi tunduma hakanud, nagu oleks ma eluaeg väga hästi näinud. õigupoolest hakkas see suhteliselt ruttu tunduma. ma kandsin prille ikka päris palju aastaid ja umbkaudu 5 aastat viimases otsas pidin neid kandma kogu oma ärkveloldud aja. silmade miinused olid vist -1,75 parem ja -5,5 vasak või midagi sinnakanti. läätsi kandsin muidugi ka, aga mitte pidevalt, silmad ei talunud hästi. prille kandes oli mul pidev harjumus neid nina pidi ülespoole lükata, kuna nad vajusid olenemata mudelist pidevalt alla. sellest liigutusest sai selline automaatne nervous tick, mida ma muidugi tegin ka siis, kui näiteks läätsed silmas olid või muidu prillid eest ära. aastatepikkune harjumus ju. aga praktiliselt momentaalselt pärast oppi oli see liigutus mul käe seest kadunud ja ma pole seda kordagi enam teinud. tundub, et alateadvus võttis koheselt omaks, et prille enam vaja pole. ja loomulikult on mul praegu kuidagi keeruline mäletada, et olin aastaid prillikandja… hea nägemine on ausalt öeldes väga loomulik.
operatsioonist mingeid tüsistusi mul tekkinud ei ole. mu silmad on üsna valgustundlikud, aga seda olid nad enne ka. praegu on mul luksus päikeseprillid ette panna. muide ma kannan siiamaani pidevalt neidsamu prille, mis ma KSA-st paketi raames sain. väga head prillid on. veits mission impossible, aga ägedad. mis veel… kuivade silmade üle ei kurda. arvestades seda, kui palju ma arvutiekraani jõllitan (ca 14 tundi päevas) on olukord vägagi hea. peavalud kadusid mingiks ajaks ära, sel suvel tulid tagasi with a vengeance (meenutagem mu 11 päeva kestnud peavaluhoogu juunis näiteks). a nende põhjust ma ei tea. vähem arvutit oleks kahtlemata abiks.
nii et lõppkokkuvõttes oli tegemist väga hea otsusega. eelnev tekst ei ole mõeldud reklaamiks, ehkki ma võiks seda nii ka serveerida. aga see ei ole mu eesmärk.
k.
mismõttes nagu
“Eesti otsib superstaari” jätab vägisi mulje, et Pärnu on mingi Eesti gootipealinn. misMÕTTES nagu.
k.
vaatasin just Rammsteini uut videot. porno, aga üsnagi naljakas porno. muidugi, kui nüüd niipidi võtta, siis enamik pornot on suhteliselt naljakas. nii et kõik on väga loogiline.
ja kui ma ütlen ‘porno’, siis ma mõtlengi pornot. ma ei usu, et ükski telekanal seda videot kunagi sellises variandis mängima hakkab. võibolla tasulised XXX-kanalid.
lugu ise kahjuks polnud suurem asi.
k.
täna… vaatasin selveris hajameelselt ringi (kassasabas seisin) ja ühele riiulile oli laotud soodushinnaga vms teepakke. allolev silt teavitas toote olemusest: “roheline tee kaneeli niidikesega”. no küll ma mõtlesin, mis kuradi asi see kaneeli niidike on. teisi silte lugedes alles tegin loogilise järelduse, et tegemist on rohelise teega, millel on mingi kaneelilisand, ja sellele lisaks veel teepaki küljes olev niidike. mille abil teepakki tassi riputada. seda kõike tuleb silditrükkijatel väljendada väga loetud arvu tähemärkidega.
ma saan neist täitsa aru – minu töös tuleb aeg-ajalt ette, et ma pean ühte väga paindumatusse programmi sisestama mingi saadetise saateaadressi. vastav väli koosneb kolmest reast, kuhu peavad siis mahtuma firma nimi ja aadress. reeglina tähendab see seda, et ma eiran rämedalt asukohariiki. kui euroopa sihtkohtade puhul ma üldiselt suudan eristada näiteks tänava nime ja linna ja need ka enamvähem adekvaatselt sisestada, siis India ja Hiina aadresside puhul läheb asi põnevaks. need seal pole isegi suutnud end linnadesse organiseerida, parimal juhul on tegemist mingit laadi industrial area’ga, ja selle area sees on omakorda viis erinevat districti ja ma ei tea mida veel. meenutagem, et pärast firma nime jääb mulle alles kaks piiratud tähemärkide arvuga andmevälja. nii et mu sisestatud aadressid on umbes stiilis ‘külasse vanaisale’. jumal ise teab, mismoodi need kaubad kohale jõuavad. ilmselt tänu logistikas genereeritud mahukatele A4 formaadis siltidele, mis rohkem infot mahutavad. selle kõige kõrval ma selle kaneeli niidikese üle enam väga ei imestanud.
k.
I use this blog to push my agenda
veidike promo ja reklaami ka (täitsa tasuta):
No-Big-Silence läheb tuurile, Starstealer plaati tutvustama.
16.10 – Tartu – Rock&Roll
17.10 – Tallinn – Rock Cafe (Rocktoberfest)
18.10 – Viljandi – Puhas Kuld
23.10 – Võru – MADhouse
24.10 – Pärnu – Sugar
ehk siis juba neljas kord ajaloo jooksul saab NBSi Pärnus näha. võimalik, et nad on siin rohkemgi käinud, aga mina isiklikult tean kolme korda. esimene oli siis, kui ilmus Whaw!Zaiksi esimene ja kahjuks ka viimaseks jäänud album ja NBS soojendas. see võis olla no… üheksa aastat tagasi? laiv jäi mu mälusse igaveseks ja eredalt tänu sellele, et mingil hetkel jäin ma stagediveri alla. too polnd väga väike mees ka ja lavaesine oli na hõredavõitu. õnneks jäin terveks, ehkki õhu tagasisaamine kopsudesse osutus üllatavalt keeruliseks. teine kord oli miskil suve avamise laadsel üritusel. sealt pärineb ka mu osavalt skooritud Rajasaare trummipulk (osav skoorimine tähendas julmalt kellegi käest äraväänamist.) kolmas kord oli kõige ägedam, sest silenceride osakaal publiku hulgas oli ülekaalukas ja see oli ülimalt positiivne, sest Pärnu ei hiilga just väga oma rokisõbralikkuse või üleüldse millegi poolest.
kõrvalepõikena mainiks ära, et ükskord ma püüdsin kokku lugeda kordi, mil ma olen NBSi laivis näinud. feilisin rämedalt. liiga suur number umbes kümne aasta vältel. eks mul muidugi on nigel mälu ka. näiteks tänase päevani ei tea ma mõnda Starstealeri lauluteksti peast. näiteks Bonemani ei tea – liiga palju keerulisi sõnu mu jaoks.
k.
ma tean, et ma olen selles blogis ämblikutest juba piisavalt palju kirjutanud, aga no tuleb ikka veel üllatusi ette. näiteks see tegelane, kes täna meil töö juures koridoriseinal istus. oli teine kõvasti suurem, kui ükski ämblik, mida ma siiani elus näinud olen. tekitas parajalt furoori ka. muidu püsis tunde liikumatult. lõpuks ma avaldasin kartust, et ta tuleb öösel meie kontorisse ja kui ma hommikul tööle tulen, siis istub ta mu tooli peal ja irvitab. no lahked kolleegid toimetasid ämbliku õue. koibade siruulatus oli julgelt 7-8 sentimeetrit, umbkaudu ühe sillutisekivi laiune. ilmselgelt illegaal. eks ma olen ennegi kuulnud neid jutte igasugu põnevatest eksootilistest elukatest, kes kaugetest maadest saabuvate kaubakastidega üle piiride liiguvad. ei viisat ei elamisluba ei midagi. no näis, mis ta meie septembriöödest arvab. tegelt ma loodan, et ma temaga enam ei kohtu. muidu kui ta õue viidi, siis olevat ta kiirelt ja sirgelt ukse poolt tagasi liduma hakanud. lõunamaa loom noh, ju tal külm oli.
õudselt rõve elukas oli tegelikult. üks julgem kolleeg pildistas teda ka õues, aga ma pole kindel, kas ma tahan seda pilti lähemalt näha. ma tõesõna ei fänna neid arakhniide eriti, iseäranis kui nad nii suured on.
k.
got no friends got no lover
ei no asjad lähevad järjest hullemaks. True Bloodi uut hooaega lubatakse alles 2010 juunikuuks. sinna on ju peaaegu aasta.
õnneks algab Dollhouse’i uus hooaeg 25. september.
ja siis mis ma täna tegin. ostsin endale lõpuks ära need varrukad, mida ma vist kaks aastat tagasi otsisin ja ei leidnud. (ma ei tea, kuidas seda riietuseset nimetatakse, see on nagu ilma kehaosata kampsun.)
ja siis veel. kõhutantsutrenniks oleks põhimõtteliselt vaja susse. siukseid tavalisi nahktallaga pehmeid susse, mida me lapsepõlves kõik kandsime. neid müüakse. vabalt. mitmes poes. aga muidugimõista on olemasolev numeratsioon kuni 35 ja siis uuesti 43. vahepeal mitte midagi.
k.
ma räägin küll igal pool suure suuga, et ma ei vaata telekat oma vaimse tervise säilitamise mõttes, aga päris nii see ei ole. ma näiteks vaatan teatud sotsiaalporno valdkonda kuuluvaid nilbusi nagu naistevahetus ja selgeltnägijate tuleproov. üheks põhjuseks see, et muidu ma ei oska tööl kaasa rääkida. no ja teine põhjus on sarnane sellele, et inimesed ei jäta vaatamata ka tee ääres toimunud verist autoõnnetust onju. räige ja rõve, aga ikka vaadatakse. pärast hea ahhetada ja mõelda et issand kui õudne.
imporditud seriaale ma suuremat ei vaata. minu maitsele asju ei impordita väga. vähemalt mitte nendele kanalitele, mida ma oma suurepärase toaantenniga näen. pole põhjust ka kurta, kui netist näeb vabalt kõik True Bloodi ja Dollhouse värsked osad ära.
True Blood on jah selline seriaal, mida ma pole suutnud ignoreerida. kohati on see jätkuvalt väga kohutav, sest näitlejate jubedad lõuna-aktsendid ei ole paranenud ja Louisiana kriipiness ei ole ka sugugi vähenenud. ja osad tegelased pole muutunud mitte normaalsemaks, vaid veel ilgemaks. Bill näiteks. pangu end põlema, ausõna. ja Godric – kui hakati rääkima 2000-aastasest vampiirist, siis mulle tundus, et tegemist võiks olla äärmiselt laheda tegelasega. tegelikult oli 2000-aastane pubekas, kelle teenage angst ületas isegi Billi üleüldist nõtrust, kuid kes õnneks ise aru sai, kui mõttetu mees ta on ja mingile katusele päikesetõusu imetlema läks. õnneks on seriaalis ikka veel lahedaid tegelasi ka, nagu näiteks Lafayette ja muidugimõista Eric ja loomulikult mu absoluutne lemmikpaarike Jessica ja Hoyt, kes on üle mõistuse nunnud XD ja nüüd ma ootan ainult seda, millal seriaal jõuab sellesse vältimatusse punkti, kus Sookie saadab oma nõtrunud Billi pikalt ja maandub Ericuga horisontaali. no peaaegu juba jõudis ka. aga ikkagi. vampiiriseebikas missugune… ehkki jätkuvalt kordades parem kui Twilight. ja siis ma vaatan seda ja kirun ja olen endast kohati väljas, aga vaatamata jätta ka ei saa. vaimsest tervisest pole siinkohal juttugi.
k.
