natuke juutuubi nostalgiat…
selle laulu järgi koreografeerisin kunagi kümnendas klassis tantsu (või noh, see oli ikka team effort tegelikult, aga mu osalus seal oli täiesti olemas), mis läks ka avalikule esitamisele. kehalise kasvatuse programmis oli siuke asi sees vanasti. konkursi vormis oli kogu see tantsuvärk. esinemisgrimmina oli kasutusel corpsepaint kõige paremas norra black metali stiilis. konkursil meil õnneks väga hästi ei läinud, mis tähendas seda, et rohkem me seda esitama ei pidanud.
k.
Katrin ütles küll, et ma loeks vähem delfi naistekat, aga no mai saa. enamaltjaolt on naljakas, vahel traagiline. praegu oli traagiline hetk. pikk thread sellest, kuidas käänata sõna “õlu” ja seal esinevad inimesed, kes väidavad, et “jõin õllet” on ainuõige variant eesti keeles. püha taevas. siuke asi ajab juba jooma tõesti. vahet pole mida.
k.
Daki kirjutas sellest, kuidas mõned naised end üles löövad, mõned mitte, ja kuidas mõned vanusega laisaks ja mugavaks lähevad.
teema pole ilmselt ühelegi naisele võõras… isegi mitte minule, ja minu naiselikkus on muidugi veits kahtlane mõõde. ma saan isegi väga hästi aru, et ma ei ole mingi eriti naiselik tegelane ja ausalt öeldes see ei tekita minus mitte mingeid süümepiinu ega midagi. aga okei, teema oli üleslöömisest.
minu evolutsioon sel teemal on pisut aeglasem, kui teistel sookaaslastel, ma arvan. meiki hakkasin ma kasutama alles ülikoolis, ja sedagi alles siis, kui ma seal ükskord välja jagasin, et see on normaalne tegevus. ma nimelt käisin sellises veidras gümnaasiumis, kus oli väga tavaline välja näha täielik kaltsakas ja meigitult kooli ilmumist eriti normaalseks ei peetud. ja kuna mu gümnaasiumiaegne garderoob koosnes suures osas väljaveninud grunge-kampsunitest (mida ma oma ema absoluutseks õuduseks pidevalt kaltsukatest juurde hankisin) ja tanksaabastest, siis no meik sinna juurde mulle tõesti pähe ei tulnud. aga ülikoolis ma avastasin tõesti, et maailm on natuke laiem, ehk siis ma sain esimestel nädalatel tibishoki. ja siis ma vaikselt hakkasin end meikima.
sellele järgnes umbkaudselt kümneaastane periood, kus ma ilma meigita avalikkuse ette ilmuda ei julgenud. ma pole end iialgi ilusaks pidanud, aga ilma meigita peeglisse vaadates pidasin ma end ikka kohe väga koledaks. kuni eelmise aasta septembrini, kus ma käisin silmaoperatsioonil ja pärast seda kaks nädalat meiki kasutada ei tohtinud. siis sain teada, et kui ma lähen värvimata ripsmetega välja, siis inimesed ei kuku mind nähes õudusminestusse, ehk siis, vahet pole onju. no ja nüüd olen juba praktiliselt aasta ilma meigita elanud.
eks ma muidugi pidulikul puhul joonistan silmad pähe ka, aga igapäevaselt kohe kindlasti mitte…. seega mingit üleslöömist minu puhul ei toimu. hommikune rutiin on selline – panen riided selga ja kogu ooper. riided muide on tavaliselt need, mis mulle esimesena kätte juhtuvad. kogu mu garderoob harmoneerub värvivaliku poolest omavahel ideaalselt. seal nimelt pole väga palju värve. hoolimata oma 30-nele liginevast vanusest ei ole ma veel omandanud planeeritud riietumise kunsti. niikuinii on mu garderoob umbes sama üheülbaline kui gümnaasiumiajal, ainult et grungekampsunite asemel on bändisärgid. ja teksad. töötan juba kaua aega kontoritingimustes, aga mingeid ‘kostüüme’ mu elus ega riidekapis ei eksisteeri… näiteks pole mul olemas ühtegi paari viigipükse. pükste koha pealt ongi mul ainult teksad, mingid erinevad combatid ja üks paar väga sheffe bondage-pükse, millega ma pidudel käin. hädajuhtumiteks on olemas üks korralikum seelik ja kaks pintsakut, mis muidugi klassikalise kostüümi mõõtu välja ei anna, pigem meenutavad preisi sõjaväemundrit… tõele näkku vaadates, kui mu töö nõuaks igapäevast viisakalt riides käimist, ma ilmselgelt ei töötaks seal. ma tean küll, et mu ametikirjelduses on ‘korrektne välimus’ täiesti sees, aga ma tõlgendan seda nii, et kui mu riided enamvähem puhtad ja terved on, siis kärab küll.
ja kolmas välimuse aspekt, juuksed, on mul niikuinii eriteema. ehk siis… nojah, ma kammin neid ja reeglina on nad ka mingit sorti soengus, aga näiteks ma väga ühemõtteliselt keeldun kasutamast fööni ja igasugu tooteid. minu juuksehooldus on henna, kookosõli ja õunaäädikas ja siinkohal ma mingeid kompromisse ei tee. ja mu soengud on ka üldiselt sellised väga ‘krutime kokku ja kinnitame pulgaga’.
lõppkokkuvõttes, kui kasutada delfi naisteka definitsioone, siis olen ma siuke räpane ja rõve tegelane, kes iseennastki ei austa, sest et korralik ja viisakas naine peab ikka soengus ja meigis olema, siis on respect ja feim ja muu selline.
k.
eile õhtul jõin oma elu ilmselt kõige kallima õlle. maksis 40 krooni, olles seejuures veel alkoholivaba ja 0,3l (isegi mitte poolene, saatearujah). täna sain kogemata teada, et poehind on mingi 11 krooni ja natuke peale. aga kuna ma eilse ostsin ööklubist, siis ma eriti ei imesta. tegelikult. ma teadupärast suur ööklubitaja ju ei ole ja hindadega kursis ka mitte. tegelikult ma ei tea, kas see oli mu elu kõige kallim õlu või mitte, sest nagu öeldud, oli see alkoholivaba ja alkoholiga teadupärast on see lugu, et mida rohkem seda tarbida, seda odavamaks ta läheb. mingist hetkest on täitsa tasuta. ja teatud faasis hakkab sulle tunduma, et sulle makstakse veel pealegi. aga kõik see loomulikult muutub järgmisel hommikul (või siis, kui sa ükskord oma pangakontot vaatad.)
aga ööklubis käisin ma No-Big-Silence’i kontserdil. ööklubist ise muide – Sugar, Pärnus – interjöör on küll selline, et sobiks ideaalselt gooti pidudeks. aga no see, et tegemist on Pärnuga, nullib sellise võimaluse muidugi koheselt ja eos. lava tagune valge drapeering mulle millegipärast ilgelt meeldis. a no see selleks. kontsert ise oli äge. kuna tegemist oli siiski Pärnuga, siis mingit hullemat möllu ei tasunud oodata ja ega seda (vist) ei olnud ka… ütlen ‘vist’, kuna ma selja taha väga ei vaadanud ja fännide esindus lava ees oli olemas, nii et hullema möllu puudumisest hoolimata olen ma täna suhteliselt vigane praktiliselt kogu kehast.
minusuguste vanainimeste meeleheaks oli kogu krempel juba kell 10 läbi, mis oli väga positiivne, kuna mul on ju teadupärast pühapäeva hommikuti kõhutantsutrenn. tänane muidugi oli mu üleüldise vigasuse tõttu suht feil. vabalt oleks praegu suuteline tantsima, mõõk pealael, niikunii kael ei liigu…
aa ja siis eile õhtul võtsin end kokku ja püüdsin kokku arvutada, mitmel NBSi kontserdil ma elus käinud olen. umbkaudu 15 sain kokku. mõnda võibolla ei mäleta ka. kümne aasta kohta väike number küll, tundub mulle tagantjärgi.
k.
mõni nädal tagasi püüdsin kohvijoomist mitte nüüd otseselt maha jätta, aga tugevalt piirata. feilisin fenomenaalselt mõistagi. ma ei ole maailma suurim kohvijoodik, aga tarbin seda siiski piisavalt. kontoriorja asi, midagi peab ju tegema ja kohvijoomine tundub mõistlik. iseäranis arvestades fakti, et ma olen by default kohutavalt uimane tegelane ja kofeiini tarbimine aitab mul aeg-ajalt uskuda, et ma ei jää kohe magama.
muidugi point on selles ka, et mulle maitseb kohv. mitte küll see, mida ma kontoris juua saan – see on rõve, aga ma joon seda ikka, sest see meenutab maitselt ja lõhnalt natuke kohvi. mulle maitseb HEA kohv. kange. korralik. must ja suhkruta, mõistagi, sest mulle tõesti maitseb nii kõige rohkem ja ma ei taha sinna midagi sisse segada. kahjuks töötan ma koos inimestega, kelle tehtud kohv klassifitseerub minu mõistes masinaloputusvedelikuks ja siis nad kuhjavad ka veel sinna sisse hulganisti suhkrut ja seda valget pulbrit, mille nime ma isegi ei tea, aga mis põhimõtteliselt nagu koore aset peaks täitma. õudne vaadatagi.
aga miks ma kohvijoomist hüljata üritasin? kurat seda teab. välja see mul igatahes ei tulnud ja ega ma vist enam ei ürita ka. ma lihtsalt fännan kohvi liiga palju. selle postituse kirjutaminegi on tekitanud meeletu kohviisu. teeks siukse suure mõnusa kruusitäie pätikat (sest see on kõige parem), hästi kanget… nämm. aga ei. ma tahaks täna öösel magada ka.
k.
minu tänase päeva kõige olulisem tegu oli see, et punkt kell 10 hakkasin ma ostma Rammsteini kontserdi piletit ja see võttis mul umbes 30 minutit aega. selle aja sees jõudsin endast korduvalt väljuda ja ilmselt ka Evelini natuke endast välja ajada. a no kurat see ticketpro süsteem jooksis ju kohe kokku, kui piletid müüki läksid. ostke mingi normaalne server omale, ausalt. a tühja sest, piletid on igatahes kõigil olemas ja Vabariigi aastapäeva saab kuumalt tähistada. vot.
k.
ma olen tegelt täitsa endast väljas, sest ma millegipärast kardan, et ma ei saa Rammsteinile piletit. ma ei tea küll, millest selline hirm. ma pole veel iialgi ühestki piletist ilma jäänud, aga mulle ei mõju hästi kõlakad stiilis “Soome keikka müüdi 6 minutiga läbi”. ma lohutan end faktiga, et deutsche ordnung siiski toimib ehk siis tuuritavad teutoonid ei jäta ühtegi riiki vahele, nii et lätlased ka väga ei ohusta seekord. sest et näiteks Marilyn Mansoni kontserdil olid minu meelest enamus lätlasi publikus.
ja siis mõistagi support. oleks aint mingi normaalne soojendaja ka, sest mul on siiralt kõrini mingitest soome säästubändidest, mida siiamaile supportima tuuakse viimasel ajal. muidu siiani maarjamaal toimunud Rammsteini kontserditel on väga normaalsed suppordid olnud (esimesel No-Big-Silence ja teisel Exilia), ja praegusel tuuril on esimeses otsas kaasas Combichrist (mis on ka väga normaalne), aga praeguses tuurikavas on combikas ainult selle aasta lõpuni. muidugi kõige parem oleks üldse ilma soojendajata. ausalt, Sisters Of Mercy oli ilma ja polnud vajagi. mul on soojendusbändidest väga kahju alati, pole lõbus mängida siukest laivi, kus kõik ainult ootavad seda hetke, kui sa ükskord ometi lavalt ära lähed.
k.
eelmisel nädalal juhtus üks kole asi. nimelt ma tundsin väga äkitselt ja akuutselt, et ma pole juba mitu aastat endale ühtki tätoveeringut lasknud teha ja mu nahk hakkas nõelte ja tindi järele KRIISKAMA. see pole muide üldse mingi lahe tunne. iseäranis siis, kui neid nõelu ja tinti kusagilt hetkel võtta pole. siis ma sain jälle aru, et ma vist ikka pole päris normaalne inimene. ma tean päris palju inimesi, kes laheda tätoveeringu nimel on nõus valu ära kannatama, aga ma tõsiselt pole kohanud ühtegi sellist, kes minu moodi seda protsessi NAUDIKS. no ausalt. see on parem kui… hmm, ‘parem kui seks’ oleks pisut liiga ambitsioonikas. aga no see on kuskil seal parimate tunnete hierarhia üsna tipus. palun kommenteerige, kui te minusugused olete – siis ma tunneks end vähem väärakana 
aga õnneks on mul sõpru, kes minust siiski aru saavad. laupäeva õhtul Liisi juures olles ma küsisin omast arust hästi süütult, et kas neil on mingit sellist raamatut, kus oleks mingeid viikingi kunsti motiive vms sees ja Evelin nõudis momentaalselt (ja suurtähtedega, ausalt): KUHU??? vastasin küll, et täpselt veel ei tea, aga ma arvan, et vasak käsivars läheb loosi. paremal juba omajagu on. ja seljaga on omad plaanid (äärmiselt suured, mõistagi).
häda ja viletsus selle kuluka sõltuvusega 
k.
