ma avastasin üllatusega, et ma kirjutasin ilusa ja ilukirjandusliku postituse läinudnädalasest Rammsteini kontserdist Riias, aga see oli äärmiselt… ebaisiklik. et see näiteks ei maininud sõnagagi, kuidas me sõitsime Riiga viiekesi ühes autos, mille tagaiste oli kolme inimese jaoks kaugelt liiga kitsas XD ja et kuidas Arena Riga õllesabas tuli teha seltskonna noorimale liikmele selgitustööd, et õllevalik ongi kas õlu või mitte õlu. kuidas ma EI OSTNUD ühtegi merchi (sest midagi ilusat ei olnud) ja mul on nüüd tänu sellele 30 latti sularaha üle… või kuidas soojendusbändist kuulsime ainult viimast viite sekundit, mis muide kõlas nii, et ma rohkem isegi ei igatse (ja ma jätkuvalt ei oma vähimatki aimu, mis bänd see selline oli – paistab, et on lahenenud mu igavene probleem ilgelt jubedate soojendusbändidega.)

kuna Arena Riga oli välja müüdud (kirjade järgi 14 500 inimest), siis kohavalikut meil väga palju enam ei olnud. millegipärast sattusime täpselt saali tahaotsa heli… ala taha (ma ei tea, kuidas seda nimetada – piirdeaia sees olev neljakandiline ala, mille sees on helipuldid, valgustajad och muu rahvas? me oleme siiani kutsunud seda nähtust lihtsalt helipuldiks, aga no see ei ole ju päris täpne. a no saate aru, mis ma sellega mõtlen). ühesõnaga selle ala taga oli rahvast hõredamalt kui mujal, mis oli a) äge ja b) väga äge, sest selle ala tagant oli pealavale fantastiline vaade. ainus mure oli mul sellega, et üks tüüp seal ala sees istus täpselt sellise koha peal, et ta varjas ära mul vaate lava paremasse äärde, kus asub Richard Z. Kruspe. mis oli veidi kurb, sest kui on üks mees Rammsteinis, kes mulle kõige rohkem meeldib, siis on see Richard Z. Kruspe. aga ma ei nurisenud väga. ma nägin tol õhtul Rammsteini neljandat korda laivis ja ma polnud varasematel kordadel praktiliselt üleüldse lavale näinud XD

nagu kõik teavad (ilmselt siiski mitte), siis Best Of tuuriga kaasneb ka B-lava ja tõstetav-langetatav sild pealava ja B-lava vahel. kõigepealt show alguses teeb sild pauku, ajab suitsu välja ja laskub rahva kohale. siis tõuseb B-lava üles. siis tuleb bänd välja saali tagaotsast, sammub läbi rahva, kandes tõrvikut ja lippe (antud juhul siis Läti ja Saksamaa) ja rivistub korraks B-lavale, mis on väike ja ruudukujuline ja täpselt helipuldi ees. ehk siis meil sisuliselt esirida. jei! kõik on muidugi väga dramaatiline ja võimas. noh ja siis läheb bänd silda pidi pealavale, B-lava laskub alla, sild tõuseb üles ja läheb andmiseks.

poole show pealt tuleb bänd B-lavale tagasi, ja selle video ma lihtsalt pean siia panema. ma vabandan ette nõrganärviliste ja alaealiste ees, et tegemist on JÄLLE legendaarse esitusega “Bück Dich” featuring pritsiv dildo, aga no ma ei saa teisiti – minu meelest on see nii klassikaliselt Rammstein ja ma olin kontserdi ajal ikka väga kohatult õnnelik, et ma seda taas laivis nägin (esimene kord oli ka juba 2001, seega ammu aega tagasi) XD

ma ei ole viitsinud seda videot väga teraselt uurida, aga pole võimatu, et me ka kaadris oleme – kuskil seal trummari selja taga. vähemalt oli mul kogu loo alguses oluliselt parem vaade oma lemmik-kitarristile, mis siis, et tagantpoolt. vaade seegi.

no vot. publik oli muidugi jube passiivne (mis lubab mul juba teha üldistusi lätlaste kui selliste kohta), aga lätlasi ei saa väga ka süüdistada, sest pidevalt oli kuulda eesti keelt ja soome keelt muidugi ka (Helsinki kontsert olla välja müüdud mõne tunniga, sestap ka palju põhjanaabreid). saali tagaots on muidugi üldse siuke chill, seisan käed risti rinnal ja vaatan niisama. eks ma natuke napakalt end tundsin, headbangimist tuli ikka ka ette ja VÄGA feil oli see, et läti publik ei tea “Sehnsuchti” sõnu peast, kui kaasalaulmise koht on.

ma olin enne kontserti ennustanud, et pärast on ilm 10 kraadi soojem, Arena Riga ümbruses on lumi mitme meetri raadiuses ära sulanud ja lilled õitsevad. soojem oli küll. lilli ei täheldanud. mis tähendab seda, et rohkem tuld järgmine kord!

k.

kevad on südames. tahaksin lahtise juuste lehvides valssi keerutada.

keerutamise soov on ilmselgelt tingitud sellest, et ma ei olegi nii lootusetu pöörleja, nagu ma alguses arvasin. neli järjestikust kiiret spinni on absoluutselt teostatavad ning suunataju ka vahetult pärast üsna adekvaatne, nii et ma suudan õiges suunas edasi liikuda. veel paar kuud tagasi olin ma arvamusel, et see on võimatu. a tutkit brat.

muide, mul ongi tekkinud suunataju ja aegajalt ma isegi suudan aduda, kumb pool on kumb (noh, et vasak või parem). sellest tantsimisest on ikka kasu ka vahel. ehkki enamus ajast on mu reaktsioon käsklusele “üle vasaku õla!” ainult üks suur ‘möh?”. aga õnneks on seal ainult 50% eksimise võimalust

k.

kui ma kogu aeg enne kahtlustasin, et meie kohalikul turul heledates toonides jumestuskreemide absoluutne puudumine pole mitte tootjate, vaid maaletoojate süü, siis nüüd ma TEAN seda. kust ma seda tean? aga ma uurisin järele!

Maybelline tuli hiljuti (mingi eelmine nädal vist) siia kohale uue jumestussarjaga Fit Me. lubab igast imeasju, põhimõtteliselt käib poes ka ja teeb söögi valmis. nagu ikka. reklaame ei usu meist keegi. aga kuna ma olen juba kord siuke meigisõltlane, siis ma tundsin selle vastu huvi ja tshekkasin enne poodiminekut netist. nentisin järjest kasvava huviga, et kõige heledam toon on nr. 110, Porcelain. toonide kirjeldused muidugi on nagu nad on, aga üldiselt, igasugu porcelain, vanilla jms kõlab võrdlemisi lootustäratavalt. ivory on juba kahtlasem kraam ja sellesse ma suhtun reseveeritumalt. no igatahes. kui ma ükskord ka poodi jõudsin, nentisin ma blaseerunult, et meil on kättesaadav kõige heledam toon nr. 115, Ivory (ehk siis tumeduselt järgmine)…. ja eestikeelsel promoplakatil algavad toonid üleüldse 120 ehk Classic Ivoryga… ei, meil Eestis ei ela endiselt heledanahalisi inimesi. obviously. *headdesk*. pole vist vaja mainida, et see neetud 115, Ivory, oli minu jaoks nii tume, et ma kahtlustan, et ka see kättesaamatu 110 oleks vist paras suvine toon mu jaoks. ja ma jätkuvalt keeldun uskumast, et ma olen mingi ekstreemselt valge nahaga tüüp. okei, ma olen valgem kui suur osa siinseid inimesi, aga ikkagi.

kui maailmas ei oleks olemas mineraalmeiki, siis oleksin ma ammu üle läinud aknavärvile.

tegelikult, nii halb isegi olukord ei ole. Lumene uuematest toodetest on olemas tervelt kaks (2!!) jumestuskreemi, mida ma saan kasutada, praegu, veebruarikuus! üks oli Luminous Touch ja teine mingi… Natural Matte vms. mõlemad toonis 0, Vanilla. kuna üks neist on liiga matte ja teine liiga luminous, siis ma kasutan neid korraga koos. kärab küll. kui mõni veel kannatab lumivalgukese sündroomi all, siis soovitan. sest ma TEAN, et ma ei ole ainuke valgenahaline siin riigis XD

Lumene uued tooted on üldse viimasel ajal väga heaks läinud. eriti ma kiidaks nende uut silmameigi aluskreemi – vat see on minu asendamatu ilutoode. mulle kahjuks ei meenunud see siis, kui ma selleteemalist postitust tegin. aga see on tõesti asendamatu.

k.

10 aastat Rammsteini

2001. aasta november, Tallinn, ja laval kahemehe-sadomaso-show, koos kümneid liitreid vedelikku pritsiva dildoga. (“Bück Dich”, stiilinäide siin). tonnides pürotehnikat, kuus tõupuhast saksa härrasmeest.

2004. aasta november, Tallinn, ja laval üle-elusuurune katel, bändiliige sees ja mehisest leegiheitjast tuli all (“Mein Teil”, stiilinäide siin). tonnides pürotehnikat, kuus tõupuhast saksa härrasmeest.

2010, taas Tallinn ja Vabariigi aastapäev, ja laval hiiglaslik vahtupurskav dildo-kujuline kahur (“Pussy”, stiilinäide siin). tonnides pürotehnikat, kuus tõupuhast saksa härrasmeest.

2012. veebruar, Riia, ja laval kõik kolm klassikaks saanud elementi ühe kontserdi raames. loomulikult ka muu klassika – suured leegitsevad tiivad (“Engel”), leegiheitja-maskid (“Feuer Frei!”), põlevad mikrijalad ja põlevad instrumendid, üle rahva sööstvad raketid ja kohustuslikud mitmemeetrised leegiheitjad lavaäärtes. sädemevihm üle solisti. fantastiline valgustus, täiesti eepiline lava ja kõik muu, mis Rammsteiniga kaasas käib. Greatest Hits sõna otseses mõttes – setlist oli iga fänni täiuslik märg unenägu. uudse elemendina üle rahva ulatuv sild ja keset saali väike b-lava, et ka tagumine osa 12 000-pealisest publikust bändi lähemalt näeks (mis oli igati tänuväärt – see oli mu neljas Rammsteini kontsert ja tõesti ma polnud neid mehi veel eriti lähedalt näinud). kõik ääretult meeldivalt professionaalne ja garanteeritud Saksa kvaliteediga.

Rammstein on igas mõttes väga turvaline bänd laivis vaadata – pettuda ei tule mingil juhul, sest kõik toimib nagu õlitatud kellavärk sekundi murdosa pealt, asjad põlevad ja plahvatavad täpselt õigel hetkel ja iialgi ei teki kahtlust sellest, et kas bänd teeb asja seetõttu, et meeldib, või seetõttu, et makstakse. eile õhtul ma ausõna nägin, et neile meeldib see, mis nad tol hetkel tegid. ma loodan südamest, et tegemist ei olnud kergendustundega, et asi hakkab läbi saama – ma võiks vabalt veel seda bändi laivis vaadata, neli korda veel kindlasti

muide, ma ei tea, kas ma olen varem maininud, et mu meelest on Rammstein üks kõige seksikamaid bände üldse. ma tean, et ma olen korduvalt vahutanud teemal “issand kui seks lava”, aga see bänd ise on ka ikka väga seks XD kuus tõupuhast saksa härrasmeest ikkagi.

k.

mul on pidevalt probleem, kuhu oma asju panna. asjad mu juures kipuvad kuhjuma – igasugused asjad. vahel käib mulle tohutult närvidele, kuidas saab ühel inimesel nii palju mingeid pagana ASJU olla. aga noh, mis teha.

eks ma siis leiutan kohti, kuhu neid panna. mingid väikesed pudinad tuleb ju panna kuidagi nii, et nad laiali ei vedeleks ja ära ei kaoks. näiteks on mul juuksepulgad ühe klaasi sees (klaasi maalis lasteaias mu vanem õepoeg, kes tänaseks on juba täisealine ), klambrid/kummid/peavõrud ühe punutud korvi sees, käevõrud ühe puidust laeka sees ja nii edasi. kõrvarõngad olid mul karbis, kus algselt paiknesid Kreetalt toodud viirukid (mis ma viskasin minema, sest need haisesid nii kohutavalt), aga siis ma hakkasin ise kõrvarõngaid tegema ja see karp jäi väikeseks. isetehtud kõrvarõngad rippusid mul mingi küünlaklaasi serva küljes, aga see jäi ka juba kitsaks… ja üldse, mis lõbu on selles, kui ehted on kuskil karbis peidus? minusugune unustab ju siis ära, et üldse sellised asjad olemas on. niisiis tahtsin ma teha stendi, kuhu kõrvarõngad külge riputada. eile sai see tehtud ja täna seinale.

pildiraam Jyskist, rahvariideseeliku riideülejääk ema kapist, kakskümmend neli ja pool paari kõrvarõngaid ja olemas ta ongi. ruumi on veelgi.

k.

kuna teisipäeval jälle Lätti minek, siis haruldases ettenägelikkushoos otsisin välja kodus oleva läti raha. umbes 15 latti sain. sellist asja pole minuga enne juhtunud, et kui välismaale minek, siis otsin vastavat raha kodus kokku. ma lähen reeglina ikka kaks kätt taskus ja pärast tulen hunniku järgijäänud sularahaga tagasi. kuna ma reeglina käin Rootsis ja Lätis ja need pole teadupärast euromaad, siis mul seda nende raha ikka on…. tegelikult rootsi raha väga polnudki praegu. mulle meenub, et ma käisin viimane kord Rootsist tulles veel suure hädaga laeva poes igasugu padajanni ostmas, et raha vähem kätte jääks

viimane kord Riiast tulles aga tahtsid küll mündid teksad jalast ära kukutada… eks ma siis võtan selle peotäie jälle kaasa.

k.

ma tean küll, et ma nurisesin mitte just väga kaua aega tagasi, et millal see sügis ükskord ära lõpeb, aga no sellist pakast ma nüüd ka ei tahtnud, ausõna.

tegelikult ma isegi ei nutaks selle pakase üle nii väga, aga mäletatavasti töötan ma plekikarbis, ja plekikarbid lähevad väga külmaks, kui õues on -20 kraadi. eriti kui selles plekikarbis ühtlasi ka veel ilge tõmbetuul on (Beauforti skaala järgi on meil kontoris ‘vaikne tuul’. ei ole väga mõnus.) kui seda tuult ei oleks, siis oleks muidu meil üsna head konserveerimistingimused – 20 kraadi sooja ja õhuniiskus 7%…. ma ei tea, kas see õhuniiskus saab reaalselt ka nii madal olla, aga mõõdikud nii näitavad.

no vot, nii et arusaadavalt ootan ma kannatamatult kevadet. või õigemini suve. sellest kevadest pole sittagi kasu.

üleüldise jahtumise tingimustest ma väga midagi kirjutada ei viitsi. ma ei viitsi üldse midagi teha. kõige suurem saavutus mu viimase aja elus on olnud see, et ma otsisin välja kõik oma korsetid ja veendusin, et kõik lähevad jätkuvalt selga (mul ei ole korralikku, nööritavad korsetti. mul on kõik sellised haakidega, mida ei ole võimalik õgvendada). kuna mulle läks jätkuvalt ka selga üks seelik, mis mu ema mulle kunagi ülikooli alguses tegi (aasta oli ca 1999 või nii), siis olen ma peaaegu et nõus aktsepteerima fakti, et võibolla tõesti ma ei ole paksuks läinud. viimasel ajal on mul nimelt kogu aeg tunne, et ma olen paksuks läinud. või kui veel ei ole, siis kohe lähen.

k.