jõululaulud mulle reeglina ei meeldi (kas kellelegi tegelikult meeldivad ka?), aga üks on, mis väga meeldib. see pole küll eriti traditsiooniline, aga väga sheff lugu.
ilgelt traagiline lugu muidu, kui sõnu kuulata, aga mis sa iirlastelt paremat tahad. (ärge saage valesti aru, ma armastan iiri muusikat väga).
tegelt üks jõululaul (väga traditsiooniline) on veel, mis mulle meeldib.
ja leidsin praegu, et Blackmore’s Night on terve jõulualbumi teinud (loodetavasti vanadest lauludest), peaks kuulama.
k.
uus lemmiksari telekast on LA Ink ja selle vaatamine ei mõju just eriti hästi. selles mõttes, et ma tunnen iga jumala kord, et mul on liiga vähe tätoveeringuid. nii et iga päev kell 9 õhtul on mul nagu MOAR TATTOOZ!!!!!
ja Kat Von D on supervinge naine lihtsalt ka.
k.
nii ilus laul! see on uues BodyBalance’i kavas ka, sellepärast teangi. BB kasutab üldse jube head muusikat.
k.
leidsin Dakilt sellise meemi. minu kui melomaani jaoks ideaalne.
Esiteks tuleb võtta siis kümme artisti või bändi, kes sulle meeldivad ja need ritta seada. Seda tee enne, kui vaatad järgnevaid küsimusi!
Nine Inch Nails
In Extremo
Placebo
No-Big-Silence
Rammstein
Apoptygma Berzerk
Tori Amos
Clawfinger
Metsatöll
Covenant
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
ilmselt oli see Kathy’s Song, seda tavaliselt kuulevad kõik esimesena.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
haa…. oh, see on keeruline küsimus. aga ma ütlen, et Two Sides, sest esiteks on sellel lahe idamaine sämpel sees ja teiseks nõustun ma sellega pea 100%. ma üldse nõustun Zakiga väga palju XD
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
no klassika… “deine Größe macht mich klein /du darfst mein Bestrafer sein” XD kuna ma saksa keelt eriti hästi ei oska, siis ma arvan, et väga palju geniaalsust läheb seetõttu minust mööda ka.
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
oh-oi-mai-gaad…. oota, ma ju lugesin ükskord kokku ka? see number on kusagil 15 ja 20 vahel, sest mu mälu võib mind alt vedada.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
no te teete seda meelega, eksole? neid on väga palju. näiteks Cornflake Girl, ja siis Caught A Lite Sneeze ja… oh. aga viimastel aastatel mulle väga meeldib Parasol.
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
kamoon… Placebo ongi kurb bänd. My Sweet Prince on ehtne kontsentreeritud deprekas.
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
Saaremaa vägimees. ja Merehunt.
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
hmm…. pakun viis aastat tagasi. esimene kokkupuude oli naljakas, aga siis hakkas meeldima.
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
igasugused mälestused puuduvad. pole aimugi.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
Vamp-O-Drama, of course. aga no New Race näiteks veel, ja siis My Tears Are Fire, ja viimaselt albumilt Radioactive Paradise.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
kolm-neli-viis-kuni-kuus korda? ei mäleta, pole kokku lugenud ka.
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
… ei olegi vist ette tulnud sellist seika.
Mis on su number 1 lemmiklaul?
nalja teete vä? aga okei, kui just peab… The Perfect Drug. Wish. Closer. Reptile. We’re In This Together. jne.
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
no kästi kuulata. konkreetselt Humility’t. ja nii see läks. see bänd vist oli mu sissejuhatus tume-elektroonika maailma.
k.
rahvakunstnik
Lugesin üht juhuslikult ettejuhtunud blogi ning leidsin tsitaadina ühe enda vana luuletuse.
ma isegi ei tea, kuidas või kustkaudu see rahva sekka on sattunud. mitte et ma pahandaks, otse vastupidi, ma sattusin sellest leiust niivõrd kõrvusttõstetud seisundisse, et tõstin meilboksis umbes viis kirja valedesse kaustadesse ja pidin neid pärast tükk aega taga otsima. tunnen end kuidagi…. heh, ma ei teagi, kuidas. üks asi on su tekstide avaldamine (läbitud etapp, isegi honorari olen saanud) ja teine asi on see, kui sa täiesti ootamatult avastad, et keegi ongi kunagi actually su luuletust lugenud.
originaaltekst on selline:
Kas siis kui valu on läbi
Kas siis saan ma ingliks
Vaevalt kyll
Mu selg on liiga kondine
et sinna tiibu kasvatada
Kirjutasin selle Peda peamaja kohvikus, aastal 2000. ilus kevadine ilm oli. maikuu, ma arvan. deprekas, mõistagi. tol ajal ma veel suutsin kirjutadagi. nüüd muidugi enam mitte.
k.
ma olen mitmekülgne inimene. see tähendab laias laastus seda, et mul on kummalised ja üksteisega absoluutselt kokkusobimatud huvid, muusikamaitse, riietumisvalikud jms. nüüd olen ma ka nii vana, et see mind ennast enam isegi ei häiri. mitmekülgsus on teadupärast hea. ja teisi inimesi ma suudan ka vahel üllatada. mis on ka hea, või vähemalt naljakas.
kuna ma teadupärast trennisõltlane olen, siis olen oma trenniharrastused ka väga mitmekülgseks suutnud ajada. seda vist teavad kõik, et ma olen neli aastat fanaatiliselt bodypumpi harrastanud. märtsikuust lisandus mu klubi kavasse bodybalance, ma kohe kilkasin rõõmust ja olen sellest ajast seda ka fanaatiliselt harrastanud. septembrist võtsin end kokku ja hakkasin kõhutantsutundides käima. ja spordiklubi üllatas mind veelgi, lisades oma kavasse ka veel bodycombati, mille ma siis esmaspäeval ära proovisin. saladuskatte all võin öelda, et ma olen combatit Pärnusse oodanud umbes neli aastat. ca kaks aastat tagasi kaotasin igasuguse lootuse. combat ei petnud mu lootusi, oh ei! ma tundsin enne trenni küll sellist teatavat laadi surmahirmu, sest ma arvasin, et mu aeroobne vastupidavus on nullilähedane. aga ma üllatasin iseend kõvasti. power oli nii kõva, et väsimust nagu ei jõudnudki tunda. riided mõistagi olid peale trenni läbimärjad. trenn ise ülikõva. tänaseks turja, õlgade ja seljalihased täiesti valusad. ootan järgmist trenni.
Les Millsi kontseptsioontrennide suhtes ma olen tõsiselt suhteliselt fanaatiline, mulle see süsteem väga sobib ja ma fännan neid trenne täiega. tavaline aeroobika näiteks on minu jaoks jube nüri. isegi selle tantsulisemad variandid. ei meeldi. igav. ei motiveeri. ja huvitaval kombel kolm kuud kestev kava (nagu see LM puhul on) ei tüüta… no okei, lõpuks hakkad jah juba uut kava ootama aga see käib ka nagu asja juurde ja on omamoodi põnev periood.
ma muidugi nüüd hoopleks kah, et ma olen oma elu parimas vormis, aga see on siililegi selge. viis aastat tagasi ma teadupärast end absoluutselt ei liigutanud.
k.
naiselikust edevusest sünnib muidugi veel üks postitus. mulle nimelt tuli meelde, et ma olen lisaks kõhutantsuvarustusele ju veel asju ostnud. ma nimelt ostsin kaks paari absoluutselt suurepäraseid ja ideaalseid soengupulki. ma olen neist nii siiras vaimustuses juba vaat et nädal aega. need on esiteks mõlemad väga ilusate jaapani motiividega (ühel paaril geisha, teisel värvilised liblikad), pulgad ise on musta värvi ja motiivid lilladel toonidel baseeruvad. need on ilmselt puust ja väga kerged, mis tähendab seda, et nad püsivad, ei libise ega vaju oma kaaluga viltu (mul on väga libedad ja üsna õhukesed juuksed, millest libisevad välja absoluutselt kõik asjad, mis sinna nende kammitsemiseks pannakse.) aboluutselt ideaalsed pulgad, ja nad olid vähem kui 30 krooni paar!
liblikatega pulgad aktsioonis (tavaliselt ma kasutan ühte korraga, foto tarbeks kaasasin mõlemad)
geishadega pulgad
ühesõnaga fantastiline leid. ma eelistan oma juukseid reeglina kinni kanda ja kinnitusvahenditena ma eelistan pulki. siiani polnud mul nendega väga vedanud, plastikust variandid on raskemad ja ka libedamad. üks väga ilus puidust pulk, millel on merekarbist ja hõberipatsist kaunistus, on lihtsalt liiga raske mu juuste jaoks. aga nüüd on mul kaks paari täiesti ideaalseid pulki ja seal, kus ma nad ostsin, oli neid veel palju, igasugustes värvides 
k.
vohh, blogiteema – mul on nüüd digitaalne televisioon ja puha. siiamaani ma genereerisin endale kättesaadavaks kolm telekanalit toaantenni abil. a nüüd mul on digiboks ja ruckus ja puha. kõige selle tehnoloogia imesaavutuste otsa on mul 15-tollise ekraaniga telekas. vot siukest asja ikka igaühel ei ole. vanasti ma sain öelda, et arvutiekraan on ka suurem, aga nüüd pole sedagi lõbu, macbook on ju ka aint 13.3 tolli. mul on tegelikult suurem telekas ka (natuke suurem st), aga sellel pole scarti ja digiboks ei ühildunud.
mulle omase irooniaga pole ma muide just kuigi suur telekavaataja. minu lihtsakoeliselt öeldud põhilause on tavaliselt et “ma ei vaata telekat”. tegelikult kuigipalju ikka vaatan ka. aga ma vaatan sealt väga konkreetseid asju – esmaspäeviti “Desperate Housewives”, teisipäeviti “Lost”, kolmapäeviti “Bones”, neljapäeviti “Kättemaksukontor”, laupäeviti “Gossip Girl” ja pühapäeviti “Allo Allo”. see teeb nädalas kokku kuus tundi. taustaks mul telekas ei mängi. uudiseid ma ei vaata. “Kelgukoeri” ka mitte. ja kodumaise sotsiaalporno taluvus on ka kuidagi madalaks langenud, nii et igasugused kristalensini saated jäävad must ka vaatamata. absoluutselt olen kaotanud võime vaadata Reporterit ja muud Kanal2 omatoodetavat paska. üldse mind ei köida kodumaised saated, isegi ETV saateid pole ma praktiliselt kunagi vaadanud. no mul lihtsalt ei ole seda telekavaatamise harjumust.
ma ei tea, kas see digitelevisiooni olemasolul muutub. kardetavasti mitte. minu keskendumisoskus on ju kurikuulus ja ma tavaliselt surfan telekavaatamisega ühel ajal netis ja loen raamatut veel kõrvalegi. ütleme nii, et telekas jääb neist kolmest huvipakkuvuse alalt viimasele kohale. kui just midagi tõsiselt huvitavat ei ole. Gossip Girli ajal ma näiteks ei loe raamatuid. see ilmselt ütleb mu huvide kohta jällegi palju. ja mida vanemaks ma saan, seda enam mu keskendumisvõime hävib, sest ütleme nii kaheksa aastat tagasi ma VAATASIN Fashion Tvd. täitsa tõsiselt. see mängis kogu aeg ja ma VAATASIN seda. praegu ma suudan hädaga ühe tunniajase seriaali korraga ära vaadata. üks päevas.
k.
eelmise igivana postituse järelkajaks võiks öelda, et Videvik raamatuna oli parem kui Videvik filmina. mitte nüüd nii hea, et järgmist osa lugeda tahaks, aga ausalt, ma lugesin selle lõpuni teatava hasardiga lausa. noh, et kas peategelastesse ka lõpuks mingit usutavust või loogikat saabub, natukenegi. ei saabunud. okei siis.
aga siis lugesin ma hoopis ühte palju paremat raamatut, milleks oli Emily The Strange. eestikeelsena täiesti olemas. iga gootitüdruku must have. väga äge oli, tegelt ka ja ma muidu lasteraamatutest pole iialgi osanud lugu pidada (isegi lapsena eelistasin meditsiinialaseid teoseid).
muus osas no nii, et mul ei olegi millestki kirjutada. ma pole isegi ostnud viimasel ajal midagi, välja arvatud tantsusussid (hõbedased) ja puusarätiku (lillakasroosa, musta heegelpärläärisega, NII ilus). nii et mul pole isegi oma shopingutuuridest pajatada.
k.
ükspäev käisin raamatukogus ja ennäe imet, riiulis vedeles Videvik. jah just seesama superhitt helendavatest vampiiridest. ma olen (olin) umbes ainuke inimene maailmas, kes seda veel lugenud polnud, ja siis ma otsustasin, et annan asjale ausa võimaluse. kuna ma vaatasin kunagi selle alusel tehtud filmi ka ja see oli kohutavalt halb, siis ma olin kindel, et raamatuid lugema ma ei hakka. aga nagu öeldud, ma tahtsin, et ma ikka täpselt teaks, millest ma räägin onju. nüüd ma olen lugenud sellest teosest 170 lehekülge ja no kurat on ikka halb küll. mitte nüüd nii halb, et lugeda ei kannataks, ma arvan, et ma loen ta isegi lõpuni (võibolla, kui just oluliselt halvemaks ei lähe), aga no midagi head seal nüüd küll ei ole. tegelikult on Annikal õigus, et seda raamatut lugedes tahad kõigepealt põlema panna peategelased, siis iseenda ja lõpuks kõik postuumselt happega üle valada. eks ta enamvähem nii on ka. ehkki, olgem ausalt, ma olen halvemaid raamatuid lugenud.
ma ei oskagi öelda, miks see nii halb on. minu meelest oli ka Harry Potter suht halb raamat (esimene osa vähemalt, ja rohkem ma neid lugenud pole), ja ka selle puhul ma ei tea, miks. mõlemad on painavalt igavad ja karjuvalt… noh igavad. ja peategelastele tahaks pidevalt tõesti füüsiliselt haiget teha. see pole kunagi hea märk, kui sa raamatut lugedes leiad, et tahaks tappa ja põletada.
õnneks on mul lugemist ootamas ka üks uus Pratchett ja Amberi-sarja kuues osa (jess!!!), nii et elul pole viga midagi. välja arvata vast fakt, et mul on igemes suur auk (kus veel eile oli hammas) ja ma ei saa eriti oma lõugu liigutada, mis omakorda tähendab, et mul on kõht tühi ja ma seetõttu ka väga heas tujus ei ole.
k.
