seagripp…. no ma olen siin paar mõtet selle üle mõelnud. paar väga lühikest mõtet. pikalt ei viitsi, nii kohutavalt siiber on sellest jamast. alustuseks ma absoluutselt ei karda seda grippi. ma ei usu ka hetkekski, et tegemist oleks kaugeltki nii julma haigusega, nagu meediast mulje võib jääda. kuna ma väga meediat ei jälgi, siis ma täpselt ei tea ka, aga üleüldise paanika alusel võiks arvata, nagu tegemist oleks mingi hollywoodi katastrooffilmi laadse olukorraga, kus inimesed jalapealt ja momentaalselt koolevad. bullshit ühesõnaga. ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks seagrippi põdenud. muidugi see võib varsti muutuda. ei, ega ma ei eita selle haiguse olemasolu, ma lihtsalt ei usu, et see eriti karm või ohtlik oleks. gripp on meie kliimas suht normaalne asi, lihtsalt.

ja siis see vaktsiin… mõned nädalad tagasi oli ühes suures päevalehes pealkiri stiilis, tapjagripp tuleb ja valitsus ei tee midagi. kusjuures ei olnud õhtuleht. aga mõtlema pani küll, et huvitav misasja see valitsus siis tegema peaks. sundvaktsineerimine? minge persse. jällegi, ma ei ole põhimõtteline vaktsineerimise vastane, aga seda jama ma kindlasti endale süstida ei laseks. ma pole iialgi lasknud end gripi vastu vaktsineerida ja ma põdesin grippi viimati 1995. aasta märtsis. võibolla ma kipun liialt mõtlema stiilis ‘ minuga niikuinii ei juhtu’, aga samas, arvestades, et ma seda grippi ei karda, ilmselt pole selles stiilis tarvidust mõeldagi. seda vaktsiini ma kardan nagu ausalt öeldes palju rohkem. nii et persse see gripp, peaasi et vaktsineerima ei peaks XD

ja ilmselt enamus inimesi on juba kogenud ka seda, et kui nt. bussis aevastada, siis kõik nihkuvad sust kohe eemale. proovige vahel. kui mingi ebameeldiv tüüp liiga lähedal seisab nt.

selle seagripi jaburduse peale oleks isegi valmisteemad meedias teretulnud vaheldus. kahju, et valimisi niipea ei tule.

k.

kevadel sattusin arvutimängu küüsi, siis kooles mu PC ja maci peal seda mängu käima saada ei õnnestunud. kuni nüüdseni. nüüd see enamvähem töötab. mäng ise on muidugi bugine as hell ja ma ei tea, kas ma nii briljantne olen, et mõne patchi tööle saaks. aga praegu ma oma pead sellega veel ei vaeva.

mäng on Vampire: The Masquerade – Bloodlines ja tegemist on kohutavalt ägeda mänguga, ausalt.

k.

novembrinostalgia on nii sügavalt sisse löönud, et kuulan Vennaskonda. see oli minu tipp-bänd vanuses 12 kuni… ohh, võimalik, et gümnaasiumi lõpuni? kahtlustan, et see faas on absoluutselt kõikidel eesti teismelistel ära käinud. väga võimalik, et see on praeguseni nii ja ka praegused teismelised elavad oma Vennaskonna faase läbi (või mis iganes selle bändi nimi ka praegu ei oleks, ma ausalt ei ole nende praeguste tegemistega kursis). ehkki minu jaoks tundub see veits koomiline. aga no teismeiga ongi koomiline, olgem ausad. ma olen juba nii vana küll, et ma võin seda öelda. minu huvi selle bändi suhtes piirdub mingi esimese seitsme albumiga ja mul on tõsine huvi, et kas nende esimesi üllitisi üheksakümnendate algusest oleks võimalik ka CD kujul saada. omal ajal polnud isegi kassette kusagilt saada, nii defka värk oli. mul ilmselt ei olegi neid enam alles, isegi mitte kassetina… vat sellest on kahju. mitte et mul praegu selle kassetiga midagi teha oleks, mul ei ole ühtegi seadet, mis neid taasesitada suudaks.

jäin praegu mõtlema, et kas ma julgeksin praegu ka Vennaskonna kontserdile minna. võibolla isegi läheks. hoiaks vaikselt madalat profiili. viimati käisin selle bändi kontserdil millalgi… ülikooli teisel kursusel või nii ja juba siis me olime umbes kõige vanemad inimesed publiku hulgas. sellest ka minu veendumus, et tegemist ongi ehtsa pubekabändiga. hea meelega ootaks ma ära aasta 2013 ja läheks siis, sest siis oleks möödas 20 aastat sellest, millal ma esimest korda Vennaskonna kontserdil käisin XD

k.

uus levima hakkav (või juba hakanudki, mine tea) blogimeem on kohe siuke huvitav ja toonust tõstev. mina vastasin Rojukese üleskutsele. meem on omatahtsi arenev nähtus ja nagu öeldi, ei pidavat ühe mehega piirduma. väga hea, ma ei oskakski.

aga egas midagi, seksikad mehed.

Jonathan Rhys Meyers (tüüp olevat võimeline ainult pilguga vägistama korraga viis naist, ma täitsa usun XD)

Huhg Jackman (see film – Van Helsing – on muide täielik saast, aga pilt oli siuke nunnu)

James McAvoy

Christian Bale

Rasmus Kaljujärv ˆ=ˆ

ma tean jah, et see vist on õudsalt üheülbaline… aga mulle meeldivad siuksed ilusad mehed XD ja ma tean seda ka, et ühtegi muusikut pole esindatud, aga mulle ausalt öeldes ei lähe nende puhul eriti korda, millised nad välja näevad. aga okei, kosmilise tasakaalu nimel üks seksikas muusik ka:

Trent Reznor

ja üleskutset edasi jagades: näidake ka enda seksikaid mehi!

k.

Rammsteini kontsert müüdi välja…. haha. ei, siin pole tegelikult midagi kummalist. ma ainult loodan, et nad seda NII välja ei müünud, nagu Ozzy oma. see oli ikka liig mis liig. iga ruuttolli peal ei pea ka inimesi seisma.

Berliini proovikontserdite setlist:
1. Rammlied
2. B*******
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Feuer frei!
6. Weisses fleisch
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich tu dir weh
10. Liebe ist für alle da
11. Links 2-3-4
12. Haifisch
13. Du hast
14. Pussy
15. Benzin
16. Sonne
17. Ich will
18. Seemann
19. Rosenrot
20. Engel

Kõlab kenasti. Mulle isiklikult muidugi meeldiks, kui mängitaks lugusid ainult neilt albumitelt, mis veel HEAD olid, ehk siis anything enne Mutterit, aga see jällegi ei kõlaks eriti loogiliselt muidugi. Mu käest õnneks ei küsita ka.

k.

natuke juutuubi nostalgiat…

selle laulu järgi koreografeerisin kunagi kümnendas klassis tantsu (või noh, see oli ikka team effort tegelikult, aga mu osalus seal oli täiesti olemas), mis läks ka avalikule esitamisele. kehalise kasvatuse programmis oli siuke asi sees vanasti. konkursi vormis oli kogu see tantsuvärk. esinemisgrimmina oli kasutusel corpsepaint kõige paremas norra black metali stiilis. konkursil meil õnneks väga hästi ei läinud, mis tähendas seda, et rohkem me seda esitama ei pidanud.

k.

Katrin ütles küll, et ma loeks vähem delfi naistekat, aga no mai saa. enamaltjaolt on naljakas, vahel traagiline. praegu oli traagiline hetk. pikk thread sellest, kuidas käänata sõna “õlu” ja seal esinevad inimesed, kes väidavad, et “jõin õllet” on ainuõige variant eesti keeles. püha taevas. siuke asi ajab juba jooma tõesti. vahet pole mida.

k.

Daki kirjutas sellest, kuidas mõned naised end üles löövad, mõned mitte, ja kuidas mõned vanusega laisaks ja mugavaks lähevad.

teema pole ilmselt ühelegi naisele võõras… isegi mitte minule, ja minu naiselikkus on muidugi veits kahtlane mõõde. ma saan isegi väga hästi aru, et ma ei ole mingi eriti naiselik tegelane ja ausalt öeldes see ei tekita minus mitte mingeid süümepiinu ega midagi. aga okei, teema oli üleslöömisest.

minu evolutsioon sel teemal on pisut aeglasem, kui teistel sookaaslastel, ma arvan. meiki hakkasin ma kasutama alles ülikoolis, ja sedagi alles siis, kui ma seal ükskord välja jagasin, et see on normaalne tegevus. ma nimelt käisin sellises veidras gümnaasiumis, kus oli väga tavaline välja näha täielik kaltsakas ja meigitult kooli ilmumist eriti normaalseks ei peetud. ja kuna mu gümnaasiumiaegne garderoob koosnes suures osas väljaveninud grunge-kampsunitest (mida ma oma ema absoluutseks õuduseks pidevalt kaltsukatest juurde hankisin) ja tanksaabastest, siis no meik sinna juurde mulle tõesti pähe ei tulnud. aga ülikoolis ma avastasin tõesti, et maailm on natuke laiem, ehk siis ma sain esimestel nädalatel tibishoki. ja siis ma vaikselt hakkasin end meikima.

sellele järgnes umbkaudselt kümneaastane periood, kus ma ilma meigita avalikkuse ette ilmuda ei julgenud. ma pole end iialgi ilusaks pidanud, aga ilma meigita peeglisse vaadates pidasin ma end ikka kohe väga koledaks. kuni eelmise aasta septembrini, kus ma käisin silmaoperatsioonil ja pärast seda kaks nädalat meiki kasutada ei tohtinud. siis sain teada, et kui ma lähen värvimata ripsmetega välja, siis inimesed ei kuku mind nähes õudusminestusse, ehk siis, vahet pole onju. no ja nüüd olen juba praktiliselt aasta ilma meigita elanud.

eks ma muidugi pidulikul puhul joonistan silmad pähe ka, aga igapäevaselt kohe kindlasti mitte…. seega mingit üleslöömist minu puhul ei toimu. hommikune rutiin on selline – panen riided selga ja kogu ooper. riided muide on tavaliselt need, mis mulle esimesena kätte juhtuvad. kogu mu garderoob harmoneerub värvivaliku poolest omavahel ideaalselt. seal nimelt pole väga palju värve. hoolimata oma 30-nele liginevast vanusest ei ole ma veel omandanud planeeritud riietumise kunsti. niikuinii on mu garderoob umbes sama üheülbaline kui gümnaasiumiajal, ainult et grungekampsunite asemel on bändisärgid. ja teksad. töötan juba kaua aega kontoritingimustes, aga mingeid ‘kostüüme’ mu elus ega riidekapis ei eksisteeri… näiteks pole mul olemas ühtegi paari viigipükse. pükste koha pealt ongi mul ainult teksad, mingid erinevad combatid ja üks paar väga sheffe bondage-pükse, millega ma pidudel käin. hädajuhtumiteks on olemas üks korralikum seelik ja kaks pintsakut, mis muidugi klassikalise kostüümi mõõtu välja ei anna, pigem meenutavad preisi sõjaväemundrit… tõele näkku vaadates, kui mu töö nõuaks igapäevast viisakalt riides käimist, ma ilmselgelt ei töötaks seal. ma tean küll, et mu ametikirjelduses on ‘korrektne välimus’ täiesti sees, aga ma tõlgendan seda nii, et kui mu riided enamvähem puhtad ja terved on, siis kärab küll.

ja kolmas välimuse aspekt, juuksed, on mul niikuinii eriteema. ehk siis… nojah, ma kammin neid ja reeglina on nad ka mingit sorti soengus, aga näiteks ma väga ühemõtteliselt keeldun kasutamast fööni ja igasugu tooteid. minu juuksehooldus on henna, kookosõli ja õunaäädikas ja siinkohal ma mingeid kompromisse ei tee. ja mu soengud on ka üldiselt sellised väga ‘krutime kokku ja kinnitame pulgaga’.

lõppkokkuvõttes, kui kasutada delfi naisteka definitsioone, siis olen ma siuke räpane ja rõve tegelane, kes iseennastki ei austa, sest et korralik ja viisakas naine peab ikka soengus ja meigis olema, siis on respect ja feim ja muu selline.

k.

eile õhtul jõin oma elu ilmselt kõige kallima õlle. maksis 40 krooni, olles seejuures veel alkoholivaba ja 0,3l (isegi mitte poolene, saatearujah). täna sain kogemata teada, et poehind on mingi 11 krooni ja natuke peale. aga kuna ma eilse ostsin ööklubist, siis ma eriti ei imesta. tegelikult. ma teadupärast suur ööklubitaja ju ei ole ja hindadega kursis ka mitte. tegelikult ma ei tea, kas see oli mu elu kõige kallim õlu või mitte, sest nagu öeldud, oli see alkoholivaba ja alkoholiga teadupärast on see lugu, et mida rohkem seda tarbida, seda odavamaks ta läheb. mingist hetkest on täitsa tasuta. ja teatud faasis hakkab sulle tunduma, et sulle makstakse veel pealegi. aga kõik see loomulikult muutub järgmisel hommikul (või siis, kui sa ükskord oma pangakontot vaatad.)

aga ööklubis käisin ma No-Big-Silence’i kontserdil. ööklubist ise muide – Sugar, Pärnus – interjöör on küll selline, et sobiks ideaalselt gooti pidudeks. aga no see, et tegemist on Pärnuga, nullib sellise võimaluse muidugi koheselt ja eos. lava tagune valge drapeering mulle millegipärast ilgelt meeldis. a no see selleks. kontsert ise oli äge. kuna tegemist oli siiski Pärnuga, siis mingit hullemat möllu ei tasunud oodata ja ega seda (vist) ei olnud ka… ütlen ‘vist’, kuna ma selja taha väga ei vaadanud ja fännide esindus lava ees oli olemas, nii et hullema möllu puudumisest hoolimata olen ma täna suhteliselt vigane praktiliselt kogu kehast.

minusuguste vanainimeste meeleheaks oli kogu krempel juba kell 10 läbi, mis oli väga positiivne, kuna mul on ju teadupärast pühapäeva hommikuti kõhutantsutrenn. tänane muidugi oli mu üleüldise vigasuse tõttu suht feil. vabalt oleks praegu suuteline tantsima, mõõk pealael, niikunii kael ei liigu…

aa ja siis eile õhtul võtsin end kokku ja püüdsin kokku arvutada, mitmel NBSi kontserdil ma elus käinud olen. umbkaudu 15 sain kokku. mõnda võibolla ei mäleta ka. kümne aasta kohta väike number küll, tundub mulle tagantjärgi.

k.

mõni nädal tagasi püüdsin kohvijoomist mitte nüüd otseselt maha jätta, aga tugevalt piirata. feilisin fenomenaalselt mõistagi. ma ei ole maailma suurim kohvijoodik, aga tarbin seda siiski piisavalt. kontoriorja asi, midagi peab ju tegema ja kohvijoomine tundub mõistlik. iseäranis arvestades fakti, et ma olen by default kohutavalt uimane tegelane ja kofeiini tarbimine aitab mul aeg-ajalt uskuda, et ma ei jää kohe magama.

muidugi point on selles ka, et mulle maitseb kohv. mitte küll see, mida ma kontoris juua saan – see on rõve, aga ma joon seda ikka, sest see meenutab maitselt ja lõhnalt natuke kohvi. mulle maitseb HEA kohv. kange. korralik. must ja suhkruta, mõistagi, sest mulle tõesti maitseb nii kõige rohkem ja ma ei taha sinna midagi sisse segada. kahjuks töötan ma koos inimestega, kelle tehtud kohv klassifitseerub minu mõistes masinaloputusvedelikuks ja siis nad kuhjavad ka veel sinna sisse hulganisti suhkrut ja seda valget pulbrit, mille nime ma isegi ei tea, aga mis põhimõtteliselt nagu koore aset peaks täitma. õudne vaadatagi.

aga miks ma kohvijoomist hüljata üritasin? kurat seda teab. välja see mul igatahes ei tulnud ja ega ma vist enam ei ürita ka. ma lihtsalt fännan kohvi liiga palju. selle postituse kirjutaminegi on tekitanud meeletu kohviisu. teeks siukse suure mõnusa kruusitäie pätikat (sest see on kõige parem), hästi kanget… nämm. aga ei. ma tahaks täna öösel magada ka.

k.