naiselikust edevusest sünnib muidugi veel üks postitus. mulle nimelt tuli meelde, et ma olen lisaks kõhutantsuvarustusele ju veel asju ostnud. ma nimelt ostsin kaks paari absoluutselt suurepäraseid ja ideaalseid soengupulki. ma olen neist nii siiras vaimustuses juba vaat et nädal aega. need on esiteks mõlemad väga ilusate jaapani motiividega (ühel paaril geisha, teisel värvilised liblikad), pulgad ise on musta värvi ja motiivid lilladel toonidel baseeruvad. need on ilmselt puust ja väga kerged, mis tähendab seda, et nad püsivad, ei libise ega vaju oma kaaluga viltu (mul on väga libedad ja üsna õhukesed juuksed, millest libisevad välja absoluutselt kõik asjad, mis sinna nende kammitsemiseks pannakse.) aboluutselt ideaalsed pulgad, ja nad olid vähem kui 30 krooni paar!

liblikatega pulgad aktsioonis (tavaliselt ma kasutan ühte korraga, foto tarbeks kaasasin mõlemad)

geishadega pulgad

ühesõnaga fantastiline leid. ma eelistan oma juukseid reeglina kinni kanda ja kinnitusvahenditena ma eelistan pulki. siiani polnud mul nendega väga vedanud, plastikust variandid on raskemad ja ka libedamad. üks väga ilus puidust pulk, millel on merekarbist ja hõberipatsist kaunistus, on lihtsalt liiga raske mu juuste jaoks. aga nüüd on mul kaks paari täiesti ideaalseid pulki ja seal, kus ma nad ostsin, oli neid veel palju, igasugustes värvides

k.

vohh, blogiteema – mul on nüüd digitaalne televisioon ja puha. siiamaani ma genereerisin endale kättesaadavaks kolm telekanalit toaantenni abil. a nüüd mul on digiboks ja ruckus ja puha. kõige selle tehnoloogia imesaavutuste otsa on mul 15-tollise ekraaniga telekas. vot siukest asja ikka igaühel ei ole. vanasti ma sain öelda, et arvutiekraan on ka suurem, aga nüüd pole sedagi lõbu, macbook on ju ka aint 13.3 tolli. mul on tegelikult suurem telekas ka (natuke suurem st), aga sellel pole scarti ja digiboks ei ühildunud.

mulle omase irooniaga pole ma muide just kuigi suur telekavaataja. minu lihtsakoeliselt öeldud põhilause on tavaliselt et “ma ei vaata telekat”. tegelikult kuigipalju ikka vaatan ka. aga ma vaatan sealt väga konkreetseid asju – esmaspäeviti “Desperate Housewives”, teisipäeviti “Lost”, kolmapäeviti “Bones”, neljapäeviti “Kättemaksukontor”, laupäeviti “Gossip Girl” ja pühapäeviti “Allo Allo”. see teeb nädalas kokku kuus tundi. taustaks mul telekas ei mängi. uudiseid ma ei vaata. “Kelgukoeri” ka mitte. ja kodumaise sotsiaalporno taluvus on ka kuidagi madalaks langenud, nii et igasugused kristalensini saated jäävad must ka vaatamata. absoluutselt olen kaotanud võime vaadata Reporterit ja muud Kanal2 omatoodetavat paska. üldse mind ei köida kodumaised saated, isegi ETV saateid pole ma praktiliselt kunagi vaadanud. no mul lihtsalt ei ole seda telekavaatamise harjumust.

ma ei tea, kas see digitelevisiooni olemasolul muutub. kardetavasti mitte. minu keskendumisoskus on ju kurikuulus ja ma tavaliselt surfan telekavaatamisega ühel ajal netis ja loen raamatut veel kõrvalegi. ütleme nii, et telekas jääb neist kolmest huvipakkuvuse alalt viimasele kohale. kui just midagi tõsiselt huvitavat ei ole. Gossip Girli ajal ma näiteks ei loe raamatuid. see ilmselt ütleb mu huvide kohta jällegi palju. ja mida vanemaks ma saan, seda enam mu keskendumisvõime hävib, sest ütleme nii kaheksa aastat tagasi ma VAATASIN Fashion Tvd. täitsa tõsiselt. see mängis kogu aeg ja ma VAATASIN seda. praegu ma suudan hädaga ühe tunniajase seriaali korraga ära vaadata. üks päevas.

k.

eelmise igivana postituse järelkajaks võiks öelda, et Videvik raamatuna oli parem kui Videvik filmina. mitte nüüd nii hea, et järgmist osa lugeda tahaks, aga ausalt, ma lugesin selle lõpuni teatava hasardiga lausa. noh, et kas peategelastesse ka lõpuks mingit usutavust või loogikat saabub, natukenegi. ei saabunud. okei siis.

aga siis lugesin ma hoopis ühte palju paremat raamatut, milleks oli Emily The Strange. eestikeelsena täiesti olemas. iga gootitüdruku must have. väga äge oli, tegelt ka ja ma muidu lasteraamatutest pole iialgi osanud lugu pidada (isegi lapsena eelistasin meditsiinialaseid teoseid).

muus osas no nii, et mul ei olegi millestki kirjutada. ma pole isegi ostnud viimasel ajal midagi, välja arvatud tantsusussid (hõbedased) ja puusarätiku (lillakasroosa, musta heegelpärläärisega, NII ilus). nii et mul pole isegi oma shopingutuuridest pajatada.

k.

ükspäev käisin raamatukogus ja ennäe imet, riiulis vedeles Videvik. jah just seesama superhitt helendavatest vampiiridest. ma olen (olin) umbes ainuke inimene maailmas, kes seda veel lugenud polnud, ja siis ma otsustasin, et annan asjale ausa võimaluse. kuna ma vaatasin kunagi selle alusel tehtud filmi ka ja see oli kohutavalt halb, siis ma olin kindel, et raamatuid lugema ma ei hakka. aga nagu öeldud, ma tahtsin, et ma ikka täpselt teaks, millest ma räägin onju. nüüd ma olen lugenud sellest teosest 170 lehekülge ja no kurat on ikka halb küll. mitte nüüd nii halb, et lugeda ei kannataks, ma arvan, et ma loen ta isegi lõpuni (võibolla, kui just oluliselt halvemaks ei lähe), aga no midagi head seal nüüd küll ei ole. tegelikult on Annikal õigus, et seda raamatut lugedes tahad kõigepealt põlema panna peategelased, siis iseenda ja lõpuks kõik postuumselt happega üle valada. eks ta enamvähem nii on ka. ehkki, olgem ausalt, ma olen halvemaid raamatuid lugenud.

ma ei oskagi öelda, miks see nii halb on. minu meelest oli ka Harry Potter suht halb raamat (esimene osa vähemalt, ja rohkem ma neid lugenud pole), ja ka selle puhul ma ei tea, miks. mõlemad on painavalt igavad ja karjuvalt… noh igavad. ja peategelastele tahaks pidevalt tõesti füüsiliselt haiget teha. see pole kunagi hea märk, kui sa raamatut lugedes leiad, et tahaks tappa ja põletada.

õnneks on mul lugemist ootamas ka üks uus Pratchett ja Amberi-sarja kuues osa (jess!!!), nii et elul pole viga midagi. välja arvata vast fakt, et mul on igemes suur auk (kus veel eile oli hammas) ja ma ei saa eriti oma lõugu liigutada, mis omakorda tähendab, et mul on kõht tühi ja ma seetõttu ka väga heas tujus ei ole.

k.

käisin just tarkusehammast välja tõmbamas. kuna mul kuni tänase päeva kella kuueni õhtul olid suus absoluutselt kõik hambad, mis ühel inimesel seal olema peavad, kolme erandiga peetunud hammaste näol (kaks tarkusehammast ja mu kurikuulus peetunud poolpurihammas), siis hamba väljatõmbamisega kogemus puudus. huvitaval kombel puudus ka oluline hirm. ma nimelt olin see tegelane, kes varasest lapsepõlvest saadik kartis hambaarste nagu tuld ja asi võttis lõpuks juba sellised mõõtmed, et ma ei saanud enam telekast hambapastareklaame ka vaadata. eks ma muidugi polnud hambaarsti kümme aastat külastanud ka. teadupärast vältimistehnikad hirmu ainult suurendavad. tänaseks päevaks paistab et ma hambaarsti enam ei karda. väga hea.

aga hamba väljatõmbamine oli mitmestki küljest üllatav protseduur – esiteks äärmiselt kiire (alla kümne minuti, suur osa sellest süstimine ja tuimestuse mõju ootamine), teiseks üsna jõuline (ja tegelt veits hirmus, sest ma kartsin kogu aeg, et see hammas murdub mingi ilge raksuga lahti, mida muidugi ei juhtunud) ja kolmandaks veits koomiline, sest arsti kommentaarid ajasid naerma (“see hammas on nii viltu, et ma tahaks sul selle kuidagi siit kukla tagant välja tõmmata”). no ja kui hamba väljatõmbamise tange professionaalses zhargoonis ‘nunnudeks’ nimetatakse, siis millest me üldse räägime onju.

no ja kuna tõmbamine ise kiiresti ja valutult käis, siis ma nüüd ootan igasuguseid järgnevaid õudusi, kui tuimestus üle läheb. ma täpselt küll ei tea, mida oodata, aga eks saab näha.

hamba sain kaasa ka, õudne jurakas ja kõverate juurtega O_o ei teagi, mis sellega nüüd siis peale hakata. minu lapsepõlves hambahaldjate usku ei olnud, meie viskasime oma piimahambad ahju otsa kilgile. kilk pidi siis raudhambad vastu andma vms. ahi mul on, kilke mitte ja ma ei ole kindel, kas 29 eluaasta vanuses ahju otsa visatud tarkusehammas enam soovitud tulemust annaks.

k.

ehk siis meem desktoppidest. ehk siis postitage oma desktopid.

need kutsud on pärit ühest fotoblogist, millele ma hea meelega viitaksin, kui ma vaid teaks, mis blog see oli või kelle oma. nii et sorry. aga kutsud on ülimalt nunnud ja see pilt on mul juba palju kuid taustaks olnud. mis näitab, kuiväga nunnu see on. mulle nimelt KOHUTAVALT meeldivad huskyd. ma muidugi nüüd niiväga koonu järgi ei oska öelda, kas need just päris huskyd on, aga no nad näevad sedamoodi välja. ma pole suurem asi koera-inimene nimelt – ma kardan neid ja ma ei oska suuremat osa neist kenaks pidada. erandiks on siinkohal huskyd (LUV) ja saksa lambakoerad. need on väga shefid.

k.

pühapäeval õppisime tund aega araabia rahvatantsu nimega dabke ja see on kaugelt kõige karmim tants, mida ma iialgi õppinud olen. kes end eriti masohhistlikult tunneb, võib hüpelda tund aega järjest kergelt päkkadel (aga ainult päkkadel, täistald mängust välja) ja jagada minu saatust sel teemal, kuidas pärast mitu päeva järjest käia ei saa. muidugi mul siiani puudus ka igasugune kogemus igasugustes rahvatantsudes ja pärast seda äärmiselt väsitavat ja valusat kogemust olen ma hakanud ka kaera-jaani teatud respektiga suhtuma. olen sealgi täheldanud teatavat laadi hüplemist. sellegipoolest huvitab mind, millest on tehtud lähis-ida inimeste jalalihased, et neil sellised rahvatantsud on. ilmselt on siiski tegemist eluaegse kogemuse ja treeninguga. ei me põhjamaa inimesed siukse asjaga võistelda saa.

täna oli tööl väisamas kuulsa Rootsi telekommunikatsioonifirma esindaja ja ehkki ma katsusin kabedamalt käia, nägi see ilmselt väga koomiline välja. tasapindadega saab hakkama, aga no trepid on hetkel mu suurimad vaenlased.

selline raske elu.

k.

seagripp…. no ma olen siin paar mõtet selle üle mõelnud. paar väga lühikest mõtet. pikalt ei viitsi, nii kohutavalt siiber on sellest jamast. alustuseks ma absoluutselt ei karda seda grippi. ma ei usu ka hetkekski, et tegemist oleks kaugeltki nii julma haigusega, nagu meediast mulje võib jääda. kuna ma väga meediat ei jälgi, siis ma täpselt ei tea ka, aga üleüldise paanika alusel võiks arvata, nagu tegemist oleks mingi hollywoodi katastrooffilmi laadse olukorraga, kus inimesed jalapealt ja momentaalselt koolevad. bullshit ühesõnaga. ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks seagrippi põdenud. muidugi see võib varsti muutuda. ei, ega ma ei eita selle haiguse olemasolu, ma lihtsalt ei usu, et see eriti karm või ohtlik oleks. gripp on meie kliimas suht normaalne asi, lihtsalt.

ja siis see vaktsiin… mõned nädalad tagasi oli ühes suures päevalehes pealkiri stiilis, tapjagripp tuleb ja valitsus ei tee midagi. kusjuures ei olnud õhtuleht. aga mõtlema pani küll, et huvitav misasja see valitsus siis tegema peaks. sundvaktsineerimine? minge persse. jällegi, ma ei ole põhimõtteline vaktsineerimise vastane, aga seda jama ma kindlasti endale süstida ei laseks. ma pole iialgi lasknud end gripi vastu vaktsineerida ja ma põdesin grippi viimati 1995. aasta märtsis. võibolla ma kipun liialt mõtlema stiilis ‘ minuga niikuinii ei juhtu’, aga samas, arvestades, et ma seda grippi ei karda, ilmselt pole selles stiilis tarvidust mõeldagi. seda vaktsiini ma kardan nagu ausalt öeldes palju rohkem. nii et persse see gripp, peaasi et vaktsineerima ei peaks XD

ja ilmselt enamus inimesi on juba kogenud ka seda, et kui nt. bussis aevastada, siis kõik nihkuvad sust kohe eemale. proovige vahel. kui mingi ebameeldiv tüüp liiga lähedal seisab nt.

selle seagripi jaburduse peale oleks isegi valmisteemad meedias teretulnud vaheldus. kahju, et valimisi niipea ei tule.

k.

kevadel sattusin arvutimängu küüsi, siis kooles mu PC ja maci peal seda mängu käima saada ei õnnestunud. kuni nüüdseni. nüüd see enamvähem töötab. mäng ise on muidugi bugine as hell ja ma ei tea, kas ma nii briljantne olen, et mõne patchi tööle saaks. aga praegu ma oma pead sellega veel ei vaeva.

mäng on Vampire: The Masquerade – Bloodlines ja tegemist on kohutavalt ägeda mänguga, ausalt.

k.

novembrinostalgia on nii sügavalt sisse löönud, et kuulan Vennaskonda. see oli minu tipp-bänd vanuses 12 kuni… ohh, võimalik, et gümnaasiumi lõpuni? kahtlustan, et see faas on absoluutselt kõikidel eesti teismelistel ära käinud. väga võimalik, et see on praeguseni nii ja ka praegused teismelised elavad oma Vennaskonna faase läbi (või mis iganes selle bändi nimi ka praegu ei oleks, ma ausalt ei ole nende praeguste tegemistega kursis). ehkki minu jaoks tundub see veits koomiline. aga no teismeiga ongi koomiline, olgem ausad. ma olen juba nii vana küll, et ma võin seda öelda. minu huvi selle bändi suhtes piirdub mingi esimese seitsme albumiga ja mul on tõsine huvi, et kas nende esimesi üllitisi üheksakümnendate algusest oleks võimalik ka CD kujul saada. omal ajal polnud isegi kassette kusagilt saada, nii defka värk oli. mul ilmselt ei olegi neid enam alles, isegi mitte kassetina… vat sellest on kahju. mitte et mul praegu selle kassetiga midagi teha oleks, mul ei ole ühtegi seadet, mis neid taasesitada suudaks.

jäin praegu mõtlema, et kas ma julgeksin praegu ka Vennaskonna kontserdile minna. võibolla isegi läheks. hoiaks vaikselt madalat profiili. viimati käisin selle bändi kontserdil millalgi… ülikooli teisel kursusel või nii ja juba siis me olime umbes kõige vanemad inimesed publiku hulgas. sellest ka minu veendumus, et tegemist ongi ehtsa pubekabändiga. hea meelega ootaks ma ära aasta 2013 ja läheks siis, sest siis oleks möödas 20 aastat sellest, millal ma esimest korda Vennaskonna kontserdil käisin XD

k.