sõitsin eile õhtul pealinna end väheke tumedamate rütmide saatel tuulutama. Beats From The Vault oli kavas.
pikalt ei pralletanud, umbes tundi kolm. esimene pool tundi püüdsin biidiga liinile saada, miskipärast võttis aega see asi. kui ükskord sain, oli ikka päris hea. dmitry mängis väga hea seti, see oli ikka väga armas – eriti Marilyn Mansoni vahepalaga (ma tantsisin Mansoni järgi vist viimati 2001 vms Saksamaal). a pärast vajus mu jaoks veits ära ja suundusin koju tagasi – auto oli tasulises parklas millegipärast (tundsin end ülearu jõukana vist).
aga eile päeval käis Evelin perega külas ja see oli ka väga armas – kaksikud on tal lihtsalt üle mõistuse nunnud
poolkogemata hakkasin Panzer AGd kuulama, otse loomulikult tekkis igatsus vooldi järele. õnneks näeb homme telekast vaadake ka, ETV ja saade Paar, saategi teada, milline on maailma parim pidu. heh heh. ei no nali naljaks. mina kui tõeline BFTV sihtgrupp. nii traagiline kui see ka pole.
(loomulikult pole seal midagi traagilist, mulle tõsiselt meeldib ju.)
pärast seda, kui ma olen poolteist kuud mingit hip-hop/funky/souli segu tantsinud, tahaks täiesti tõsiselt tanksaapad jalga vedada ja tumetümaka järgi natuke trampida. midagi lihtsat, kus ei oleks poolelöögilisi pause ja muud sellist, mille peale valge inimese aju hästi ei hakka.
lugesin täna rada7st, et eelmisel Beats From The Vault’il (eelmisel nädalal) oli ETV olnd kohal ja Anu Välba teind intervjuusid. mõistagi olin ma ise Liisi juures ja ajasin kahe suupoolega head ja paremat sisse. õnneks. muidu äkki olekski kaamera ette jäänud.
aga et siis eesti tume-elektroonika skene helgemaid momente pidavat näha saama ülejärgmise nädala Paari saates. ootan põnevusega.
seniks vaadake videolõiku kõne all olevast vooldist (kes filmis ja millega, pole kindel. nagu öeldud, mind kohal polnud).
olen jätkuvalt veendunud, et töötegemine ei ole inimese normaalne olek. olen ka selles veendunud, et 98% inimestest ei teeks tööd, kui ei peaks. need 2% on mingid hullud, kes tööna teevad mingit asja, mida nad niikuii teeksid. fanatid ühesõnaga. olen paari kohanud.
ma ei oota isegi puhkust, sest peale seda tuleb ju jälle tööle tagasi minna. ma ei arva ka seda, et töökoha vahetus midagi muudaks. minu loomupärase meeletu laiskuse puhul pole mingit vahet, mis tööd ma teeksin, niikuinii ma ei viitsiks seda teha. ma ei viitsi isegi neid asju teha, mis mulle muidu meeldivad.
uus voolt on 9. augustil. ühtlasi saab ka sünnipäeva tähistada. kahjuks ei ole iga aasta 2006, kus voolt ilusti täpselt 12. kuupäeva peale ära ajastati, nii et peab leppima lähima nädalavahetusega. kuna ma teadupärast niikuinii oma sünnipäeva tähistada ei armasta, siis mulle sobib voolt küll.
Evelinile unustasin mainida, et laupäevasel vooldil nägin Rabarockilt tuttavat shefi habemega meest. napikalt oleks sõnumi saatnud, kell pool 2 öösel või mis iganes kell see tol hetkel olla võis, aga siis hakkas piinlik, muidu mõtleb, et ma täis olen vms. mul oli isegi juba pool sõnumit kirjutatud.
tantsumaraton eile öösel oli karm. täiesti karm. mitme koha pealt.
külalisesineja Hollandist küttis ikka päris räigelt… see oli ühelt poolt karm ja teisalt see, et tossumasinaga mindi ühel hetkel nii liiale, et sõna otseses mõttes pagesid kõik gootid parves maapinnale värske õhu kätte. ütleme nii, et ukseni tuli orienteeruda mälu ja ettesirutatud käte abil. a siis sai õhk jälle puhtaks (niivõrd-kuivõrd) ja minu hetkelisest kojuminekuplaanist ei tulnud ka midagi välja, sest liiga heaks läks jälle.
millalgi enne nelja vandusin alla ja komberdasin minema. õues oli ootamatult valgeks läinud.
pool kuus jõudsin koju, päike paistis. jalad läbi kui läti raha, kõrvad lukus, biit pealuu sees.
ma just tükk aega juba mõtlesin, et ma pole poolteist aastat vooldil käinud ja et kas peale augustikuist Hocicot üldse sel suvel tulebki…. ja tuleb lausa järgmine nädalavahetus kesksuve eri…. api-api, ma läksin täitsa endast välja praegu.
pidupüksid on Rabarocki poriga kaetud alles ja lateks kapis ära tolmanud, tantsusammudki meelest läinud!