eelmisel talvel pildistasin ma üles iga viimase kui mahasadanud lumesentimeetri, arvan ma. eks tuleb minust ka aru saada, ma ikkagi uuema aja inime ja pole enam harjunud sellega, et talviti lund sajab.

sel talvel tundub kogu see 60 sentimeetrit lund kuidagi tavalise ja väga tüütuna. ma ei mäleta eelmisest aastast seda, et tänavad oleks olnud ühesuunalised, et iga natukese aja tagant jääb autoga kuhugi kinni ja et Pärnu Spordihalli katus sisse oleks kukkunud (kas eelmisel talvel oli see ehitis üldse olemas juba?) oli seda lund siis vähem või tuli see maha kuidagi pikema aja jooksul?

k.

miks mulle tundub, et igas filmis ja seriaalis, mis käsitleb USA kooliõpilaste elu, on mingi kohustuslik konnalahkamise stseen bioloogia tunnis (või mingi üldine science, nagu see neil seal vist on)? kas nad nagu päriselt ka lõiguvad kooliprogrammi raames surnud konnasid? kui jah, siis ma ei oska muud öelda, kui et meil omal ajal läks selle sibulaga ikka päris hästi. (me pidime bioloogia tunnis mikroskoobiga sibulalõike vaatama ja sellega asi piirduski. mida tavakoolide gümnaasiumiprogramm ette nägi, seda ma kahjuks ei tea. aga konnade lahkamisest pole ma ikkagi kuulnud)

ühesõnaga see konnaprobleem on mind juba palju aastaid vaevanud ja ma tahaks tõsiselt teada, et kas tegemist on fiktiivse klisheega või mitte. see kerkis mul jälle päevakorda tänu sellele, et ma hakkasin vaatama sihukest kultuslikuks kujunenud noorteseriaali nagu My So-Called Life. reeglina mulle igasugused tiinekate probleeme lahkavad seriaalid ja filmid ei meeldi, aga see on päris hea. aga so very 90ies. peaosades tol ajal veel alaealine Claire Danes ja totaalselt babyface Jared Leto (kes tänapäevalgi veel oluliselt vanem välja ei näe mu meelest).

ainus, mis mind häirib, on see kohutav kontsentratsioon ruudulisi flanellsärke (seriaal jooksis aastatel 1994-1995). ka ma ise vist veetsin terve antud kümnendi ruudulisi flanellsärke kandes (ja lõhkiste põlvedega teksad muidugi ka), ja ma loodan, et see kõik enam niipea tagasi moodi ei tule. ehkki halb eelaimdus ütleb, et tuleb kiiremini, kui ma oodata oskan.

k.

kitty kirjutas eile potentsiaalsest blogikategooriast “päeva wildlife”. ma vist pean ka midagi sellist tegema. nimelt nägi mu isa täna hommikul meie tänaval metskitse. ja me ei ela kuskil metsas ega metsa ääres ega midagi onju. ikka suht linnas nagu. isegi tänavad on asfalteeritud.

alles see oli, kui meil toonekurg sauna taga patseeris…

k.

kuidas aru saada, et sa oled kõhutantsija? vähemalt peast, kui mitte rohkem (või noh, päris kõhutantsjia)?

siis, kui sa maanteeservas sihipäraselt sörkides (jooksutrenn) püüad mingil endalegi täiesti arusaamatul põhjusel kõhulainet teha.

päris kõhutantsija oled sa ilmselt siis, kui see nagu actually välja ka tuleb. mul eriti ei tulnud. miks ma seda siiski teha püüdsin, jääb mulle küll hämaraks. ma nimelt ei oska seda eriti hästi teha ja püüan suvalistel hetkedel harjutada (see on siuke hea asi, riiete alt ei paista eriti välja ka, saab kontorilaua taga ja autoroolis rahulikult lihaseid rullida). aga et see juba ka alateadlikult end ilmutama hakkab, on veits kummaline muidugi. (seda tähendabki ‘peast kõhutantsija’.)

aga noh, arenguruumi mul veel on, edasistesse jooksutrennidesse võiks kavasse võtta veel ka erinevad väristused, puusakukud ja muud idamaise tantsu elemendid… vähemalt ma siis tean mitte nii palju üllatuda.

k.

ma võin pea anda, et täna Selveris pöördus kassapidaja minu poole soome keeles.

jumalauta.

ei, ma saan aru küll, millest see tingitud on, aga no… jah. kaalusin soome keeles vastamistki, aga loobusin siiski.

ausalt öeldes võtan isikliku solvanguna juba ainult mõtetki, et ma võiks soomlase moodi välja näha :/

k.

mu tänane aprillinali oli kolleegidele teatada, et ma lähen varsti dekreeti. uudist sain toetada fotoga, mis näitas minu sauna taga asjalikult patseerivat toonekurge. kurg oli muide täiesti adekvaatne ja ehtne, kõndis tähtsalt jalgu tõstes ringi ja sõi midagi hoolega. eile õhtul siis.

ma kusjuures absoluutselt ei ela kuskil maal ega metsas. ja muide, tegemist ei ole minu isikliku järvega ega saunataguse tiigiga ka – originaalis on seal vee all kuskil plaaditud aiatee ja muu säärane tavapärane hoov. hetkel on meil jah umbes hektar vett. eile oli veel lundki, nagu pildilt näha, tänaseks on ka see kõik veeks muutunud. lume paksus veebruari lõpus oli 65 sentimeetrit, vee sügavuseks võib seal kolmkümmend senti olla küll. mõni ime siis, et kured tulevad konni otsima…

k.

mäluhiiglane (st mina) vormistas endale veebruaris uue juhiloa ja pole seda tänaseni ARKist ära toonud. sel lihtsalt põhjusel, et see väike ja tähtsusetu fakt tuli mulle alles täna meelde. palju õnne mulle.

k.

panga- ja muud rööviuudised on mu lemmikud juba hulk aega. nüüd läheb olukord järjest stiilsemaks.

alles mõni nädal tagasi oli uudis soomlasest, kes panka vibupüssiga relvastatult röövis.

ja nüüd röövis Pärnumaal üht väikest poodi mees, kelle saagiks langes tervelt viiskümmend krooni metallraha. vat see on masuaja rööv, ma ütleks.

ma ei arva muidugi, et pangarööv midagi väga naljakat on, aga kui need nii totaalselt feilivad, siis ajab naerma küll. (ma kahjuks ei tea, kas vibupüssiga rööv oli edukas või ei. võibolla ei feilinudki nii väga.)

k.

astusin täna ise endale varba peale. kontsaga. way to go. ma olen uskumatult osav, kui asi puudutab iseendale ootamatute kehavigastuste tekitamist. minu jaoks on täiesti tavaline ja igapäevane asi näiteks toolist mööda istumine, hoogsal sammul vastu kiviseina põrutamine ja omaenda pikkuse mittearvestamine madalate läbipääsude puhul. põhjuseks on muidugi see, et ma liigun liiga kiiresti ja ei jõua ümbritsevaga arvestada. aga vahel on ka mingid tehnoloogilised lahendused minu vastu, näiteks olen ma jäänud sulguvate liftiuste vahele ja igasugustelt iseavanevatelt turvaväravatelt saan ka tavaliselt laksu kirja.

aga tõttöelda pole siin ma midagi imestada, iseäranis arvestades fakti, et umbes viieteistaastasena õnnestus mul totaalselt eirata füüsikareegleid ja kukkuda ettepoole naaldudes hoopis istuli. kuidas see võimalik sai olla, ma ei tea, sest ma olin tol hetkel ka võrdlemisi sügavas umbjoobes ja ettepoole naaldudes püüdsin ma tuge otsida uksepiidalt. järgmisel hetkel olin istuli kukkunud. võimalik, et tegu oli universumi kättemaksuga liiast manustatud salaviina eest. (see seik on üks väheseid asju, mida ma sellest õhtust mäletan. igasugu muid asju on mulle räägitud, aga ma ei tea neid uskuda. jalast ära kaotatud sukad jäid igavesti kadunuks. ilmselgelt oli äge pidu.)

k.

unenägudest

minu traditsiooniline komme võtta puhkus augustisse (sünnipäev jms!) ja minna tööle tagasi umbes siis kui lapsed lähevad kooli, on tekitanud efekti, kus ma jätkuvalt tunnetan mingi kukla osaga, et sügisel peaks … kooli minema või midagi sinnakanti. aususe huvides peaks ära mainima, et ma pole ikka enam juba mitmeid aastaid sügiseti kooli läinud.

aga unenägusid koolist näen endiselt. kõik inimesed näevad, ma arvan. mis on ka mõnevõrra loogiline, arvestades seda, et mina olen oma elust koolis käinud peaaegu 20 aastat. (kuna ma olen loll ja/või laisk, siis mingi tavalise bakalaureusekraadi omandamine võttis mul 7 aastat aega. jah, ma tean, et selle ajaga saadakse juba doktoriteks.)

nii et siis vahetult enne puhkuse lõppu, augusti viimastel päevadel (öödel) nägin unes, et ma pidin taas kord gümnaasiumi minema. kolmandat korda. ehk siis ma olin sellesama gümnaasiumi – Sütevaka – juba kaks korda lõpetanud ja kolmandat korda uuesti sisse astunud. kooli minemist nägin väga eredalt unes. läksin mööda Rüütli tänavat, aga kooli värava eest keerasin ringi, sest klassijuhataja ees hakkas piinlik – äkki ta mõtleb, et ma olen mingi tropp, kaks korda juba gümnaasiumi lõpetanud ja tahab kolmandat tiiru veel teha. nii ma seekord kooli ei läinudki.

erandina oli see unenägu hämmastavalt konkreetne. tavaliselt kui ma kooli unes näen, siis on see tõeline segapuder kõikidest koolidest, kus ma elus õppinud olen – Sindi kool, Sütevaka ja Peda. millegipärast on ruumid tihti Sindi omad, inimesed Sütevakast ja õppejõud pedast XD mõned inimesed näevad unes eksameid, hilinemist, mahaunustatud riideid või midagi muud sarnast. mina näen tavaliselt seda, kuidas ma pean millegipärast jälle mingeid riigieksameid tegema ja ma ei saa aru, miks ma neid jälle tegema pean, kui ma nad juba kunagi teinud olen, ja üsna edukalt veel sealjuures. no ja muidugi klassika, kuidas ma pean otsima Sütevaka majast näiteks mõnd peda auditooriumi või vastupidi.

tööd näen ma õnneks harva unes. vahel siiski. näiteks olen ma terve öö teinud paaniliselt inventuuride kokkuvõtteid, ise sealjuures imestades, et miks mina, see pole ju minu töö. hommikuks olen muidugi uskumatult väsinud.

ja eelmisel nädalal saavutasin uue, teatud mõttes homo modernicuse taseme. nägin unes seda, kuidas ma kuidagi oma lennukile ei jõudnud – kõigepealt võeti mind passikontrollis vahele ja erikontrolli, siis turvakontrollis pakiti mu kott üksipulgi lahti, ja siis jooksin lõputuna näivates koridorides meeleheitlikult lennukile. mõistagi ärkasin enne üles, kui kohale sain. kuna mul lennureisidega on alati mingi jama olnud, siis see unenägu oli veel suhteliselt normaalne. päris elus on raudpolt, et kui ma pean lennukiga kuhugi kulgema, siis ma kas jõuan sinna viimasel minutil (lõpututes koridorides jooksmine Hamburgis), jään vabshee maha (plaaniväline öö Stockholmis), või jäävad absoluutselt kõik lennud hiljaks või üldse ära (mis omakorda põhjustab näiteks 50 eurot maksma läinud taksosõite kiirusel 120 km/h hilisõhtuses Göteburgis jms). saatuse irooniana mulle väga meeldib lennata. ma õpiks piloodiks, kui ma maapealgi nii hädine juht ei oleks. XD

k.