kunagi jaanuaris kirjutasin sellest, kuidas ma leidsin poest lauvärvipaleti rohelistele silmadele, mille värvikombinatsioon oli mu meelest kergelt ajuvaba.

täna nägin oma üllatuseks, et L’Oreal on välja tulnud uute variantidega lauvärvipalettidest eri värvi silmadele ja oh imet, need on VEEL ajuvabamad! uues variandis rohelistele silmadele on ühe rohelise tooni asemel suisa kaks! ja kolmas on mingi kahtlane lillakaspruun.

mu meelest iga lapski teab*, et rohelistele silmadele roheline lauvärv ei ole nüüd just päris SEE… või on need ajatud põhitõed muutunud? igatahes ma ei kujuta ette, mismoodi see asi nüüd siis päris täpselt töötama peaks. ja ei, ma ei ole meigiasjanduses päris tume tegelane… ma nagu actually oskan seda värki küll, vähemalt enda peal ja teatud tehnikaid XD kui ikka vaja on, teen ülitugeva lavameigi, kleebin pähe kunstripsmed, kasutan sihtotstarbeliselt highlighterit, põsepuna ja kontuurimist… XD see, et ma igapäevaelus suht meikimata olen, ei tähenda, et ma seda ei oskaks. ma lihtsalt ei viitsi. muidugi vahel ma ikka olen ilus ka, kannan seelikut ja kõrvarõngaid ja…

meigiteemadel jätkates, mul on absoluutne lemmiktoode – geeljas silmalainer! miks kuradi pärast seda kuskilt poest osta ei saa, ei mahu mulle pähe. mina tellisin Coastal Scentsi oma. geellainerit on imelihtne peale kanda (spetsiaalse pintsliga) ja see jääb jube ilus…

pildil peategelase osas siis kurikuulus geellainer ja toetavas rollis Duroy laineripintsel. lainer on tellitud minerals.planet.ee lehelt ja pintsel pärineb Tallinna Kaubamajast.

teine lemmik lainerimeetod on tightlining viimasel ajal – sobib väga hästi igapäevaseks meigiks. tightlininguks ma kasutan Lily Lolo lauvärvi nimega Witchypoo, mis on selline matt, aga hästi väikese sädelusega must lauvärv, väga tugeva pigmendiga. mida tugevam pigment, seda vähem peab vaeva nägema, see on siililegi selge.

pintsliks siinkohal Ecotoolsi kaldega pintsel (ehk siis angled brush). sellele pintslile ma pean laulma veel omaette kiidulaulu, sest see on väga hea pintsel – tugev ja hoiab väga hästi vormi, samas piisavalt pehme, et sellega oleks ülimugav silmadel toimetada. ja tightliningut ma teen põhimõtteliselt nii, et tupsutan pigmendi täpselt ripsmete sisse, mitte ripsmete kohale. selleks on hea pintsel omal kohal

nagu te vist aru saite, olen ma laskunud ilublogijate maailma. mitte et ma end kuidagimoodi ilublogijatest kõrgemalseisvana tunneksin (et annaks laskuda või nii), vastupidi, mulle väga ilublogid meeldivad. kuskilt on mu meigialane tarkus ju ka tulnud (peamiselt siiski youtubeist XD)

k.

* – mäletate, oli selline raamat kunagi? mis raamat see oli?

ükspäev Rimis avastasin mingi koha, kuhu oli kuhjatud hulgim allahinnatud meigivärki. luurasin seal ümber ja avastasin, et L’Oreal on millalgi välja tulnud selliste lauvärvipalettidega, mis on spetsjom teatud värvi silmadele loodud. no mõeldud-mõeldud. roheliste silmade oma oli täitsa olemas. eks mul teatud kahtlused selle asja suhtes olid, aga ära ma ta ostsin. kahtlused olid mul sellepärast, et ehkki ma pole värvide kokkusobitamises mitte just kõige andekam tüüp, pole ma siiani väga kuulnud, et roheliste silmade jaoks roheline lauvärv see kõiksema õigem oleks.

toode ise siis selline. värvid tulid pildistades päris adekvaatsed, nii et võib uskuda. kummaline on ainult see keskmine, pruunikas toon – tähendab mitte toon, vaid värv ise. see on kas minu nahatooniga täiesti ühtesulav või siis täiesti pigmendivaba (kahtlustan viimast). mingit märgatavat jälge ei ole ma suutnud oma nahale manada ei pintsli ega sõrmeotsaga. vahtkummist aplikaatorid viskan ma alati esimese asjana minema, nii et sellise riistaga pole proovinud. teised värvid on OK, pigmenteeritud ja sädelevad. a see keskmine on täielik feil. ma küll ei nuta selle pärast, analoogseid beezhikaspruune sädelevaid lauvärve on mu kollektsioonis rohkem kui küll. aga no see toonivalik…. iseenesest see roheline on ilus värv, tume ja kuldse sädelusega roheline, aga mu meelest rohelistele silmadele ikkagi mööda. a noh, see on minu arvamus. lainerina kasutada käraks ju küll.

muudel teemadel…. on talv. veetsin hommikul sisukad 15 minutit omaenda tänavanurgal lumes kinni istudes. lahtiaetud tänavad on nõrkadele. muidugi Virumaaga võrreldes on meil siin ikka väga hästi ja lõppude lõpuks sain ka hommikul ikkagi liikuma, nii et ei anna väga iniseda midagi.

k.

uskumatu lugu

aga ostsin Jyskist shampooni. ja palsami ka.

Yes To Carrots – siuke päris hea hinnaga ja normaalse koostisega kosmeetikavärk. ma ei taha kasutada sõnu “looduskosmeetika” (sest ka Puhas Loodus tituleerib end selleks, ja loodusega pole neil peale nime just palju pistmist) ega “öko” (sest see sõna lihtsalt tekitab juba öäk-reaktsiooni) ega “mahe” (sest see on lihtsalt idiootne väljend), aga põhimõtteliselt saite vist aru, mis ma öelda tahtsin.

pooleliitrised pudelid maksid 59 krooni per pudel. väga hea mu meelest. ma põhimõtteliselt keeldun kasutamast kalleid tooteid, sest ma ei usu hetkekski, et hind määrab kvaliteeti. lisaks mis juustehooldusesse puutub, siis olen ma põhimõtteline minimalist ja keeldun oma juukseid kurnamast mingi 300 krooni maksva salongipasaga. ausalt, iga kord kui ma lasen juuksuris pead pesta, siis on mu juuksed pärast lihtsalt kohutavad. õnneks käin ma juuksuris umbes kord aastas ja seega võin selle üle elada. aga muidu… ikka henna, õlid, õunaäädikas ja võimalikult ainete-vaba shampoon-palsam. ega ma nüüd nii väga neid parabeene, SLSi, silikoone ja muud ei karda, aga olgem ausad, mu juuksed ei ole sugugi selline materjal, mis kõike kannataks (nad on õhukesed, pikad, null volüümiga ja pulksirged ning ma tõesti tahan neid kohelda võimalikult leebelt, nii leebelt kui ma vähegi oskan. sest ma pole loobunud oma kavatsusest kasvatada oma juuksed nii pikaks, kui nad vähegi kasvavad. ja kui nüüd keegi arvab, et minu juuksed oma loomupärases nirus olekus ei peaks üldse pikad olema, siis arvake aga lahkesti edasi, mind päris vähe huvitab.)

niisiis, mööblipoest soetatud shampooni juurde tagasi. shampoon ei sisalda SLSi, küll aga sodium coceth sulfate’i. ma ei tea täpselt, mis see on, aga terve mõistus ütleb, et mingi vahutav aine peab shampoonis sees olema, muidu kaotab toode oma mõtte. olgu siis see. Yes To Carrots palsam sisaldas dimethicone’i, küll koostisainete loetelu suhteliselt keskel, aga siiski. võtsin Yes To Tomatoes palsami, mis oli täitsa silikoonivaba. silikoonide koha pealt olen ma pisut tõrksam kui SLSi koha pealt. mina neid kasutada ei taha, pigem siis juba lihtsalt õlid.

proovisin tooted kohe kodus ära ka. shampoon vahutab vähem, kui näiteks mu siiani kasutuses olnud Down Under Naturals Nude, mis sisaldab mu meelest ka rohkem vahuaineid, nii et arusaadav. vahutamine mind eriti ei morjenda, tõsi küll. palsam aga oli üks tõsiselt tõhus tükk… nii rammus, et andis ikka teist peast ära loputada. teinekord tean, panen vähem. nüüdseks on juuksed juba ära ka kuivanud, mulje igati positiivne. ja mu juuksed on kuidagi teistmoodi… kui muidu lahtiselt hoides lähevad mu juuksed kiiresti ‘pulka’, siis praegu on nad küll rohkem sedamoodi, kui ma olen teiste inimeste juukseid näinud.

eks näis, kas positiivsed muljed jätkuvad ka edaspidi.

k.

aa aga muide oli tänane päev veits feil selle koha pealt, et ma sain kätte JÄRJEKORDSE lauvärvikomplekti (Avonist) ja sellega on mu lauvärvikollektsioon kasvanud 17 pakendini – üks kaheksa värviga palett, kaks nelja värviga, viis kolme värviga, kaks kahe värviga ja seitse üksikut värvi. ebanormaalne. ma tean, et ma ei saa ligilähedalegi mõnele blogijale *khm*LiisK*khm, aga ikkagi.

ja jätkuvalt ei suuda ma punuda nelja salguga patsi. kahega, kolmega, viiega – palun väga. neljaga – võimatu. täielik error ja kernel panic. aju jookseb lühisesse ja sõrmed ei kuuletu.

pikajuukselise elu on vahel raske. lisaks murdsin ma hiljuti oma juustesse ühe pulga pooleks, mis oli ootamatu ja üllatav. pulk õnneks oli odav ja plastmassist (sellepärast ilmselt pooleks läkski).

kusagilt pole mingeid normaalseid ja funktsioneerivaid kinnitusvahendeid ka saada, täielik ikaldus. kõik asjad maailmas tuleb netist tellida.

k.

et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest, et ma olen väga valge nahaga. kes mind näinud on, need teavad. valgenahaliste naiste üks pidev mure on see, et meie kaubandusvõrgus ei ole saada jumestuskreemi, mis toonilt enamvähemgi sobiks. kõik kahvanäod teavad seda. ma ka. eelnevatel aastatel ma lähenesin asjale täiesti tagurlikult ja käisin solaariumis ainult selleks, et end meikida saaks. iseenesest täiesti absurdne. ma tõsiselt ei arva päevitusest midagi ja olen muidu oma loomuliku nahatooniga rahul. päevitamine – olgu siis suvel õues või talvel mingis lollakas klaaskapslis – on pikk ja piinarikas protsess ja minu naha puhul on tulemus niiehknii tavainimese silma jaoks hoomamatu (ehk siis ma ei lähe eriti tumedamaks). isepruunistavad kreemid ei tule minu puhul kõne allagi – esiteks need haisevad kohutavalt jälgilt ja teiseks muudavad need mu naha mingiks samaväärselt jälgiks oranzhikaks absurdsuseks. nagu näha, ma olen elu jooksul ikka üritanud loodust trotsida ja mingit päevitust hankida. peamiselt selleks, et end meikida saaks, nagu ma juba ütlesin. ma küll loobusin meikimisest pärast oma silmaoppi poolteist aastat tagasi (sest alguses kohe ei tohtinud ja kui ma avastasin, et inimesed ei kukugi shokeeritult pikali, siis pärast lihtsalt enam ei viitsinud), aga vahel ju tahaks. viimasel ajal on see tahtmine jälle tagasi tulnud.

õnneks ma olin lugenud, et mineraalmeik on selline tore asi, mis arvestab ka seda, et kõik inimesed ei ole grillkanad, ja et minusugused loomult gootikud (no ma olen loodud siuke) saavad ka sealt endale lausa toone validagi. uskumatu, aga nii see ongi. sain eelmisel nädalal kätte kaks sämplitellimust, ootasin kannatamatult ära laupäevase päeva (sest et nädala sees ma päevavalgust ju ei näe) ja proovisin kõik kaheksa tooni omal nahal ära. esialgse proovimise tulemusena tundus, et lausa neli on sellised, mida ma oma ülikahvatu ja 7 kuud päikesekiirgust mitte näinud nahal kasutada saan. saate aru, NELI meigipõhja tooni, mille hulgast valida? ma pole elus endale märtsikuus saanud teha sellist meigipõhja, mis mu nahaga umbeski ühte tooni oleks.

nüüd ma muidugi kahtlustan, et ma langen mingisse kohutavasse mineraalmeigi sõltuvusse ja kulutan sellele kohutava hulga raha, aga kümme aastat mittesobivat meiki on piisav põhjendus mu meelest, et kolmekümneselt lõpuks ka normaalne (ja loomulik) välja näha.

tulles kord tagasi teema algatuse juurde ja öeldes lõpuks välja selle, mis mind aastaid painanud on – kas jumestuskreemide maaletoojate meelest elavad Eestis asiaadid? kui keegi teab, öelge mulle ka. ma väga tahaks teada, miks kõik meigifirmad ainult mingeid kollaseid ja oranzhe toone siin müüvad.

k.

suvel ostsin Universaal Universumist sellise asja, mille nimi inglise keeles on hair fork, kahjuks ma ei oska seda kuidagimoodi eesti keelde mõistlikult tõlkida. ilus asi muidu, see, mille ma ostsin – puust ja mingisugune teokarp külge keevitatud. aga liiga pikk oli. mind ei ole õnnistatud just ülearu paksude juustega, nii et liiga pikad lisavidinad mu juustes ei näe head välja. täna mul viskas lõplikult üle ja tegin harud lühemaks. paberikääride, taskunoa ja küüneviili abiga. toimis väga hästi ja nüüd ma saan actually oma ostetud imeasja kanda ka.

nüüd ma mõtlen, kuidas ma saaks lühendada ka seda üksikut pulka, mille ma ka sealtsamast ostsin. sellele paberikäärid peale ei hakka, mingit powertooli on vaja.

ja üleüldse saan endaga ülihästi hakkama, eile õhtul lõikasin juukseidki. nii et 2010 aastal ma ei pea juuksurisse minema. elu on üldse ülilihtne, kui juuksed on pikad, sirged ja ilma mingi lõikuseta. otsad lõikame ise, värvi annab henna ja muu pärast muretsema ei pea. müstika, kuidas ma siiani terve elu rabelesin sellepärast, et lühikesed juuksed normaalsed välja näeksid. pikkadega pole mingit muret. pese kuidas tahad, kuivata kuidas tahad, maga kuidas tahad… ei ühtki bad hair day’d*. oleks ma enne seda teadnud…. aga eks elu õpetabki.

k.

* – muidugi enamikele naistele vist tunduvad mu juuksed üsna arusaamatud, aga selles asja iva ongi, et mu juuksed on täiesti NATURAALSED. (henna on ka naturaalne). beibede arust mu elu vist ongi üks lakkamatu bad hair day, aga no vähe mind huvitab.

kuna ma lähen täiesti vankumatult absoluutselt igal kevadel peast gootikuks, siis katsetasin, kas mõni mu korsettidest mulle veel selga ka läheb. tundus uskumatu, aga läksid kõik. üks küll kergete mööndustega, aga korseti kandmise üks põhimõtetest ongi vist see, et hingata pole eriti vaja.

ja see, mis mulle viis aastat tagasi suur oli, on mulle jätkuvalt suur. ei ole mu rinnad vahepeal kasvanud. no lootus sureb viimasena.

kahjuks on kõik mu korsetid haakidega, nööre pole ühelgi ja ma ei viitsi neid ka modifitseerima hakata.

ühte korralikku underbust-korsetti tahaks muidugi endiselt.

k.

töö ja vaev, naise ilu pealekauba:

ehk siis minu juuksed tänase seisuga.

kasvatama hakatud sentimeetrisest siilikast. kasvanud päris mitu aastat – neli, kui täpne olla. nagu te kõik teate, värvin hennaga. muide, juuksed on kammitud. enamvähem. eelmisel öösel oli märgadesse juustesse punutud kalasaba, tegelikult on mu juuksed sirged.

k.

pildipost

juuksed, värskelt hennatatud.

kassinahk.

peseb.

Ikoni plugid – draakon.

Ikoni videoplugid – vertigo.

k.

Reideni autoaias ootab mind juba vähemalt nädal aega mu uus auto (noh midagi sarnast, ma ei tea täpset mudelit). ostke mulle palun keegi see ära. ma ei oska küll uneski ette kujutada, kui palju üks Corvette võiks maksta, aga millegipärast ma kahtlustan, et mul pole sellist raha.

k.