neiu muutub tuviks:

… käsi läheb tiivaks… nina läheb nokaks… jalad lähevad kanavarbadeks….

täpselt see tsitaat tuli mitu korda meelde ja ajas kohatult naerma, kui ma vaatasin selle talve hittfilmi Black Swan. mitte et see film naljakas oleks olnud, aga ma arvan, et see surematu stseen kultuslikust lavastusest tuleb automaatselt meelde kõigile eestlastele, kes vaatavad filmi, mille põhipoint on baleriini pikk ja psühhootiline luigeks muutumine.

ma olin sellest filmist tugevalt intrigeeritud sellest hetkest alates, kui ma sellest üldse kuulsin, aga kahjuks ei täitnud see eriti mu ootusi. ehk siis ei olnud üldse nii huvitav, kui arvata oli. miks, ma ei teagi. halb film ju ei olnud, aga Aronofsky on teinud tunduvalt paremaid (Requiem For A Dream, anyone?). ja ballett on minu meelest nii brutaalne asi, et midagi brutaalsemat on raske välja mõelda.*

hiljuti vaatasin teist Aronofsky hiljutist filmi The Wrestler. see meeldis rohkem. mitte et ma arvaks, et show-wrestling mingi normaalne asi oleks, aga film töötas kuidagi paremini. Wrestlerit vaadates tekkis ehtne hea osatäitmise efekt – ma ei näinud ekraanil näitlejat, vaid tegelaskuju. Black Swaniga seda ei tekkinud, ehk siis Natalie Portman ei kadunud hetkekski orbiidilt. võibolla tuleb see ka sellest, et Wrestleri peaosatäitja Mickey Rourke on minu jaoks üsna tume maa, ma vist ei olegi ühtegi teist ta filmi näinud. või on siis tegemist nii hea näitlejaga, kes näitlejana meelde ei jäägi. Portman, vaeseke, jääb vist igavesti aga kuninganna Amidalaks… millest on natuke kahju, ta muidu meeldib mulle väga. aga Black Swanis mõjus ta väga… ebasümpaatselt. õigupoolest tegelaskuju oligi äärmiselt ebasümpaatne ja kordagi ei hakanud temast kahju ega tekkinud mõtet, et vaene tüdruk vms…

siiski, Black Swan on ju tegelikult hea film, lihtsalt ootused veidi liiga üles kruvitud. Portmani peetakse ka selgeks Oscari-favoriidiks. ei oska kommenteerida, ei tea konkurentidega võrrelda. iseenesest, miks ka mitte. olgu tegelaskuju milline iganes ja näitlejatöö ka, aga ma hindan alati seda, kui näitlejad rollide nimel end niiöelda neljaks rebivad. täiskasvanud naisena õppida balletti tantsima ja poole aastaga endale tekitada professionaalse baleriini välimus pole kahtlemata kergete killast.

k.

* – ma tegelt ka leian, et ballett on brutaalne ja absoluutselt enesehävituslik. jah, ma saan aru, et väga paljud inimesed arvavad, et see on imekaunis ja väga kõrge kunst, aga mina selles suuremat ilu näha ei oska. liiga brutaalne noh. (jah, ma olengi selline naine – MMA on minu jaoks täitsa normaalne spordiala, aga ballett on õõvatekitavalt julm.)

fucking with the wrong mexican

pealkiri peaks vist päris hästi ära ütlema, mis filmi ma täna vaatamas käisin.

ma olen Machetest ja üleüldse Rodrigueze filmidest päris mitu postitust aastate jooksul kirjutanud, ma tean.

ühesõnaga ma ootasin Machete täispikka filmi alates sellest hetkest, kui Grindhouse raames seda kurikuulsat fake treilerit nägin. no ja kui siis välja kuulutati, et tõesti tehaksegi filmiks, siis olin ikka kohe päris õnnelik. film igatahes ei petnud mu ootusi ka, vaid ületas need isegi päris korralikult. Rodriguez võikski minu poolest ainult selliseid filme teha, need tulevad tal ülihästi välja. vahepeal ta muidugi tegi natuke mingit jama ka (aga ma ei kirjuta neljandat postitust sellest, kuidas mulle Once Upon A Time In Mexico ei meeldinud), ehkki näiteks ka Spy Kids oli tegelikult ju väga lahe. aga minu jaoks on Desperado ja From Dusk Till Dawn jäänud nagu natuke selliseks… tipuks. ehkki jah, Planet Terror kippus juba umbes sama kõrgele küll ja ma arvan, et Machete võib nüüd küll lõdvalt seal esikolmikus olla küll. sest see oli lihtsalt nii äge. mitmes aspektis ägedamgi. mulle on kohutavalt meeldima hakanud kogu see 70ndate B-filmide stilistika, mis balansseerib nii osavalt hea, halva, absurdi ja geniaalsuse piirimail.

see vist muidugi ei tule kellelegi üllatusena, et ma Quentin Tarantino filmide fänn olen, aga ma pean ütlema, et Rodrigueze filmid meeldivad mulle VEEL rohkem. ma arvan, et lausa kõige rohkem igatahes olen ma näinud kõiki nende meeste tehtud (rezhissöörina ma mõtlen) täispikki mängufilme, ja nende hulgas on ka Rodrigueze vanad ja üsna obskuursed El Mariachi ja Roadracers. muide, Roadracers oli esimene film, mille puhul ma tundsin ära rezhissööri käekirja. kuna seda näidati kunagi igiammu telekas ja ma sattusin seda kogemata vaatama, siis ma mingit tausta ei teadnud. aga poole filmi pealt ma mõtlesin kogu aeg, et kurat, see näeb välja täpselt nagu Rodrigueze film. mis täpselt selle äratundmise tekitas, ei tea, aga ma ei eksinud.

noh ja näiteks Desperado ja From Dusk Till Dawn on sellised filmid, mille dialoogi ma praktiliselt peast tean. ma ei julge arvatagi, kui palju kordi ma neid vaadanud olen. samasse patta kuulub ka Kill Bill, mõistagi. Pulp Fiction samas jällegi mitte, sest ehkki see film mulle ka väga meeldib, olen ma seda ainult umbes kolm või neli korda näinud.

ja kuna ma kontrollisin praegu IDMBst,kas ma ikka saan väita, et olen kõiki Tarantino ja Rodrigueze filme näinud, siis millegipärast oli seal ka kirjas, et Tarantinol on töö all Kill Bill 3. see tekitas mus küll kerge wtf momendi. et nagu kas see Bill juba ää tapetud ei saanud ja et nagu David Carradine’iga ka ju veits feil majas…. a no minor bumps on the road, või mis.

k.

alati, kui maailmas tekib mingi kohutav haip, siis minu esimene reaktsioon on absoluutne vastumeelsus. eriti kehtib see kirjandus- ja filmimaailma kohta. reeglina mu sisetunne mind ei peta ka ja need igasugused haibid osutuvadki täielikuks kräpiks. näiteid võin tuua mitmeid. ükskord töötu olles ohverdasin paar päeva oma täiesti kasutust ajast ja lugesin läbi Harry Potteri esimese raamatu. kräpp. ühel kaunil suvepäeval ohverdasin kaks tundi oma ajast ja lugesin läbi Alkeemiku. kräpp. hiljuti ohverdasin kah kuigipalju oma ajast ja lugesin läbi Videviku. kräpp. filmidest… Titanicut nägin esimest korda siis, kui seda telekas näidati ja mul midagi paremat teha polnud. kräpp. Avatari ma pole siiani näinud ja huvi selle vastu on ümmargune null. sisetunne ütleb ette, et kräpp on kusjuures, huvitava kõrvalpõikena ma peaks mainima, et ma olen teadupärast suur fantasy- ja ulmefänn. aga see ei muuda fakti, et HP on absoluutselt ilge (ma muidugi ei tea, kas seda klassifitseeritakse üldse fantasyks) ja Avatari vastu mul tõesti igasugune huvi puudub millegipärast.

aga on ilmnenud üks huvitav erand. Stieg Larsson oli teadupärast üks selline huvitav mees, et kirjutas oma päevatöö kõrvalt mitu paksu romaani, suri ise ära ja raamatud said äkitselt üleilmselt väga populaarseks. no ikka kohe väga populaarseks. kui nüüd keegi erakordselt juhm on, siis armulikult võin vihjata, et tegemist on Millenniumi-triloogiaga: “Lohetätoveeringuga tüdruk”, “Tüdruk, kes mängis tulega” ja “Purunenud õhuloss”. no vot. selle haibi vastu mul millegipärast mingit vastumeelsust ei tekkinud. aga sellega on üldse üks kummaline lugu. nimelt on nende kolme romaani järgi juba rootslastelt ilmunud ka kolm mängufilmi. mina, intelligent-kusipea nagu ma aeg-ajalt kipun olema, pean mõistagi alati raamatuid ülimaks kui nende järgi vändatud filme – või ei, õigupoolest ma usun, et raamatut peaks lugema enne, kui filmi vaatama, asi pole mitte kvaliteedis, vaid puhtsalt ajalises järjestuses.

no ja nüüd on lugu selline, et ma olen näinud kõiki kolme filmi ja pole lugend ühtegi raamatut. endalgi imelik, et kuidas see nüüd siis niimoodi juhtus. esimese osa (raamatu) ostsin juba ammu – inglise keeles, sest eestikeelne oli poole kallim – aga lugenud olen sellest mingi hädised 50 lehekülge.

aga filmid on absoluutselt super. 90% nende filmide suurepärasusest võlgneb mõistagi Lisbeth Salanderi tegelaskujule ja sellele, kuidas Noomi Rapace teda mängib. see on midagi kirjeldamatut. aga ma ei ole siinkohal erapooletu, sest ilusad gooti tüdrukud on mu nõrkus. eriti kui nad on ka veel nii vingelt mitte-stereotüüpsed nagu Lisbeth. no ja muidugi humoorika kõrvalpõikena ma peaks lisama, et Delfi naistekas avaldas mitugi kodanikku arvamust, et mina olengi tegelikult Lisbeth või vähemalt tema prototüüp. (ma muidugi tahaks, et ma oleks sama geniaalne ja ilus nagu Lisbeth, aga kahjuks ühendab meid vaid see, et ma olen sotsiaalselt umbes sama alaarenenud ja pooleldi asperger nagu Lisbeth…)

aga kõik kolm filmi on sellised… skandinaavialikult karged ja üldse mitte imalad (ma arvan, et ma olen elu jooksul mõnda rootsi filmi veel näinud, nii et võin vabalt sel teemal sõna võtta).

ja meespeaosatäitja Mikael Nyqvist on muidu objektiivselt võttes üsna kole mees (minu subjektiivne arvamus muidugi) aga kuidagi neetult ligitõmbav. lugesin üht raamatuarvustust, kus arvustaja oli väga skeptiline selle suhtes, kuidas raamatus kõik naised vanuses 20-60 hoobilt Blomkvistiga voodisse langesid… ütleme nii, et filme vaadates tundus see ülimalt loogiline ja üldse mitte ülepakutud XD

no vot. siin ma siis olen ja püüan mõttes leida aega lõpuks ometi ka raamatud läbi lugeda. kusagilt jäi silma mõtteavaldus, et raamatutes pidada Lisbeth VEEL ägedam olema… see väljavaade on muidugi köitev. teisalt on mulle selle 50 lehekülje puhul tundunud, et ingliskeelne tõlge on muidagi kohmakas. kuivõrd ma rootsi keeles tean täpselt kahte väljendit (lycka till ja mycke bro) siis ei saa ma kahjuks vist kunagi teada, kas tegu on tõlke kvaliteediga või ongi Larssoni stiil selline. eesti keeles ma neid raamatuid osta ei kavatse, raamatukogus vist saab löögile alles mitme aasta pärast, nii et muud mul üle ei jää, kui seda ingliskeelset lugeda.

üks filmitreiler ka teile siia lõpetuseks.

k.

eile siis läks eetrisse esimene osa ühest sarjast, mida ma päris huviga ootasin – Spartacus: Blood and Sand. lubaduse järgi pidi olema verisem kui Rome ja seksirohkem kui 300. või midagi sinnakanti. esimesed kakskümmend minutit oli küll ainult seksi ja lihaselist paljast gladiaatori-ihu ja verd ka mitte just vähe ei lennanud. siis hakkas vaikselt mingit süzheed ja juba tekkima, kahjuks tundus see kogu selle eelneva orgia otsa kuidagi sobimatu ja arusaamatu… ei oskagi nüüd öelda, kas tuleb huvitav seriaal või mitte, ükski tegelaskuju ei omanud vähimatki isikupära ja dialoogi tase jättis tugevalt soovida. samas visuaalne pool oli võimas, ehkki väga 300 meenutav (vist filmitigi analoogse tehnoloogiaga ka, green screeni abil peaasjalikult).

teisalt jälle see tekitas minus tunde, et filmitööstus taandub varsti puhtalt selleni, et vaja on ainult arvutit ja head programmi, muu pole enam oluline. isegi näitleja pole enam teab mis oluline tegur, neidki saab juba digitaalselt teha (Terminator 4 ja digimuutunud Arnold, tulemus oli kusjuures täiesti usutav). on see nüüd siis hea või halb… loomulikult mulle meeldivad rohkete eriefektidega filmid, aga kui 80% lõpptulemist moodustabki green screen ja arvutiprogramm, siis ma pole enam päris kindel, kas see trend mulle meeldib. võtame näiteks Lord Of The Rings triloogia, kus minu meelest on ilus tasakaal saavutatud. palju eriefekte, aga samas väga palju on location võtteid ja mulle siiralt meeldib vaadata, et need suurepärased mäed ongi Uus-Meremaal päriselt olemas ja mitte mingi disaneri kätetöö. 300 näitab ju ka ilusaid backdrope, aga 99% neist on arvutis tehtud. no ei ole nii huvitav enam, ausalt ei ole.

ja Avatari pole ma muide veel üldse näinudki. tõtt-öelda huvi puudub ka. mitte sellepärast, et see nii digitaalselt tehtud on (praktiliselt multikas onju) aga millegipärast ei tekita see minus ühtegi emotsiooni. aga minu puhul on see tavaline. ma nägin Titanicut ka esimest korda alles siis, kui seda ükskord telekast näidati. siiani ma ei arva, et tegemist mingi eriliselt hea või vähegi huvitava filmiga oleks… no ei olnud minu maitse. Avatar tundub millegipärast samasugune olevat, ainult sinist värvi peaosatäitjatega. ja Pocahontast olen ma ka näinud, nii et süzheed ma juba tean. muidugi võin ma ka rämedalt eksida.

k.

huvitav, kui kõigepealt tehakse filmile treiler ja siis paar aastat hiljem hakatakse filmi ennast ka tegema, kas siis kasutatakse kõik treileri materjal ikka filmis tagantjärgi ära?

Machete oli küll üks nendest Grindhouse’i treileritest, mille peale ma kinos nihelema hakkasin ja mõtlesin, et kurat, kui seda täispikaks filmiks ei tehta, siis olen ma küll väga pettunud. aga õnneks ei pea Rodrigueze töödes eriti tihti pettuma.

filmiteemadel jätkates, ma vaatasin eelmisel nädalal esimest korda elus Reservoir Dogsi. jah, ma tean, et see oli täiesti arulage, et ma seda alles eelmisel nädalal vaatasin – ma olen muidu Quentin Tarantino talendi väga suur austaja. aga ma ei teagi, miks ma seda varem polnud näinud. no nüüd on see viga parandatud, parem hilja kui mitte kunagi. krt, oli ikka hea film küll. nüüd ma võin vähemalt öelda, et ma olen kõiki Tarantino filme näinud (v.a. Inglorious Bastards, mida ma alles kinno ootan, sest ma elan Pärnus onju).

k.

ühest küljest mulle kohutavalt meeldivad Tim Burtoni filmid (need on visuaalselt kõige rabavamad, mida ma elades näinud olen), aga teisalt ei meeldi mulle absoluutselt muusikalid. nii et ma ei olnud siiani näinud “Sweeney Todd’i”. mu vastumeelsus muusikalide suhtes nimelt ületab mu armastuse Johnny Deppi ja Tim Burtoni vastu.

nüüdseks ma olen kümne minuti kaupa ära vaadanud esimese pooltunni sellest filmist ja ma mõtlen tõsimeeli, et äkki peaks heli maha keerama ja lihtsalt ainult pilti vaatama. sest et no pildiline pool on tõeliselt hea. aga no ma ei tea. mulle ikka tõsiselt ei meeldi muusikalid. või siis pigem tõele au andes muusikalifilmid, sest neid ma olen mõnda näinud (nt. Grease, Moulin Rouge, Chicago ja Phantom Of The Opera ja mitte ükski neist ei kuulu mu lemmikute hulka, ausalt), samas kui laval ei ole ma ühtegi muusikali näinud ja ma loodaks seda ka niimoodi hoida.

ma ei oskagi öelda, miks mulle muusikalid ei meeldi. mulle meeldivad eraldi võetuna mõned laulud mõnedest muusikalidest, aga see on ka kõik. muusikal kui tervikzhanr on mulle üsna vastuvõetamatu. ja see pagana Sweeney Todd NÄEB nii kohutavalt äge välja (ma mõtlen siin filmi, mitte ainult Johnny Deppi, onju, ehkki Johnny Depp näeb ka eranditult alati äge välja), et mul oleks ülimalt kahju see vaatamata jätta. on alles häda, ma ütlen.

k.

wordpress muudab oma kujundust juba pea iga päev ja ma olen permanentselt segaduses. elu piiratud intellektiga ei ole lõbus.

olen viimasel ajal toetanud eesti filmitööstust (kui seda saab nii nimetada) ja ostnud DVDsid. filmi “Mina olin siin” ja seriaali “Tuulepealne maa”. mõlemad mulle väga meeldivad nimelt. olen endas isegi avastanud võime ostetud DVDsid vaadata. ostetud raamatute lugemisega on endiselt lugu nii ja naa ehk siis lugu sõltub tugevalt sellest, kas ma raamatukogus olen jõudnud käia või mitte. vahepeal tükk aega ei jõudnud ja lugesin läbi mitu riiulis seisvat raamatut. mida ma muidugi juba korduvalt enne lugenud olin, aga millal see mind enne seganud on. lõpuks jõudsin küll ka raamatukokku ja värsket kraami on nüüd mõneks ajaks jälle.

seda vist polnudki varem juhtunud, et ma võtan raamatukogust hunniku raamatuid ja kõik eranditult on fantasy. aga nüüd juhtus. mul oli vähe aega valida nimelt. kerget segadust (vt. eelpool kommentaar piiratud intellekti kohta) tekitas muidugi tõik, et üheks raamatuks oli ühe sarja (kui seda saab nüüd nii nimetada) teine osa (sarjaks Patrick Rothfussi “Kuningatapja kroonikad”), ja ehkki ma nagu millegipärast teadsin faktiliselt, et ma olen esimest osa lugenud, ei mäletanud ma sellest mitte hekkigi. seda muidugi juhtub minuga tihti. mälu on mul samamoodi piiratud eksole. aga kui ma raamatut lugema hakkasin, siis koorus ikka niipalju mälestusi välja küll, et lugemist ei sega. aga no me räägime ju siinkohal minust ehk siis inimesest, kes Sõrmuste Isanda triloogiat esmakordselt luges järjekorras 1)Kaks Kantsi, 2)Kuninga Tagasitulek ja 3) Sõrmuse Vennaskond. kuhugi sinna vahele mahtus veel ka Kääbik. polnd väga vigagi, kusjuures, sain pildi lõpuks selgeks küll. ehkki omamoodi veider on kurvastada romaanitriloogia lõpu üle (ja selle üle ma kurvastasin, ausalt, sest tegemist oli mu esmakokkupuutega fantasy-maailma ja see jättis minusse väga võimsa emotsiooni) ja siis hakata triloogia algust alles lugema. aga kuna mulle on korduvalt selgeks tehtud, et sääraste raamatute lugemiseks peab olema ajus mingi lühis – sest normaalne inimene ometi ei hakka lugema raamatuid asjadest, mida pole olemas – siis lineaarne mõtlemine on selgelt palju tahetud ja ega ma selle all oluliselt ei kannata ka.

kohe hakkan telekast Matrixi esimest osa vaatama (arvake, mitmedat korda? ja öelge siis mulle ka, sest mul pole aimugi). taaskord üks asi, mis mu mõistusele tugeva põntsu pani, kui seda esimest korda nägin. see ilmselge lühis mu ajus ilmselt aitab kaasa mu arvamusele, et tegemist on ühe loogilisima filmiga ever. Baudrillard’ “Simulaakrumid ja simulatsioon” lugesin ma vist küll enne läbi, kui filmi nägin. aga ei, idee kogu reaalsuse mitte-eksisteerimisest pole mu meelest põrmugi veider, kaugelt sellest.

k.

käisin eile kinos uut X-Meni filmi vaatamas. päris hea oli. ehkki ma ei saa öelda, et ma filmist midagi olulist mäletaksin, kuna rõhuv enamus mu tähelepanust kulus Hugh Jackmani imeliselt ülespumbatud füüsise imetlemise peale. lihtne inimene nagu ma olen. mulle millegipärast väga meeldivad sellised filmid, mille jaoks näitlejad mingit erispets treeningut peavad tegema. pärast on ilus vaadata, noh. eriti kui see treening on midagi sellist, millest ka minusugused lihtsameelsed naisterahvad aru saavad (ütleme siis, et see oleks silmaga näha). lugesin kusagilt, et Jackman olevat sellele Wolverine-filmile eelnenud treeningperioodi tulemusena lõpuks rinnalt surunud umbes mingi 150 kilo. no sellest ma saan juba aru. ma tean küll, et meil siin kohalikud rammumehed suruvad kordades rohkem, aga no olgem ausad, nad ei näe ka mitte POOLTKI nii head välja.

(aga tegelikult, et faktiliselt siiski täpseks jääda, siis näiteks Kaido Leesmann surus ükskord Paari saates otse-eetris 160 kilo ja vist mingi 9 korda, kui ma ei eksi. aga ma jään siiski oma eelnevalt väljaöeldud arvamuse juurde. ja ei, mul ei ole mingit rinnaltsururmise fetishit, mulle lihtsalt jäi see number meelde.)

aga okei, filmi juurde tagasi tulles – ma olin alguses üsna kindel, et film ise on siuke giant suckfest. ja enne kui ma kinno läksin, siis ma vaatasin kogemata netist treileri ka ära ja mõtlesin, et nüüd on filmi kõige ägedamad kohad ka nähtud. aga polnud üldse nii hull. muidugi minu puhul on asi alati lihtne, sest ma olen vägagi easily amused – filmi puhul on minu jaoks vaja ainult hoogsat tempot, palju flässhe eriefekte, paar lollakat nalja kuhugi vahele ja üks kuni mitu suurepärases füüsilises vormis peaosatäitjat (sugu polegi nii oluline). fantaasia, ulme või koomiksite valdkonda kuulumine tuleb alati tugevalt kasuks. ja mulle laupäevaõhtu täiteks käib küll. ma ei eeldagi, et selle kõige kõrvale peaksid kõik filmid olema nagu Matrix, mis veel lisaks kõigele mu maailmavaated igaveseks nihkesse keeraksid.

mis filmidesse puutub, siis ma annan endale täiesti aru, et ma olen vist mingis osas elu lõpuni varateismeline poiss (ehkki minus on tugevalt esindatud ka see osa, mis neid juba ohtrasõnaliselt kiidetud ülespumbatud meesfüüsiseid oskab hinnata ) alles hiljuti näitas Kanal 2 minu teismeea lemmikfilmi. õigupoolest minu teismeea lemmikfilmi prequeli. arvake. Terminator, loomulikult. ma olin sellest omal ajal ikka väga või sees. ega praegugi vaadates viga ei ole, päris äge on. 1984 aasta väljalaskes on puudu ainult flässhid eriefektid, kõik muu vajalik on olemas. juba väga noorena (ma olin vist mingi 12, kui Terminator 2 välja tuli ja mu vaieldamatuks lemmikuks sai?) oskasin ma selliseid asju hinnata. tänu sellele ma muidugi tundsin ennast selles õrnas eas paraja värdjana – kõikidele mu klassiõdedele ja sõbrannadele meeldisid mingid tüüpilised lääged romantilised komöödiad a’la Pretty Woman (ütlen a’la, kuna ma ei tea tänase päevani sellest filmizhanrist mitte essugi) ja keegi ei jaganud mu vaimustust ohtrate ninja-filmide ja Arnold Schwarzerneggeri vastu. kui ma nüüd praegu meenutan, siis rõhuv enamus neist ninja-filmidest olid ilmselt väga halvad filmid, aga tol ajal ma õnneks ei saanud sellest aru.

nii et ma ei ole selles suhtes eriti palju muutunud, ja ma pean veel kord mainima, et mida rohkem CGId, seda ägedam film. ja inimesed veel küsivad mu käest, miks mulle teater ei meeldi. häh.

k.

mõni aeg tagasi langesin populaarsete kuulujuttude ohvriks ja vaatasin filmi nimega Twilight. noh et hullult kiideti ja vampiirid ja et muidu äge. sittagi ta oli. väga halb film oli hoopis. nüüd ma vähemalt tean, et raamatuid ma lugema ei hakka. kahtlustan, et võivad olla isegi hullemad kui Harry Potter.

kui tahate ägedat vampiirifilmi, vaadake Night Watchi. vene film. Öine Vahtkond. (jah, ma arvan, et see kurikuulus rühmitus on selle järgi omale nime võtnud küll). põhineb Sergei Lukjanenko samanimelisel romaanil, mis on isegi oluliselt ägedam kui film, ja filmi tegi mingi hull Timuri-nimeline mees (ma ei suuda ta perekonnanime meelde jätta ühegi valemiga, sest see on nii keeruline, mingi kasahhi värk noh), kes viimati sai hakkama suurepärase Wanted-nimelise linateosega (teate küll, Angelina Jolie ja curving bullets). mina igatahes kavatsen sel Timuril lähemalt silma peal hoida ka tulevikus, sest tõenäoliselt on tegemist mingit sorti geeniusega. vähemalt filme oskab ta väga võimsaid teha.

k.

pika vaagimisprotsessi järel asutasin end eile vaatama filmi “Once Upon A Time In Mexico”. pikka vaagmisprotsessi põhjustas asjaolu, et ma olin seda filmi kunagi kinos näinud ja seal tundus ta täiesti masendavalt, nutmaajavalt, suitsiidselt halb. aga eile ma vaatasin ta korra veel ära ja ausalt öeldes nii halb ei olnudki, kui ma algselt mäletasin. no hea film muidugi ka mitte, noh nii üldiselt. aga päris nutma enam ei ajanud.

müstiline on see, et sellel filmil on olemas kohutavalt palju eeldusi olemaks VÄGA hea film. näiteks Robert Rodriguez ja Johnny Depp. see ise on juba kaks korda rohkem, kui mingil mistahes teisel filmil. aga no krt. ei ole hea film. veel müstilisemaks teeb kogu selle asja tõik, et ma ei tea isegi, mis selle siis halvaks filmiks teeb. head näitlejad on. geniaalne rezhissöör on. hea soundtrack on. geniaalse rezhissööri geniaalne editing on. imeilus photography on. okei, dialoog võiks parem olla. aga no… ei saa aru. ei ole hea film.

võibolla olen ma lihtsalt liiga fanaatiline Desperado fänn (sest et ma olen tõesti). ja antud triloogia esimene üllitis El Mariachi on ka kusjuures ägedam, kui kolmas film. mis siis, et see esimene tehti eelarvega 7000 dollarit. seda ägedam ja geniaalsem see on. sellise triloogia viimane film peaks olema midagi tõeliselt ägedat, mitte siuke käkk nagu tegelt välja tuli ja mida isegi Johnny Depp päästa ei suutnud (ehkki olgem ausad, ilma temata oleks see suisa nutune olnud). kõrge eelarvega ja star castinguga käkk. ja veel Enrique Iglesias, jumalauta. seda poleks küll vaja olnud.

pärast seda filmi esmakordset vaatamist oli mul tõsine hirm, et Rodriguez jääbki siukseid käkke tegema. aga õnneks nii päris ei läinud – Sin City ja iseäranis Planet Terror olid ikka väga väärt asjad. juhtuks nüüd vaid tõsiselt see ka, et Machete täispikaks filmiks saaks…

k.