blog.tr’st on kasu. sain just sealt teada (minut aega tagasi), et In Extremol uus album väljas. teatava erutusega kontrollisin fakti ja ennäe ongi. see on tore. mulle In Extremo kohe hirmsasti meeldib, vaatamata sellele, et mu esimene kokkupuude selle kollektiiviga päädis naerukrampidega minu poolt. no ma polnd iialgi enne näinud, kuidas kolm torupillimängijat laval mingit naljakat sabatantsu teevad. aga ikkagi hakkas meeldima. no mulle hakkas isegi Metsatöll meeldima, mis me muust räägime.

vat seesama video mind nii õudsalt naerma ajaski. torupillimängijaid jälgige nii umbes 1:55 peal. ma siiamaani naeran, kui vaatan.

In Extremo on pannud mind aru saama ka ühtlasi sellest, et ma saan ladina keelest paremini aru kui saksa keelest. mis on iseenesest kummaline, sest ma olen mõlemat ühepalju õppinud (3 aastat). võibolla tuleb vahe sellest, et ma saksa keele tundidest panin kõvasti poppi? muidugi ladina keel oli gümnaasiumis üks väheseid aineid, kus ma enamvähem kohal käisin. mitte et nii hullult meeldinud oleks, vaid et see oli nii ülemõistuse keeruline, et ma ei julgenud naljalt tunde vahele jätta. abi sellest muidugi suurt polnud, minu mõistus ütles üles kuskil nii kolmanda käändkonna paiku.

ja oma saba kergitamiseks ma peaks kirja panema (lihtsalt kroonikakirjutamislikus mõttes) ka selle, et täna peale tööd ma jooksin 40 minutit, ja pärast tegin 10 kätekõverdust (varvastel). senine rekord oli viis. tuleb välja, et olin lihtsalt laisk. muid bodyweight harjutusi tegin ka. kuna ma pole üle kahe nädala ühtegi kangi ega hantlit lähedalt näinud, siis mu hoolega ülespumbatud lihasmass taandareneb võimsalt, ma arvan. homme ma tahaks minna jõusaali, kus ma tahaks teha kangiga kükke ja jõutõmmet. aga kuna mu hambaarst hakkab minu peal homme läbi viima mingit eriti sadistlikku protseduuri (juureravi), siis ma pole väga kindel, kas must peale seda veel elulooma on.

kui keegi arvas, et ma päriselt ka 40 minutit jooksin, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. on olemas üks programm, mis lubab minusuguse lootusetu diivanikartuli 13 nädalaga 10 kilti jooksma panna. no ma tahan seda nalja näha. mina, kes ma pigem jäin bussist maha, kui selle peale jooksma hakkasin. no ma olen ikka eluaeg jooksmist väga kirglikult vihanud. jooksmisest rohkem jälestan ma ainult suusatamist. aga ma pean tunnistama, et ma olen juba 4 korda selle programmi järgi käinud ja siiani olen elus. muide, eelmisel suvel käisin ka täpselt 4 korda, siis oli kopp ees. aga sel aastal mul tekkis sportlik uudishimu ja hasart. mis tõestab väga efektiivselt, et sport on räige ja ohtlik ja tekitab sõltuvust ja võib juhtuda, et pärast on rõvedad võõrutusnähud. nagu mul praegu on. jõutrennist. ma lausa tunnen füüsiliselt oma lihaskiudude hävimist ja see on südantmurdev! võib juhtuda, et kui ma homme ikkagi jõusaali jõuan, siis poetan jalapressi najal pisaragi.

k.

minu pealuu seest leitud hamba saaga jätkub. igavesest ajast igavesti. täna käisin jälle hambaarsti juures, ei ole ma jaanuari algusest saadik targemaks saanud. võib juhtuda, et see hammas jääbki sinnasamasse, kus ta viimased 20 aastat olnud on. ehk siis mu lõualuu sisse. aga võib juhtuda ka teistpidi. ma pigem tahaks, et ta oleks edasi seal, kus ta on. mõte mu isikliku lõualuu laialilammutamisest ei tekita erilist häppinessi.

a no põhimõtteliselt olen ma lihtsalt saanud viimasel ajal arsti juures käia korraks suud lahti tegemas ja kuulmas fraasi ‘tule kuu aja pärast tagasi’.

täna olin selle pihta nii nördinud, et ostsin endale uued kõrvaklapid. udupeened. nii udupeeneid poleks tahtnudki. aga vähemalt on nad nüüd musta värvi ja ma saan normaalse inimese moodi tänaval käia, ilma et ma näeks välja, nagu oleks mul iPod hõlma all.

eelmisest lõigust jäi nüüd kogemata mulje nagu ma käiks jala või midagi. ei käi, ärge kartke. sõidan endiselt ikka oma armsa tumerohelise Getziga ja olgu ausalt öeldud, et mu sõidustiil on võtmas üha ülbemaid mõõtmeid. kuu aega ilma vahtralehtedeta ja juba ma tõmblen närviliselt, kui keegi mu ees lubatud piirkiirusest kümme kilti kiiremini sõidab. aeglane! liiga aeglane! ma olen kogu aeg teadnud, et see oli äärmiselt paljutähenduslik, et ma autokoolis BMWga sõitma pidin õppima.

k.

ma olen hambavärdjas. vähe sellest, et mul on kuhugi lõualuu sisse peetunud mõlemad parempoolsed tarkusehambad, on mul paremal pool lõualuu sisse peetunud ka üks poolpurihammas (see, mis käib silmahamba ja purihammaste vahele). tõenäoline on, et seesama hammas hakkab aegajalt liikuma ja tekitab mulle seda lollakat valu ja kangust lõualuudesse.

tänaseks hommikuks oli ta tekitanud ka talumatu valu püüdlusel hambaid kokku panna, sellepärast ma arstile kablutasingi ja ennast kaks korda röntgeniga kiiritada lasin. vat mis kõik veel nii kõrges vanuses välja ei tule. ma teadsin küll, et mul üks hammas puudu on, aga ma mõtlesin, et ta noh, ongi puudu. mitte kuskil mu pea sügavustes peidus. röntgenipilt nägi päris kriipi välja, nagu ma oleks hai, kellel kogu aeg kolm rida hambaid lõualuus varuks.

õnneks kerge goole otsing “impacted premolar” näitas mulle, et ma pole unikaalne juhus maailma meditsiiniajaloos ja teisi siukseid on veel. igasugused hädad tunduvad hoobilt kergemad, kui saad teada, et teistel on ikka ka. ja samas on ka natuke kahju, sest tahaks ju ikkagi natukene unikaalne ka olla. umbes nagu see mees ühest vene filmist, kellel oli 32 hamba asemel 33 ja kes väga kuulsaks sai vms.

k.

hambaarstil käidud. alguses mul oli plaan hästi de…

hambaarstil käidud. alguses mul oli plaan hästi detailselt kirjutada, et mis minuga seal siis tehti, aga tegelikult tuli välja, et polegi millestki kirjutada. uni tuli peale, igav oli, kõht korises. arst puuris, kangutas ja tsementeeris nii et seda nägu. minu ainukesed kirjapanemisväärt mõtted olid tuimestussüsti tegemise ajal “misasja, SEE oli süst teie meelest???” (loe: minu meelest ta tegi ainult süstimise nägu, mina küll mingit süsti ei tundnud, aga praegu tahaks küll märkimisväärselt suuremat näo motoorikat omada) ja plommi ehitamise ajal “jeebus, mis see kõik maksma läheb”.

ma tahaks siinkohal ära mainida, et ma kardan hambaarste nii hirmsalt, et ma sain varemalt paanikahooge puhtalt sellest, kui telekast hambapasta reklaami näidati.

muidugi, vabast tahtest hambaarsti juures ikkagi ei käiks. see pealuud raputav puur on endiselt vastik ja see mulle ka ei meeldinud, et plommi lihvimise ajal nägu ja prillid vett täis pritsiti. aga muidu…. pfft.

k.

ammu pole kirjutanud. mis siin siis ikka – seda, e…

ammu pole kirjutanud. mis siin siis ikka – seda, et talv tuli, teate kõik isegi. mina olen selle talve mitmesuguseid vilju juba maitsnud. hakkasin täna õe juurest ära koju sõitma ja no ei saa. kinni mis kinni. sest et miski sahk oli käinud ja auto ette ilusa lumevalli lükanud. kutsusin isa appi. mina seda kiigutamise värki ei valda.

teine vili on vist see, et mul on juba vaat et nädal aega lõualuud kanged mis kanged. valusad ei ole, aga kanged, raisk. suhuvõtmise naljad on muide hetkel äärmiselt kohatud. see kangus ja pakitsus ja veider tuimus on häiriv. ei oskagi seisukohta võtta. mul on muidu kuu aja pärast hambaarsti number, ja ma ei oska otsustada, kas hakata varasemat aega nillima või ei. hambad ju ei valuta. või kui tunda annavad, siis üksteise järel kõik. hästi õrnalt. rohkem on sihuke tunne, et nägu paistes. mida tegelikult õnneks ei ole.

muide selle hambaarstiga on üldse omaette ooper. ma ei suuda meenutada, mitu aastat tagasi ma seal viimati käisin, aga sellest on ikka aega möödas. ma nimelt kardan hambaarste lihtsalt kohutavalt. aga ma olen julge ja vapper ja elan üle. ja küsin tuimestust. ennast kehtestades. enamik inimesi ei saa üldse aru, et kuidas ma saan hambaarste nii jubedalt karta, ise lasen ennast tätoveerida ja augustada nii et silm ka ei pilgu. aga no need on ikka täiesti kardinaalselt erinevad asjad. mind absoluutselt ei kõiguta mõte oma erinevate kehaosade läbitorkamisest, aga paljas mõttevälgatus PUURIDEST tekitab puhast kabuhirmu. ma praegu püüan mõelda selle peale, et puur ei ole väga palju teistmoodi kui tätoveerimisaparaat. ega hästi välja ei tule.

aa ja siis ma ostsin endale Promodist seeliku. saate aru – SEELIKU. see on mingi jama, ma kahtlustan.

ja seda ma lubasin endale ka, et kui ma hambaarstiga ühele poole saan ja hambad korda, siis ostan endale MP3 mängija. ma küll ei tea, mis raha eest, aga mõte loeb!

k.