eelmisel nädalal juhtus üks kole asi. nimelt ma tundsin väga äkitselt ja akuutselt, et ma pole juba mitu aastat endale ühtki tätoveeringut lasknud teha ja mu nahk hakkas nõelte ja tindi järele KRIISKAMA. see pole muide üldse mingi lahe tunne. iseäranis siis, kui neid nõelu ja tinti kusagilt hetkel võtta pole. siis ma sain jälle aru, et ma vist ikka pole päris normaalne inimene. ma tean päris palju inimesi, kes laheda tätoveeringu nimel on nõus valu ära kannatama, aga ma tõsiselt pole kohanud ühtegi sellist, kes minu moodi seda protsessi NAUDIKS. no ausalt. see on parem kui… hmm, ‘parem kui seks’ oleks pisut liiga ambitsioonikas. aga no see on kuskil seal parimate tunnete hierarhia üsna tipus. palun kommenteerige, kui te minusugused olete – siis ma tunneks end vähem väärakana

aga õnneks on mul sõpru, kes minust siiski aru saavad. laupäeva õhtul Liisi juures olles ma küsisin omast arust hästi süütult, et kas neil on mingit sellist raamatut, kus oleks mingeid viikingi kunsti motiive vms sees ja Evelin nõudis momentaalselt (ja suurtähtedega, ausalt): KUHU??? vastasin küll, et täpselt veel ei tea, aga ma arvan, et vasak käsivars läheb loosi. paremal juba omajagu on. ja seljaga on omad plaanid (äärmiselt suured, mõistagi).

häda ja viletsus selle kuluka sõltuvusega

k.

pearaamatupidaja istus ükspäev mu laua juures ja äkki avastas – issand, sul läheb see auk kõrvast läbi?

ta oli mõelnud, et see on mingi illusioon. nojah, eks ma siuke illusionist ole.

k.

pärast, kui ma olin taksoga hotelli jõudnud ja ootasin, millal kerge, aga vastik kipitus silmades möödub, mõtlesin, et oh kus ma pärast blogis kirjutan ja muljetan. täna, 30 tundi pärast operatsiooni ei oska ma sellest midagi kirjutada. asi möödus täiesti emotsioonitult, kui nii võiks öelda. tõusin hommikul üles, sõitsin Tallinnasse ja astusin sisse KSA silmakeskuse uksest, mu silmi kontrolliti veel igasuguste aparaatidega ja ma pidin siis lihtsalt eesruumis ootama, kui kutsutakse. ikka veel ei ühtegi tundepoegagi. mina, kes ma olen igapäevases elus paanik nagu muistegi ja kardan nii absurdseid asju, mille peale vaimselt terve inimene ei tulekski, ootasin oma silmaoperatsiooni ilma väiksemagi tundevõbinata. võrdluseks võib öelda, et ma olen tavaliselt isegi juuksuri juurde minnes närvis.

aga kui mind oli opituppa kutsutud ja püha kolmainsus sussid-kittel-müts mu isiku külge integreeritud ja ma selili lamasin, mingi äärmiselt hi-tech aparatuur pea kohal, siis hakkas äkki natuke hirmus. sest et siis ma vist sain aru, et kohe hakatakse mu silmade kallal mingit ulmevaldkonda kuuluvat asjandust läbi viima.

operatsiooni ise oli aga täpselt sama tundevaene kui eelnev ootamine. no ma tahaks kirjutada perversseid õudusi, aga mida pole, seda pole. õudne ega jube polnud absoluutselt mitte ükski asi, et kaugusid lahtihoidva klambri paigaldamine ega millegi surve silmamunale, ega häguseks muutuv pilk ega korraks kustuv valgus. no ja laseri töö ise on minusugusele ulmefännile juba puhas lõbu. mille kohta ma pean ka kahjuks ütlema, et ainult veits undab ja ajab kärsahaisu ja ongi kõik. teise silmaga sama, veidi aega lamamist, päikeseprillid ette ja homseni.

kahe tunni pärast oli hirmus kiusatus merel sõitvaid laevu vaadata. kõige vingem osa oli see, et selginenud nägemisega avanev vaade oli PiritaTallinna lahele. no seda ma sain pärast ikka ägedalt nautida. muide, ongi täpselt nii äge, kui räägitakse – oma silmadega vaadata asju, mida sa varem kunagi näinud ei ole.

k.

jätsin hüvasti ühe piercinguga, mis minuga koos umbes kuus aastat rahulikult eksisteerinud oli. tõsiselt kurb on. aga mis teha, vahel tuleb nendega hüvasti ka jätta. siiani olin hüvasti jätnud kahe kulmu- ja ühe huuleneediga ja nüüd siis läks ka niburõngas kõige kaduva teed. lohutan end sellega, et alati annab uuesti augustada.

muudest teemadest: Pärnus teadupärast avati esimene MaXXXima. no on raisk ikka suur küll. ja mida kõike seal müüakse! põhimõtteliselt tõesti kõike. täna ostsin endale näiteks orgaanilist valget shokolaadi. jube kallis, aga ÜLIHEA. ma ütleks, et parim, mis ma siiani söönud olen.

lisaks soetasin fotokale vutlari. Rabarockil kavatsen kõigist väga palju kompromiteerivaid fotosid teha. kuna mul fotokas on küll põhimõtteliselt töökorras, aga siiski mitmest kohast katki (mis võib vabalt juhtuda, kui seda korduvalt vastu maad kukutada), siis pole mul kahju seda ka ära kaotada. kahju võib olla tõesti ainult kompromiteerivatest fotodest.

ja ajaloolise tõe huvides pean ära ütlema, et minu projekt 10 kilti 13 nädalaga lõppes juba jupp aega tagasi. kuu aega suutsin viksilt jooksmas käia, ja siis olin sunnitud nentima ammu teadaolnud fakti – ma vihkan jooksmist endiselt kirglikult. iga kingsepp jäägu siiski oma liistude juurde, minu puhul siis bodypump ja jõusaal. raskete asjade tõstmine mulle meeldib. palju loogilisem.

homme shefid tööle ei lähe ja magavad raskeks rokkimiseks välja.

k.

kaks ühes – suured lemmikud ja kired – kassid ja mod/suspension.

I can has hooks?

nummi.

k.

eile ostsin neti kaudu kaks paari pluge. ja unustasin sujuvalt ära. täna tuli meelde alles. üks paar on draakonitega ja milline teine, ei mäleta. eks ma siis vaatan, kui kohale jõuavad. väga normaalne iseenesest. hea, et mulle tänagi meelde tuli, muidu oleks ma paki saabumisel ikka väga sügavas hämmaris olnud.

aga mu mälukaotusel on ilmselt täiesti arvestatav põhjus. eile õhtul olin ma juba peaaegu magama jäänud, kui Morrison hakkas käituma nii, nagu käitub üks kass, kes laest midagi kätte tahab saada. laes oli RÕVEDALT suur ämblik. täpselt mu voodi kohal. järgnevad pool tundi ma värisesin, nutsin ja üritasin seda ämblikku kuidagi ära tappa. kuna ma talle eriti läheneda ei julgenud, siis oli see päris komplitseeritud. aga kuidagi ma ta maha löödud sain. kuradi kass muide ei püüa ämblikke, seda ma tean juba ammu. noh, ämbliku saatsin loojakarja ja ise kolisin teise tuppa diivanile magama, sest oma voodis ma enam ei julgenud. magamisest muidugi terve öö midagi välja ei tulnud, sest ma olin pehmelt öeldes endast väga väljas. kuhu ma täna öösel magama lähen, seda ma veel ei tea. viimase viie päeva jooksul olen oma toast elimineerinud täpselt viis ämblikku ja arvestades seda, kui kohutavalt ma neid elukaid kardan, siis ärakolimine tundub üha parema variandina.

k.

omaenese tervise huvides panin praegu pintslisse tahvli tumedat shokolaadi tshilliga. väga vaimustav kombinatsioon. ükskord ma juba avaldasin kestvaid kiiduavaldusi inimesele, kes pani kokku shokolaadi ja piparmündi. nüüd ma tahaks avaldada kestvaid kiiduavaldusi inimesele, kes pani kokku shokolaadi ja tshilli.

kui nüüd muidugi loogiliselt mõelda, siis mu kiiduavaldused on hiljaks jäänud, sest need geeniused mõistagi olid maiad. või asteegid. mul on selle koha peal kerge mälulünk. aga ilmselt siiski maiad. shokolaadi nimest järeldades.

nii et au tsivilisatsioonile, mis lisaks tänase päevani deshifreerimata kirjasüsteemile, nulli leiutamisele ja keele augustamise traditsioonile on osanud välja mõelda ka tshilliga shokolaadi. kui need muidugi asteegid ei olnud.

ma muide nägin hiljuti juppi mingist dokumentaalfilmist, kus terve küla tuli kokku ja sooritas kollektiivselt ägedaid asju pikkade teravate varrastega ja teravate metallkonksudega. ma kahjuks ei mäleta, kuskohas see umbes võis olla, aga ära said tehtud nii cheek skewering kui pulling (üks mees vedas igavese piraka laadungiga vankrit lausa).

k.

olen viimasel ajal kõvasti eesti muusikatööstust toetanud ja plaate ostnud:

Rolf Juniori “Ingel”
Metro Luminali “Ainult…”
Metsatöllu “Iivakivi”.

jep. mul on laiaulatuslik muusikamaitse.

ja sellele lisaks on mulle ootamatult avanenud kõrvaehete suurepärane maailm. mulle meeldib küll enamasti pretensioonitut metalli kanda (kirurgiteras), aga täiesti lambist avastasin ma, et igasugu lahedaid pluge on ju olemas. ja isegi sellised riputatavad asjad on olemas, mis 8 millimeetrit laiad on. ägedad pealegi. nüüd muidugi tahaks kohe igasuguseid ägedaid pluge – no ja muidugi teemantitega tunneleid, juhuks kui presidendi vastuvõtule kutsutakse.

k.

tähendab, põhilised otsisõnad mu blogisse on sudafed ja kõhugripp. kuulge, see ei ole mingi meditsiiniblog! siin on sex, drugs & rock’n'roll. või noh, vähemalt seda viimast mu muidu karskete eluviiside kõrvale.

aga seda tahate näha, milline näeb välja 8-millimeetrine auk kõrvalestas?

vaadake:

aga nüüd ma võtan end kokku ja segan henna valmis ja homme keeran selle endale pähe. ohh kuidas ma ei viitsi.

k.

BMEshop on üks igavesti hea pood. müüvad ägedaid asju ja kaup tuleb kiiresti kohale. ja viimastele tunnelitele lisaks (saabusid täna hommikul) sain ma veel kleepeka ka!

järgmiseks ma tahan mingeid bling-bling tunneleid. või sädelevaid pluge või midagi sellist pidulikku. pidulikeks puhkudeks. oleks ma rikas, ma ostaks omale swarowski kristallidega tunnelid ja ükski konn ei köhiks, kui mind presidendi vastuvõtule kunagi kutsutakse.

k.