hakkasin hiljuti lugema mingit raamatukogust üsna suvaliselt haaratud raamatut – City of Bones (sarja Mortal Instruments avalugu). noh, kaanepilt oli intrigeeriv ja nii. jõudsin omadega poole raamatu peale ja siis mul tekkisid juba teatavad kahtlused. nuhkisin natuke wikipedias ja nii ongi, nagu ma kartsin… mingi järjekordne twilight, rsk….

eks ettevaatust oleks pidanud tekitama juba seegi fakt, et Stephanie Meyeri recommendation esikaanel oli. kahju on sellest, et raamatukogus riiulite vahel wikipedia võimalust pole, ma oleks tagasi põrkunud juba selle “young adult urban fantasy” sildi peale. urban fantasy on muidugi väga hea ja tore, aga vat see young adult on siuke asi, mida ma reeglina ei kannata… tavaliselt tähendab see seda, et seksi ei ole ega tule. mitte et ma raamatuid seksi pärast loeks, kaugel sellest, aga mingit tiinekate habisemist minu vanuses inimene enam naljalt lugeda ei taha, eksole. võibolla kui ma oleks 15, siis läheks selline asi peale. aga ma olen 30. young adult ei ole enam päris minu definitsioon…

kogu seda eelnevat lõiku nüüd üle lugedes ma sain aru, et ma ei oska ikka üldse kirja panna seda, mida ma tegelikult mõtlen. oh well. no ütleme siis nii, et kogu see twilighti-romantika on minu kui vana ja kibestunud muti jaoks lääge, imal, igav ja absoluutselt ebausutav. õnneks on City Of Bonesi tegelased vähemalt enamvähem normaalsed tüübid, nii et ma vist isegi loen selle raamatu lõpuni. olgem ausad, nii halb see ju tegelikult ka ei ole.

k.

andsin lõpuks oma ihadele järele ja ostsin “Jää ja tule laulu” seeria kaks esimest raamatut – A Game Of Thrones ja A Clash Of Kings. poes oli terve sari olemas, muidugi (nii palju kui seda kirjutatud on), aga igaüks neist on paras telliskivi ja kõik kokku tundusid natuke liiga aukartustäratavad. nii et piirdusin kahe esimesega. ma olen neid küll juba lugenud ka, aga ma teadupärast ostangi ainult selliseid raamatuid, mida ma juba lugenud olen (vahel ka mitu korda) ja mis mu hingele enam rahu ei anna. reeglina on need mingid eepilised fantasy-sarjad XD ja reeglina ka inglise keeles, peaasjalikult just selle tõttu, et ingliskeelsed on tunduvalt odavamad.

näiteks: paar aastat tagasi ostsin Zelazny “The Chronicles of Amber” (viis romaani), mis maksis 194 krooni. eesti keeles on kõik need raamatud ilmunud mõistagi eraldi ja tänasel päeval maksaks see mulle 310 krooni nelja raamatu eest (sest esimese hinda pole kusagilt leidagi ja müügil neid ka muidugi juba ammu enam ei ole). Stieg Larssoni hüpermenuk “Lohetätoveeringuga tüdruk” maksab eestikeelsena hetkel 299 krooni, mina ostsin ingliskeelse 140 krooni eest.

ja tulles tagasi tänase soetatu juurde – Jää ja tule laulu kaks esimest raamatut on eesti keelde rõõmsasti löödud neljaks, koondhind oleks poes 1033 krooni. mina maksin täna 296 krooni. minu meelest on üldse täiesti ajuvaba, et originaalis ÜKS raamat tehakse eestikeelses tõlkes KAHEKS ja tarbija maksabki topelt.

ja jah, ma tean väga hästi, et ingliskeelsed on paperbackid ja seetõttu maksavadki vähem. aga ma ütlen ausalt, et kaane materjal on mulle isiklikult äärmiselt ebaoluline. jah, väikeses formaadis (11×18 cm) 800-leheküljelist raamatut ON pisut ebamugav käes hoida, aga jällegi oluliselt parem kaasas kanda (ja võtab riiulis vähem ruumi). ja kui raamat on hea ja huvitav, siis no ausalt, mis vahet seal on, mis mõõdus ja kaalus ja köites see on? mina loen raamatus teksti. trükis kui selline jääb küll teisejärguliseks. ja kui ma saan selle teksti rohkem kui kolm korda odavamalt, siis mu poolest need kohalikud kirjastused võivad vabalt pankrotti minna.

sai pisut hambuline sõnavõtt, aga olgem ausad, raamatud meie kallis vabariigis on ikka äärmiselt jaburate hindadega müügis. sellest ka põhjus, miks ma ostan keskmiselt ühe raamatu aastas (ja sellegi võõramaise odava väljaande) ja miks ma kolistan pidevalt raamatukogude vahet. sai sealtki täna kaks hiiglaslikku tellist koju taritud (“Tüdruk, kes mängis tulega” ning kohaliku pseudo-ajaloolise “Hundipäikese aeg” teine osa).

lõpetuseks – kuna “Jää ja tule laul” on mulle viimasel ajal üks paremini pealeläinud fantasy-sarju, siis olen ma mõistagi hiiglaslikus ahvivaimustuses faktist, et tollest kah seriaal tehakse. treilerid jätavad paljutõotavat muljet igatahes

k.

ükspäev käisin raamatukogus ja ennäe imet, riiulis vedeles Videvik. jah just seesama superhitt helendavatest vampiiridest. ma olen (olin) umbes ainuke inimene maailmas, kes seda veel lugenud polnud, ja siis ma otsustasin, et annan asjale ausa võimaluse. kuna ma vaatasin kunagi selle alusel tehtud filmi ka ja see oli kohutavalt halb, siis ma olin kindel, et raamatuid lugema ma ei hakka. aga nagu öeldud, ma tahtsin, et ma ikka täpselt teaks, millest ma räägin onju. nüüd ma olen lugenud sellest teosest 170 lehekülge ja no kurat on ikka halb küll. mitte nüüd nii halb, et lugeda ei kannataks, ma arvan, et ma loen ta isegi lõpuni (võibolla, kui just oluliselt halvemaks ei lähe), aga no midagi head seal nüüd küll ei ole. tegelikult on Annikal õigus, et seda raamatut lugedes tahad kõigepealt põlema panna peategelased, siis iseenda ja lõpuks kõik postuumselt happega üle valada. eks ta enamvähem nii on ka. ehkki, olgem ausalt, ma olen halvemaid raamatuid lugenud.

ma ei oskagi öelda, miks see nii halb on. minu meelest oli ka Harry Potter suht halb raamat (esimene osa vähemalt, ja rohkem ma neid lugenud pole), ja ka selle puhul ma ei tea, miks. mõlemad on painavalt igavad ja karjuvalt… noh igavad. ja peategelastele tahaks pidevalt tõesti füüsiliselt haiget teha. see pole kunagi hea märk, kui sa raamatut lugedes leiad, et tahaks tappa ja põletada.

õnneks on mul lugemist ootamas ka üks uus Pratchett ja Amberi-sarja kuues osa (jess!!!), nii et elul pole viga midagi. välja arvata vast fakt, et mul on igemes suur auk (kus veel eile oli hammas) ja ma ei saa eriti oma lõugu liigutada, mis omakorda tähendab, et mul on kõht tühi ja ma seetõttu ka väga heas tujus ei ole.

k.

wordpress muudab oma kujundust juba pea iga päev ja ma olen permanentselt segaduses. elu piiratud intellektiga ei ole lõbus.

olen viimasel ajal toetanud eesti filmitööstust (kui seda saab nii nimetada) ja ostnud DVDsid. filmi “Mina olin siin” ja seriaali “Tuulepealne maa”. mõlemad mulle väga meeldivad nimelt. olen endas isegi avastanud võime ostetud DVDsid vaadata. ostetud raamatute lugemisega on endiselt lugu nii ja naa ehk siis lugu sõltub tugevalt sellest, kas ma raamatukogus olen jõudnud käia või mitte. vahepeal tükk aega ei jõudnud ja lugesin läbi mitu riiulis seisvat raamatut. mida ma muidugi juba korduvalt enne lugenud olin, aga millal see mind enne seganud on. lõpuks jõudsin küll ka raamatukokku ja värsket kraami on nüüd mõneks ajaks jälle.

seda vist polnudki varem juhtunud, et ma võtan raamatukogust hunniku raamatuid ja kõik eranditult on fantasy. aga nüüd juhtus. mul oli vähe aega valida nimelt. kerget segadust (vt. eelpool kommentaar piiratud intellekti kohta) tekitas muidugi tõik, et üheks raamatuks oli ühe sarja (kui seda saab nüüd nii nimetada) teine osa (sarjaks Patrick Rothfussi “Kuningatapja kroonikad”), ja ehkki ma nagu millegipärast teadsin faktiliselt, et ma olen esimest osa lugenud, ei mäletanud ma sellest mitte hekkigi. seda muidugi juhtub minuga tihti. mälu on mul samamoodi piiratud eksole. aga kui ma raamatut lugema hakkasin, siis koorus ikka niipalju mälestusi välja küll, et lugemist ei sega. aga no me räägime ju siinkohal minust ehk siis inimesest, kes Sõrmuste Isanda triloogiat esmakordselt luges järjekorras 1)Kaks Kantsi, 2)Kuninga Tagasitulek ja 3) Sõrmuse Vennaskond. kuhugi sinna vahele mahtus veel ka Kääbik. polnd väga vigagi, kusjuures, sain pildi lõpuks selgeks küll. ehkki omamoodi veider on kurvastada romaanitriloogia lõpu üle (ja selle üle ma kurvastasin, ausalt, sest tegemist oli mu esmakokkupuutega fantasy-maailma ja see jättis minusse väga võimsa emotsiooni) ja siis hakata triloogia algust alles lugema. aga kuna mulle on korduvalt selgeks tehtud, et sääraste raamatute lugemiseks peab olema ajus mingi lühis – sest normaalne inimene ometi ei hakka lugema raamatuid asjadest, mida pole olemas – siis lineaarne mõtlemine on selgelt palju tahetud ja ega ma selle all oluliselt ei kannata ka.

kohe hakkan telekast Matrixi esimest osa vaatama (arvake, mitmedat korda? ja öelge siis mulle ka, sest mul pole aimugi). taaskord üks asi, mis mu mõistusele tugeva põntsu pani, kui seda esimest korda nägin. see ilmselge lühis mu ajus ilmselt aitab kaasa mu arvamusele, et tegemist on ühe loogilisima filmiga ever. Baudrillard’ “Simulaakrumid ja simulatsioon” lugesin ma vist küll enne läbi, kui filmi nägin. aga ei, idee kogu reaalsuse mitte-eksisteerimisest pole mu meelest põrmugi veider, kaugelt sellest.

k.

on vana tuntud tõde, et kui inimese elu parasjagu liiga lihtne on, siis ta mõtleb selle ise endale keeruliseks. ei ole minagi selles suhtes mingi erand. vaevasin viimane kord raamatukogus pead, et mida siis õigupoolest lugeda. tundus, et kõik väljaantud ja saadaolev fantasy on juba läbi loetud ja muu mind viimasel ajal harva köidab. samas tunnen kogu aeg, et see fantasy mannutab mu kuidagi ära, ega sealgi nüüd ju lõpmatuseni variatsioone ei ole. loeks siis mingit sci-fi asjagi vahele, aga no see läheb minu puhul vahel väga visalt. püüdsin seda Gort Ashryni lugeda, noh et ikkagi kohalik autor ja puha, aga jäin stabiilselt iga viie lehekülje tagant magama. kuskil viiekümnenda lehekülje juures andsingi alla.

niisiis. vaja on käiku võtta mingi intelligentsem tegevusplaan. näiteks mingi tarkade inimeste poolt koostatud nimekiri. vanasti koostasid selliseid nimekirju kirjanduse õpetajad või hoopiski mingid komisjonid ja õpilaste vaba aeg oli edukalt igasuguste huvitavate teoste lugemisega sisustatud. eriti kui nendel õpilastel oli õnn õppida mingis vabariigi top 3-e kuuluvas humanitaarkallakuga eliitgümnaasiumis. mul puhtjuhuslikult oli. tähendab, ma mõtlen siinkohal seda, et MINU vaba aeg oli vanasti komisjonide poolt koostatud kohustusliku kirjanduse nimekirjaga täidetud, loe: enam see seda ei ole, ja ma loodan, et ka tänapäeval on koolides mingi kohustusliku kirjanduse moodi asi olemas. ehkki ma ei tea, kas tänapäeval tohibki koolis enam mingit asja kohustuslikuks teha – ahistamine missugune, sunnitakse äkki veel ajusidki kasutama. no meil vanasti isikuvabadusest suuremat ei peetud ja PHSG gümnaasiumiaegne kohustusliku kirjanduse nimekiri oli ikka aukartustäratav. mis oli iseenesest hea. sundis kohati loovaid lahendusi kasutama. mul näiteks polnd aega Idiooti lugeda (sest ma olin loll ja pidin matet õppima), aga kirjand oli vaja kirjutada. käiku läksid mõningate kirjandusõpikute analüüsid ja raamatu taga olev pikk kokkuvõte ning mingisugune Mõshkinit ja Rogozhinit kõrvutav võrdlus stiilis “the good, the bad and the ugly” sündiski. siinkohal ma ei ole kindel, kas on väga normaalne, et ma mäletan mingit suvalist gümnaasiumiaegset kirjanditeemat 12 aastat hiljem.

okei, tagasi teemasse. blogides ringles kunagi The Guardiani poolt koostatud nimekiri “100 Novels Everyone Should Read”. ma küll ei tea, kui targad olid selle nimestiku koostaud inimesed, aga ette ma ta võtsin. sajast raamatust on mul alustamise hetkeks loetud 23. peaaegu veerand. ja ma jätsin täiest ausalt välja need, mida ma lõpuni pole lugenud. ja olgem ausad, oli ka palju selliseid teoseid, mida ma TEAN, et ma olen lugenud, aga ma ei mäleta neist hekkigi. samas, oleks ka naiivne eeldada, et kui inimene loeb nii palju ja nii valimatult kui mina, siis ta kõike loetut ka mäletaks. me räägime ikkagi 25 aastast (umbes), ja jumal teab kui paljudest raamatutest. ja minu mälust ja tähelepanuvõimest, mille areng peatus kuskil mu kolmanda eluaasta kandis.

nagu arvata võis, on selles nimekirjas palju jubedusttekitavaid raamatuid, õnneks ma olen tänu oma suurepärasele haridusele osad õudused juba läbi lugenud, mis siis, et üle 10 aasta tagasi. aga no osad on ikka sees ka. näiteks Joyce’i “Ulysseus”, mida ma ei kavatsegi kunagi lugema hakata, sest ükski terve mõistusega inimene ei suuda seda (ma ükskord proovisin, sellepärast tean). üleüldse ma juba kahtlen selles kõiges, sest kui ma päeval seda nimekirja vaatasn, siis tundus talutav, aga praegu paistab see küll väga suurejoonelise literatuurse masohhismina. samas, põhimõtteliselt võiks tegemist olla siiski eluaegse projektiga ja no üks 40 aastat ma kavatsen küll veel elada. nii et iseenesest võimatu see ei ole.

aga võibolla otsin mingi inimlikuma listi. mingi 100 Fantasy Novels Everyone Should Read vms.

k.
edit:

kusjuures näe – Top 25 Best Fantasy Books. ma muide olen sellest umbes viiendikku lugenud, kui sedagi.

literatuurmeem

Dakilt.

1. Milline raamat on su riiulil kõige kauem seisnud?
kuna ma pole suurem asi raamatuostja, siis on rõhuv osa mu kahes toas seisva kahe raamaturiiuli sisust vanem kui ma ise. kusagil konutab nukralt ka paar köidet kahekümnenda sajandi kahekümnendatest aastatest. võimalik, et üks neist on isegi vanem – see on mingi norra kirjaniku tundlev armastusromaan väga waewalises eesi keeles piinarikkas gooti shriftis. ja ma olen seda lugenud rohkem kui kord.

2. Mida praegu loed, millise raamatu viimati läbi lugesid ja mida loed järgmisena?
praegu on see moment, et ma just lõpetasin eile öösel S. Kingi “Mobla” ja ma pole veel järgmist raamatut avanud. järgmine on Leo Kunnase “Gort Ashryn”. aga noh permanentselt on pooleli Zelazny Amberi-lugude koondköide ja veel palju raamatuid (mis ma olen ostnud ja mida mul pole suurt põhjust lugeda)

3. On mõni raamat, mida kõik armastavad ja sina vihkad?
tahtsin esimese hooga öelda Twilight, aga siis tuli meelde, et ma pole seda lugenudki (ega kavatsegi, film oli niivõrd ilge). aga Harry Potteri esimest osa ma kunagi lugesin. oli ka väga ilge. ja mõistagi Coelho. niipalju kui olen lugenud, kõik on ilged.

4. Raamat, mida oled alati lugeda soovinud?
ei meenu küll, et sellist oleks. ma ei tee plaane, ma loen üsna valimatult ja järjest kõike, mis kätte satub.

5. Milline 2009. aastal ilmuv raamat on su lugemisprioriteetide seas esimene?
juhul kui tuleb välja “Jää ja tule laulu” järjekordne osa, siis kahtlemata see. (ma mõtlen, et kui see tõlgitakse. ma muidugi võiks inglise keeles ka lugeda, aga see ju eeldaks teadagi mida. ostmist.)

6. Viimane lehekülg: loed seda tihtilugu varakult või alles siis, kui lõppu jõuad?
tavaliselt ikka siis, kui lõppu jõuan. ehkki on olnud ka erandeid. ma nimelt kardan seda, et kui ma lõpu teada saan, siis ma enam ei viitsi lugeda.

7. Raamatu väljaandes leiduv lisamaterjal (autori tutvustus või tema kirjutatud sissejuhatus): tindi raiskamine või lugemist vääriv?
tavaliselt ikka loen. kasvõi diagonaalis.

8. Millise raamatutegelasega vahetaksid kohad?
kuna ma loen peaasjalikult ulmekaid ja fantasyt, siis ma pole väga tundnud, et ma eriti tahaks nendes maailmades ülepea eksisteeridagi….

9. Millise kirjaniku töö(de)ga pikemat aega tutvuda oled soovinud?
jään vastuse võlgu. nagu öeldud, ma loen väga süsteemitult.

10. Millise raamatu eelistad endaga harilikult kaasa võtta?
kaasa? kuhu? miks te arvate, et ma nagu käin kusagil…?

11. Kohustuslikku kirjandusse kuuluv raamat, mida alguses vihkasid, kuid mis hiljem kõvasti parem tundus?
vat sellist arengut ma pole ka täheldanud, et mõni raamat poole pealt paremaks läheks. mis on jama, on seda lõpuni.

12. Stephen King või Anne Rice?
King. sest ma olen Rice’i väga vähe lugenud ja see ei istu mulle kohe üldse. mu attention span on sellise asja jaoks kaugelt liiga lühike.

13. Kasutatud või uued raamatud?
raamatukogu omad. ma ostan raamatuid heal juhul ühe viie aasta peale. ja need ka sellised, mida ma olen juba korduvalt laenutanud ja lugenud.

14. Oled näinud filmiadaptatsiooni, mis raamatust rohkem meeldis?
mul pole kombeks neid võrrelda. ja ma ei leia, et neid üldse saakski võrrelda. üks on ju raamat ja teine on film. täiesti eri asjad.

15. On mõni inimene, kelle nõuandeid kirjanduse osas alati kuulda võtad?
ei. viimane kord, kui ma kellegi soovitusel midagi lugesin, oli kuus aastat tagasi ja raamatuks oli Harry Potter. väga ilge. never again.

k.

Listology on kirja pannud 1001 raamatut, mida enne surma lugema peab. käisin nimekirja läbi ja sain teada, et 125 raamatut neist on läbi loetud. võibolla rohkemgi, sest ma ei pruukinud kõigi pealkirju kohe koju ajada (sest tõlkijad on vahel leidlikumad kui me kahtlustada oskame). 876 raamatut siis veel vaja lugeda? ütleme 50 aasta jooksul? sounds feasible. 17 koma midagi raamatut aastas suudan ma läbi lugeda küll.

raamatute teemal jätkates, see pagana raamatukogu võiks ennast ka juba valmis ehitada, sest mul sai Düüni esimene raamat läbi ja ma tahan järge! kui ma mõned aastad tagasi seda lugeda üritasin, siis ei meeldinud üldse. praegu sain aru, et ilgelt hea on. mis tekitas mus mõtte, et kindlasti on veel mingeid suuri ja keerulisi ulmesarju, mille ees ma kunagi alla olen vandunud, aga mida võiks uuesti üritada. kui ma vaid mäletaks, mis need olla võiks.

k.

Pärnu Keskraamatukogu on sügiseni kinni ja ma olen TÄIESTI HÄDAS.

hakkasin juba lugema neid raamatuid, mis mul kodus on. mul mõned ikka on ka. eile lõpetasin mingi ida-saksa naiskodaniku kirjutatud indiaanika “Suure Karu pojad”. jube hea oli. seda ma muidugi teadsin enne ka juba, ma olen seda raamatut ikka kunagi varem ka mitu korda lugenud. ma arvan, et indiaanlased meeldivad kõigile, ja kes väidab, et talle ei meeldi, valetab niikuinii. nüüd ma siis mõtlen, et kas hakkan Winnetoud lugema, või suundun otse teaduse juurde ja närin end läbi mingist…. populaarteaduslikust raamatust indiaanlaste kohta, mis mul riiulis on. ma pealkirja ei mäleta. indiaanlastega on see probleem, et ilukirjandus on alati hulga romantilisem, loed aga romaanikest ja kujutad neid va suuri sõjapealikke irmus kauniste meestena ette. nii neist ju kirjutatakse. aga vat võta mingi aimekirjanduslik väljaanne ette, seal on raudselt mingid fotod sees ja rikuvad kõik ilusa ära. pole nad midagi kõik nii pikad, sihvakad ja preeriatuules lehvivate juustega.

aga raamatukogu on endiselt kinni!

k.

minge pekki, ma vaatan praegu Laululahingut ja mul on igas osalevas kooris vähemalt üks tuttav. no okei, superstaari-Taavi ei ole just MINU tuttav, pigem nagu kogu Eesti ühisomand onju.

kuna mulle koorilaul jätkuvalt ei meeldi, siis tegelikult ma loen seal teleka ees raamatut. mul on selline komme tekkinud. panen teleka mängima ja ise loen raamatut. praegu ma loen Intervjuud Vampiiriga – uskumatu lugu, et ma ostsin raamatu ja hakkasin kohe lugema. tavaliselt juhtub see siis, kui mul raamatukogu raamatud läbi saavad. tegelikult ju saidki. kohaliku ulme esindaja jäigi lõpuni segaseks ja mina aru ei saanud, mis raamat see selline oli.

täna käisin jooksmas (spets-jooksuvärgid nagu tossud ja jakk on väga head, muuseas), kuulasin jooksmise taustaks Subway To Sallyt, siis ma venitasin ja tegin ränkraskeid pilatese kõhulihaseharjutusi ja venitasin veel ja siis ma põhimõtteliselt sõin, magasin, sõin jälle, koristasin, sõin ja nüüd ma mõtlen, et kas nüüd süüa või minna magama.

k.

popp ja noortepärane oleks siinkohal igiseda, kuidas mulle kellakeeramine ei meeldi, aga ma ei viitsi. ausalt öeldes pole ma sellest kunagi eriti aru saanud. mul ju puudub loomupärane ajataju kui selline ja seega on mul suhteliselt pohlad, mis see kell parasjagu on. ja et hommikul peab tund aega varem tõusma… ma olen ööinimene. VÄGA ööinimene. mul pole mingit vahet, kas ma pean tõusma kell kuus või kell viis, sest et mõlemad on absoluutselt ebainimlikud kellaajad. ja jah, ma tõusen hommikuti kell kuus üles. juba pikki aastaid. ikka veel on absoluutselt ebainimlik.

eile trennis oli aga mingi jube väsimus peal, jalad kippusid sõlme minema ja pea ei töötanud. asjaolu võimendas veelgi fakt, et siuke tavaline spordiklubi fatburn-aeroobika just mingit intellektuaalset stimulatsiooni ei paku. siis hakkan alati tahtma, et saaks kuskil tantsutrennis käia jälle. keegi ei sunni diagonaale ja spagaate tegema, terror täitsa puudub!

õhtul kodus lugesin oma Zelaznyt (on täitsa olemas oht, et ma loen läbi ühe raamatu, mille ma endale ostnud olen!) ja kusagil aju tagasopis hakkas painama mõte, et kas mitte Zelazny ei kirjutanud sellist raamatut nagu Needuste Allee. kontrollisin järgi, kirjutas küll. siis sai vähemalt selgeks, miks mulle Zelazny nii jubedalt meeldib. see Needuste Allee jättis mulle täiesti kustumatu emotsiooni, kui ma seda kunagi õrnas teismeeas lugesin. korduvalt ja korduvalt. no apokalüptilised kõrbed ja tsiklimehed – see oli mulle tol ajal ikka vägagi hingelähedane teema põhimõtteliselt peaks veel lugema. et kas viisteist aastat hiljem ka sellisesse pöördesse ajab.

k.